Söesauna talu Vetla külas meelitab kodususega

3193

LJUDMILLA  ja ALEKSANDER REIGO on turismitalu pidanud kolm aastat.


Söesauna perenaine LJUDMILLA REIGO ja tema tehtud kohvikannusoojendajad.

Ljudmilla Reigo ja Aleksander Matjuhhin ostsid Vetla külas asuva Söesauna talu 2001. aastal. Kolm aastat tagasi tegid nad MTÜ ning hakkasid pidama turismitalu.

Enne Vetlasse kolimist elas perekond Tallinnas. Ljudmilla Reigo töötas keskhaiglas anestesioloogina, Aleksander Matjuhhin oli meremees.

„Linnaelu ja töö olid nii väsitavad. Tahtsime maale kolida,“ räägib perenaine.

Nad ostsid vana talumaja. Endise meditsiinitöötjana soovis perenaine ehitada väikese tervisekeskuse, kus oleks spaa, saaks pakkuda massaaži ning muda- ja vesiravi. Ta võttis pangalaenu, kuid rahanappuse tõttu on tervisekeskus praegu pooleli. Valmis on majakarp, mis seisab sellisena kolm aastat. Aknaid ei ole ees.

Praegu pakub Söesauna talu võimalust puhata looduse keskel, matkata või pidada pidusid ja kalastada. Peremees on oma kätega ehitanud kolm palkmaja, milles saab ööbida esialgu kokku 16 inimest.

„Peremehele meeldib puutöö. Ta on siin kõik ise teinud – majad, skulptuurid, saunad. Mätaskatuseid õppis tegema internetist,“ jutustab perenaine.
Tünnisaunu valmistab peremees ka soovijatele, kes tahavad neid tellida.

Rohkem majutuskohti
Külastajaid käib Ljudmilla Reigo sõnul suvel palju. Neid tuleb üle Eesti, rohkem Tallinnast ja Järvamaalt. Tullakse nii peredega puhkama, aga ka juubeleid ja muid sündmusi tähistama. Külalisi on ka Venemaalt ja Euroopast.

„Öeldakse, et meil on siin vaikne ja kodune. Saab kuulata linnulaulu, mõnikord võib näha metsloomi. Kunstiakadeemia tudengid on ööbinud meie juures telkides, käivad Kakerdaja raba maalimas,“ jutustab perenaine.

Söesauna talus saab ööbida ka talvel, majad on soojad, kamina­te­ga. Talvel käib külastajaid vähem, enamasti need, kes tulevad Kõrvemaale sporti tegema.

„Ollakse Valgehobuse mäel, pärast tullakse meile sauna. Juuakse teed, mina teen kooki.“

Perenaisele meeldib toiduvalmistamine ning, kui on huvi, õpetab külastajatele, kuidas teha ise kohupiima ja juustu. Suuremale seltskonnale nad toitlustusvõimalust talus ei paku, sest selleks peaks olema nõuetele vastav köök. Puhkajatel on võimalus saada lihtsamat hommikusööki ja lõunat.
Pererahvas kasvatab tiigis forelle, mida soovijad saavad ise püüda ja grillida.

Tiik oli talus olemas juba siis, kui perekond Reigo sinna kolis. Nad puhastasid selle ja tõid kalad.

„Vaja oleks suurt hapnikupumpa. Forellid on praegu hapniku vähesuse tõttu uimased,“ lisab Ljudmilla Reigo.

Kaks kätepaari
Perenaise teine hobi on käsitöö. Ta koob kindaid, mütse ja kampsuneid ning tegeleb viltimistehnikaga. Viltimises on tema kaubamärk näod või maskid, mida teeb näiteks kohvikannusoojendajatele. Oma tehtud asju viib ta ka linna käsitööpoodidesse müüki.

Koduloomi talus ei peeta. Küll aga elab seal seitse koera ja kaks kassi. Koertest neli on siberi laikad: „Koolitame neid kelku vedama. Talvel on teed kinni ja traktori tulekuni ei pääse välja.“

Kui turismitalu edasi arendatakse, siis on plaanis võtta poni, kes rõõmustaks lapsi.

„Poni saame tuttavatelt, kuid enne, kui saame talu edasi arendada, on vaja teha detailplaneering. Siis saame ra­ja­da suurema seikluspargi või mänguväljaku,“ sõnab perenaine.

Ta lisab, et kõik see vajab palju aega ja raha: „Abikaasa vanemad aitavad, hoolitsevad aia eest. Poeg elab meil Hollandis ja on Eestis ainult suvel – plaanib korraldada siin mõne muusikafestivali. Talus on tegemist palju, meil abikaasaga kokku on neli kätt ja peame nendega toime tulema.“

Ljudmilla Reigo lisab, rahalised raskused on viinud selleni, et üks abikaasadest on sunnitud varsti välismaale töötama minema selle asemel, et oma talu lõpuni ehitada.“