Seo­ses La­he­maa kar­ja­kas­va­tu­se uu­rin­gu­ga pa­lu­tak­se vas­ta­ta kü­si­mus­ti­ku­le

Ees­ti Maaü­li­koo­li tea­du­rid uu­ri­vad ko­ha­li­ke ja ka kau­ge­malt ini­mes­te hu­vi ning soo­ve seo­ses loo­ma­pi­da­mi­se ja ro­hu­maa­de hool­da­mi­se­ga La­he­maal.

Kesk­kon­naa­me­ti Põh­ja re­gioo­ni kul­tuu­ri­pä­ran­di spet­sia­list Ave Pau­lus tut­vus­tas möö­du­nud lau­päe­val Kuu­sa­lu val­las Tam­mis­tu kü­lap­lat­sil toi­mu­nud se­mi­na­ril, kus rää­gi­ti ava­tud kü­la­maas­ti­kest ja loo­ma­pi­da­mi­sest, kah­te kaar­ti La­he­maa rah­vus­par­gi maa­ka­su­tu­sest – üks 1971. aas­tast, kui La­he­maa rah­vus­park loo­di, ja tei­ne 2015. aas­tast. Neilt on nä­ha, kui­das 44 aas­tat ta­ga­si oli rah­vus­par­gi alal loo­dus­lik­ke ro­hu­maid tun­du­valt roh­kem.

Ave Pau­lus too­ni­tas, et pool­loo­dus­li­kud ro­hu­maad on suur loo­dus­kait­se­li­ne rik­kus, seal kas­va­vad küm­ned eri lii­ki roht­tai­med, ka eri­ti väär­tus­li­kud kä­pa­li­sed.

„Maas­tik­ke ai­ta­sid va­rem ava­tu­na hoi­da ko­du­loo­mad, neid on La­he­maal jää­nud vä­ga vä­heks. Eri­ti suu­re põnt­su pa­ni, kui kü­la­des lõp­pe­sid pii­ma­rin­gid ning leh­mi jäi vaid ük­si­ku­tes­se ta­lu­des­se. Esi­me­ne suu­rem mõ­ju­tus ran­na­kar­ja­maa­de ja -hei­na­maa­de ka­du­mi­seks oli 1940. aas­ta­tel, kui me ran­na-alad kuu­lu­ta­ti pii­rit­soo­niks ja traa­taed tõm­ma­ti et­te, tõ­kes­ta­ti pääs ran­da. En­ne 1940ndaid aas­taid oli La­he­maa rah­vus­par­gis loo­dus­lik­ke ro­hu­maid 12 598 hek­ta­rit, aas­taks 2010 oli neid 3800 hek­ta­rit, ka­du­nud on nüüd­seks 70 prot­sen­ti,“ sõ­nas ta.

Vii­mas­tel aas­ta­tel, kui loo­dus­kaits­jad on ha­ka­nud koos­tööd te­ge­ma La­he­maa rah­vus­par­gi kü­la­ko­gu­kon­da­de­ga, on pal­jud kü­lad tei­nud et­te­pa­ne­kuid või juh­ti­nud tä­he­le­pa­nu, et ka­su­tu­sest väl­ja jää­nud ro­hu­maad tu­leks taas­ta­da. Põh­jen­dus on, et veel mä­le­ta­tak­se, kui­das kü­la­maas­ti­kud olid ava­tud, me­ri pais­tis kau­gelt, prae­gu­seks on ku­na­gi­sed la­ge­dad alad ja kau­nid vaa­ted me­re­le asen­du­nud pad­ri­ku­ga.

