Aruküla põhikooli õpetaja CRISTINA KASKA korraldab filmiklubiga Timmi Entertainment ja MENiga novembris Raasiku valla 4. amatöörfilmide filmifestivali.
Amatöörfilmitegija, filmifestivali korraldaja ja loodusainete õpetaja Cristina Kaska, kes on elanud Arukülas 10 aastat, ütles, et kodune tunne tekkis tal siis, kui hakkas ühiskondlikult aktiivseks: „See loob kodutunde paigas, mis pole sünnikoht. Nii tekivad juured ja lood. Olen õnnelik, et olen leidnud enda ümber sõbrad, kel on minuga samad huvid. Üksinda ei suuda mägesid liigutada.“
Novembris rullib filmifestivali meeskond Aruküla rahvamajas taas lahti punase vaiba. Kohal on fotograaf, töötab kohvik ning avatud näitus filmifestivali ajaloost. Esimest korda on filmifestivalil kaks seanssi. Meeskonnas on 4-5 põhiliiget, festivali korraldamisega on seotud kümmekond filmihuvilist.
Cristina Kaska ütles, et meeskond on nelja aastaga üksteist väga hästi tundma õppinud: „Meil on oma rollid. Mina naudin lavastamist ja kaamera taga olemist, räägin sponsoritega, organiseerin meened ja vastutan korraldusliku poole eest. Egle Liiskmann vaatab filmid üle, paneb järjekorda. Juku Trump on tehnikamees ja vastutab, et filmide näitamine sujuks. Mikk Tanel Oja korraldab näituse. Igaüks on saanud rolli, mis talle on meeldinud. Palju on aidanud Liisa Reeder. Kohvikut korraldab Marie Reinike.“
Ta meenutas, et filmifestivali idee tuli liikumiselt Minu Eesti Noored: „Hakkasime tegutsema ning selle ajaga on paljud meie meeskonnaga liitunud. Kirjutasime koolitusprojekti, millele saime toetust. Rahastanud on ka Mistra ja Raasiku vallavalitsus. Kõige rohkem oleme kasutanud üksteise tuge – jaganud omavahel teadmisi, oskusi ja nippe. Töökoormus on väga suur, sest ettevalmistusi ja pisidetaile on festivalil väga palju.“
Ta soovib, et festival oleks noortele erakordne: „On vahe, kas paneb oma video YouTube’i või näitab seda publikule suures saalis. Punane vaip ja fotograaf annavad noortele tunde, et see on võimas üritus, filmi esilinastus. On vaja, et autor saaks tunnustust. Nii täitub mõnegi unistus olla tubli filmitegija.“
Cristina Kaska rääkis, et Aruküla filmitegijate tase on läinud paremaks: „Noored muutuvad auahnemaks ja paremaks nii tehniliselt, loo jutustamises kui kaamera käsitlemises. Sageli pole noortel kannatlikkust mõelda lugu läbi, narratiivid on nõrgad, aga tehniliselt oskavad plaane kasutada ja kaamera peale mõelda.“
Filmide paremusjärjestust ta festivalil ei poolda: „Meil on väike kogukond ja osalevad amatöörid. Eeldame, et filmid on teinud Raasiku vallaga seotud inimesed, sest ka publik on meie kogukond. Amatööridele on publiku leidmine väga oluline. Selles, kas film toimib, saad aru, kui oled pimedas saalis. Siis selgub, kas nali ei tulnud välja – publik naerab või nutab õige koha peal. See õpetab filmi montaažil rütmi ja kulgu arvestama. Publiku reaktsiooni on vaja testida.“
Cristina Kaska on asutanud Raasikul ja Arukülas meediaringi: „Praegu teen sellest pausi, et hiljem jätkata. Lisaks filmifestivalile korraldame filmisporte, mis täidab meediaringi rolli ning on noorte hulgas populaarne.“
Ta on õpetanud 10 aastat Aruküla põhikoolis keemiat, bioloogiat ja füüsikat: „Vahel näitan tundides lastele filme, kui leian naljaka animatsiooni, mis näiteks bioloogia mõne teemaga haakub. Mõnikord alustan tundi kaheminutilise lühifilmiga, et ajada õpilased naerma. Kui olen näinud mõnda huvitavad filmi, tutvustan seda neile kindlasti. Noored teevad filme koolis loovtööna, olen viimase kahe aastaga juhendanud kolme filmiprojekti.“
Ta tõdeb, et paraku napib koolis videotehnikat: „Lapsed teevad filme oma tehnikaga. Arvutid on samuti vananenud. Tehnikat pole lihtne muretseda. Koolituse ja ürituse jaoks saab kirjutada projekte, kuid tehnika tarbeks mitte.“
Ennast nimetab Cristina Kaska amatöörfilmitegijaks, kes sai filmipisiku oma isalt: „Ta tegeles amatöörfilmiga, kogus kaua raha ja ostis endale tummfilmikaamera, millega tegi keskkoolis sõpradega seiklusfilme indiaanlastest ja kauboidest. Kui neid lapsepõlves nägin, meeldis mulle tohutult see fantaasia.“
Elukutseliseks filmitegijaks pole ta soovinud saada: „See on hobi. Loominguline vajadus, mida on vaja rakendada. Kogu aeg on olnud tahtmine filme teha, kuid tehnikavõimalused olid mu lapsepõlves kehvemad. Tänapäeval saab uute mobiiltelefonidega parema pildi kui kuus aastat vana kaameraga.“
Ta on teinud lühifilme, katsetanud animatsioonidega: „Filmitegemine on aeganõudev hobi. Kõige keerulisem on läbi mõelda, kuidas lugu jutustad ja plaanidena näitama hakkad. Igal filmitegijal on muidugi oma konks, mis sõltub filmitegijast. Amatööride seltskonnas peab sageli kõike tegema, ei saa spetsialiseeruda vaid ühele asjale.“
Filmitegemise puhul rõhutab ta põhjalikkust: „Mida parem on eeltöö, seda vähem on jama montaažis. Mäletan, kui tegime Egle Liiskmanniga koos oma esimest filmi. Kaks päeva filmisime hommikust õhtuni. Mina olin operaator, Egle režissöör, sõbrad näitlesid. Siis kulus kaks nädalat monteerimise peale.“
Oma lemmikfilmideks peab ta animatsioone: „Meeldivad sellised filmid, mis inspireerivad ja panevad mõtlema. Eestis teeb väga huvitavaid filme nukufilmi- ja joonisfilmi stuudio. Paljud ei teagi, et selliseid veel tehakse. Väga huvitavad lood, fantastiline käsitöö. On unustatud, kuidas tehakse käsitsi nukufilmi. Arvutianimatsioonid on palju igavamad.“
