SAND­RA HEI­DO­VIL Pu­di­soolt il­mus ju­tu­raa­mat „Lap­sed ja na­tu­ke va­ne­mad“

Las­te­raa­ma­tu esit­lus oli lau­päe­val, 1. juu­nil Vi­ru kes­ku­se Rah­va Raa­ma­tu kaup­lu­ses.

Tal­lin­na Laag­na güm­naa­siu­mi prant­su­se kee­le õpe­ta­ja, kir­ja­nik Sand­ra Hei­dov elab koos kol­me lap­se ja fil­mi­ope­raa­to­rist abi­kaa­sa Ar­ko Ok­ki­ga Kuu­sa­lu val­las Pu­di­soo kü­las. Poeg Au­gust oli väi­ke, kui Tal­lin­na Las­na­mäe kor­te­ri ase­mel ot­sus­ta­ti elu­ko­haks os­ta maak­runt ja ra­ja­da sin­na oma ma­ja. Pe­re ko­lis Uus-Koo­bas­te uu­sa­su­mis­se 13 aas­tat ta­ga­si.

Sand­ra Hei­dov üt­leb, et Rak­ve­re en­di­se ela­ni­ku­na tea­dis Kuu­sa­lut, kuid Ju­min­da pool­saa­re­le ei ol­nud va­rem ku­na­gi sat­tu­nud: „Pu­di­soo kü­la on las­te sei­su­ko­hast kind­las­ti vä­ga õi­ge va­lik. On suu­re­pä­ra­ne kesk­kond, kus kas­va­da, ja linn ei ole kau­gel, üks­ki teat­rie­ten­dus ega film po­le meie maa­ko­du tõt­tu nä­ge­ma­ta jää­nud. Kuu­sa­lu Jus­si­ke­se las­teaia ja koo­li­ga ole­me vä­ga ra­hul, on häid hu­vi­rin­ge, tüd­ru­kud õpi­vad ka muu­si­ka­koo­lis.“

Au­gust lõ­pe­tab nüüd Kuu­sa­lu koo­li 8. klas­si, Eva 3. ja noo­rem tü­tar Ai­mée 2. klas­si. Sand­ra Hei­dov sõ­nab, et te­ma mee­lest pea­vad lap­sed vä­he­malt põ­hi­ha­ri­du­se saa­ma ko­du­ko­has. Kui laps ta­hab õp­pi­da, saab se­da te­ha igal pool.

Ta mär­gib, et maae­lu eden­da­mi­sest rää­gi­tak­se pal­ju, aga miks ei võiks sel­le ni­mel sis­se sea­da näi­teks trans­por­di­toe­tu­se või või­mal­da­da os­ta oda­va­mat moo­to­ri­kü­tust, sest sõit­mist on pal­ju, eri­ti las­te­ga pe­re­del.

„Kui lap­sed va­hel kur­da­vad, et tu­leb oo­da­ta ja tei­ne­kord jõuab hil­ja ko­ju, siis kü­sin vas­tu, kas ko­li­me lin­na ta­ga­si. Se­da nad ei ta­ha, prae­gu küll veel mit­te.“

Kui­das õpe­ta­jast sai raa­ma­tu­te au­tor
Sand­ra Hei­dov on lõ­pe­ta­nud Rak­ve­re Reaal­koo­li, mis en­ne kan­dis Rak­ve­re 3. kesk­koo­li ni­me. Kir­ju­ta­da on tal­le meel­di­nud koo­lia­jast, mõ­ned teks­tid il­mu­sid omaaeg­ses las­te­le­hes Sä­de. Luu­le­tu­si saa­tis ka aja­kir­ja Tä­he­ke, aga tõ­deb, et rii­mid pol­nud nii head, et aval­da­da.
Pä­rast kesk­koo­li lõ­pe­ta­mist 1994. aas­tal õp­pis Tal­lin­na Pe­da­goo­gi­kaü­li­koo­lis in­fo­tea­dust. Tei­sel kur­su­sel asus õh­tus­tel kur­sus­tel õp­pi­ma prant­su­se keelt, seal­ne õpe­ta­ja kut­sus ta üli­koo­li lõ­pe­ta­mi­se jä­rel töö­le Tal­lin­na Prant­su­se Lüt­seu­mi.