Ave Pau­lus kõ­ne­les se­mi­na­ril, et val­da­va ena­mi­ku La­he­maa rah­vus­par­gi maas­ti­kust moo­dus­ta­vad ini­me­se ja loo­du­se koos­mõ­jul ku­ju­ne­nud kul­tuur­maas­ti­kud: „Ko­ha­lik ini­me­ne on sel­le maas­ti­ku la­hu­ta­ma­tu osa, te­ma ja ta te­ge­vu­sed peaks ole­ma pä­ran­di­kait­se kesk­mes. La­he­maa rah­vus­par­gi kait­se-ees­kir­ja ja kait­se­kor­ral­dus­ka­va­ga on loo­dud või­ma­lu­sed aja­loo­li­se maa­ka­su­tu­se uu­rin­gu alu­sel li­gi 9000 hek­ta­ri ula­tu­ses hä­vi­nud aja­loo­lis­te kar­ja­maa­de taas­ta­mi­seks pool­loo­dus­li­ke koos­lus­te­na ja sel­li­ses ma­hus, na­gu oli ku­ni 1940. aas­ta­ni. Prak­ti­kas sel­li­sest me­net­lu­sest se­ni head näi­det po­le.“

Ta rää­kis, et La­he­maa rah­vus­par­gi koos­töö­ko­gu kut­sus 2017. aas­tal el­lu uu­rin­gud La­he­maa tra­dit­sioo­ni­li­se põl­lu­ma­jan­du­se ning ran­na­ka­lan­du­se eden­da­mi­seks. Need pea­vad leid­ma just ko­ha­li­ku­le ko­gu­kon­na­le sood­sad või­ma­lu­sed tra­dit­sioo­ni­lis­te ela­tu­sa­la­de­ga te­ge­le­da. Üks neist on maaü­li­koo­li juh­ti­mi­sel käi­ma­so­lev uu­ring tra­dit­sioo­ni­li­sest põl­lu­ma­jan­du­sest. Ees­märk on töö­ta­da väl­ja La­he­maa rah­vus­par­gi ko­ha­li­ke­le ela­ni­ke­le suu­na­tud tra­dit­sioo­ni­li­se kar­ja­kas­va­tu­se meet­me­komp­leks sot­siaal­ma­jan­dus­li­kus, õi­gus­li­kus ning põl­lu­ma­jan­du­se kon­teks­tis.

Tra­dit­sioo­ni­li­se põl­lu­ma­jan­du­se uu­ring ja kü­si­mus­tik
Ees­ti Maaü­li­kool on asu­nud uu­ri­ma või­ma­lu­si ro­hu­maa­de taas­ta­mi­seks ja loo­ma­pi­da­mi­seks La­he­maal. Maaü­li­kool viib kesk­kon­naa­me­ti tel­li­mu­sel ja KI­Ki ra­has­ta­mi­sel lä­bi pro­jek­ti „Põl­lu­ma­jan­du­se ja kar­ja­kas­va­tu­se tra­dit­sioo­nid La­he­maal aja­loo­li­ses pers­pek­tii­vis“, et te­ha üle­vaa­de aja­loo­li­sest ka­su­tu­sest, ana­lüü­si­da kar­ja­maa­de ja kar­ja­kas­va­tu­se või­ma­lu­si ning koos­ta­da kait­se­kor­ral­dus­li­kud soo­vi­tu­sed ala­de taas­ta­mi­seks.

Val­mi­nud on di­gi­taal­ne kaart pä­rand­maas­ti­ke koh­ta. Maas­ti­kud on ja­ga­tud nel­ja väär­tus­klas­si – 1. ja 2. klass on ava­tud ja poo­la­va­tud pä­rand­maas­ti­kud ning 3. ja 4. klass, mis aja­loo­lis­te kaar­ti­de jär­gi olid ava­tud maas­ti­kud ja põl­lu­ma­jan­dus­li­kus aga tä­na­seks kin­ni kas­va­nud ja ar­vel met­sa­na. Tead­las­te hin­nan­gul on siis­ki nii 3. kui 4. klas­si met­sa­maa­del taas­ta­mis­po­tent­siaal.

Di­gi­taal­se­le kaar­did on kõi­gi­le kät­te­saa­da­vad aad­res­sil https://app.maptionnaire.com/en/6342/, neile saab märkida alad, mida soovitakse võtta või anda põllumajanduslikku maakasutusse.

Seminaril tutvustasid Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp, maastikukujunduse dotsent Mari Nõmmela ja maastikuhoolduse peaspetsialist Maaria Semm kaardirakendust, rääkisid käimasolevast uuringust ja seoses sellega algatatud küsitlusest. Eesmärk on koguda andmeid huvidest ja soovidest maakasutuse ja karjakasvatuse kohta Lahemaal, hinnata rohumaade hooldamise ja taastamise majanduslikku potentsiaali ning pakkuda Lahemaale sobivaid majandusmudeleid.

Lingi küsimustikule leiab keskkonnaameti kodulehel pres­siteatest „Maaülikool uurib võimalusi rohumaade taastamiseks ja loomapidamiseks Lahemaal“. Linki on levitatud Lahemaa koostöökogu võrgustikus ja Facebookis. Pooleteise kuuga on vastanuid 14. Suve jooksul loodetakse saada vastuseid palju rohkem, kogutud teavet kasutatakse selleks, et soodustada traditsiooniliste elatusaladega tegelemist rahvuspargis. Küsimustik on avatud 31. augustini.

Küsitluses „Karjakasvatuse uuring Lahemaal“ palutakse märkida, kas ja kui palju rahvuspargis maad omatakse ning oleks huvi võtta või anda maad rendile, mis otstarbeks ja kas kogukonnaliikmetele või ükskõik kellele. Ka küsitakse rohumaade hooldamise ja loomapidamise kohta, isiklikke kogemusi seoses sellega ja ootusi ning sedagi, kas ollakse valmis tarbima Lahemaal kasvatatud loomade saadusi.

Maaria Semm ütles, et lisaks kohalikele elanikele ja suvitajatele võivad küsimustiku täita ka kaugemalt inimesed, kui nad on huvitatud näiteks oma loomade rentimisest Lahemaa rohumaadele. Vastaja võib soovi korral jääda anonüümseks.

Hämmelbergi talu võitlustest bürokraatiaga
Tammistu külavanem, Hämmelbergi talu peremees Marti Hääl kõneles seminaril, kuidas poollooduslike koosluste hooldamisel on tulnud ületada takistusi: „See on suur vaev, eeldab regulatsioonidest ja ametkondade toimimisest arusaamist ja lahenduste leidmist bürokraatia keerdkäikudes. Kui keegi mõtleb taastamisele tänase riikliku toetuse saamiseks, võiks jätta alustamata, vaev ei tasu ära, pärandmaastikud jäävad taastamata ja tegelikud kulud hüvituseta. Tõime veistele lisaks karjamaale hobused, üle talve loomade pidamiseks rannakarjamaal lisasöötsime heinaga ja suurendasime pidevalt karjamaad sinna tunginud metsa arvel. Lõpptulemusena läks iga-aastane bürokraatia, kaartide ümberjoonistamine ja taotluste täitmine sellise päriselus igati normaalse arengu kajastamiseks nii keeruliseks, et sain PRIA ettekirjutuse ja maksin saadud varasema toetuse tagasi. Kuivõrd pärandmaastike taastamine on riigi kohustus ja ka avalik huvi, peaks avalikud teenused olema disainitud nii, et aitavad loomapidajat, mitte ei koorma asjatult.“

Ta kirjeldas, kuidas hakkas puid maha võtma oma talu ümber olevatelt aladelt, mida lapsepõlve ajast mäletab avatud karjamaadena. Nüüd on need võsastikud kirjas Natura-metsana. Harvendada saab metsateatise alusel ja piiratud koguses, mida jääb puiskarjamaa taastamise jaoks väheseks. Ka karjamaale loomade üle talve pidamiseks kohustusliku varjualuse ehitamist ei kooskõlastatud alguses.

„Kuna tegevuse eesmärk on loodusliku rohumaa taastamine, ei saanud metsateatise järgi tegutseda. See oli metsaseaduse rikkumine ja tõi kaasa tagajärjed. Aga vaadake, kui liigirikas on nüüd see puisniit, mis varem kujutas endast tihedat lepa- ja toomingavõsa,“ näitas ta seminarile tulnutele oma taluhoonete juures asuval karjamaal, kui palju on mõne aastaga muutunud, võrreldes mõnisada meetrit eemal oleva tihnikuga.