„Lau­ri Lee­si vaa­tas mu üle, pe­da­goo­gi­kat ma pol­nud õp­pi­nud, kuid pi­das õpe­ta­jaks so­bi­vaks. Kaks aas­tat töö­ta­sin lüt­seu­mis, siis aas­ta­tel 2000-2001 õp­pi­si­me koos sõb­ran­na­ga Prant­sus­maal Tou­lou­se`i Üli­koo­li osa­kon­nas, ku­hu võe­ti vä­lis­tu­den­geid. See­jä­rel jät­ka­sin tööd lüt­seu­mis ku­ni esi­me­se lap­se sün­ni­ni. Pä­rast lap­se­puh­kust koo­li ta­ga­si ei läi­nud, leid­sin osa­li­se koor­mu­se­ga töö­ko­ha sih­ta­su­tu­ses In­no­ve, kus olin prant­su­se kee­le peas­pet­sia­list,“ kir­jel­dab ta.

Ala­tes 2016. aas­tast õpe­tab Sand­ra Hei­dov Tal­lin­na Laag­na güm­naa­siu­mis, kus on sa­mu­ti prant­su­se kee­le sü­vaõ­pe. See kool on ko­du­le lä­he­mal, asub Las­na­mäel Vi­ker­la­se tä­na­val, Pu­di­soolt jõuab sin­na ja ta­ga­si kii­re­mi­ni. Prant­su­se kee­le õpe al­gab Laag­na güm­naa­siu­mis tei­sest klas­sist.

Kui omad lap­sed kas­va­sid suu­re­maks, hak­kas Sand­ra Hei­dov taas kir­ju­ta­ma, te­ma las­te­jut­te on il­mu­nud Tä­he­ke­ses. Äs­ja il­mu­nud las­te­raa­ma­tus „Lap­sed ja na­tu­ke va­ne­mad“, mil­le an­dis väl­ja kir­jas­tus Var­rak, on ka Tä­he­ke­ses aval­da­tud viis jut­tu.

Esi­me­ne raa­mat il­mus aas­ta ta­ga­si mai­kuus – ju­tus­tus täis­kas­va­nu­te­le „Ema, kes ar­mas­tas kaua ma­ga­da“, mil­le an­dis väl­ja kir­jas­tus Tä­na­päev.

Sand­ra Hei­dov: „Ju­tus­tust kir­ju­ta­sin kolm aas­tat, ju­pi­kau­pa. Kir­ju­ta­mi­se­ga on nii, na­gu on pal­ju­de loo­min­gu­lis­te ala­de­ga – kui saad, ära sel­le­ga te­ge­le, ja tee siis, kui enam tei­si­ti ei saa. Ma enam kir­ju­ta­ma­ta ei saa­nud. Ju­tus­tu­se saat­sin mit­mes­se kir­jas­tus­se, Tä­na­päe­vast tea­ta­ti, et võiks aval­da­da, aga kir­ju­ta­gu pi­ke­maks. Na­tu­ke li­sa­sin, siis oli mi­nu jaoks val­mis, kunst­li­kult ei taht­nud pi­ke­maks te­ha. Kui ju­tus­tus il­mus, loe­ti se­da Ku­ku raa­dios jär­je­ju­tu­na. Ar­van, see pa­ni raa­ma­tut ost­ma. Mõ­ne aja oli ka Apol­lo küm­ne os­te­ta­va­ma raa­ma­tu seas. Kui kü­si­sin kir­jas­tu­selt, kui­das müüb, öel­di, et de­bü­tan­di koh­ta pä­ris häs­ti, lä­bi­kuk­ku­mi­ne see ei ole.“

Las­te­raa­ma­tu esit­lus ka Rak­ve­res
Raa­mat „Lap­sed ja na­tu­ke va­ne­mad“ tu­li trü­kist kaks nä­da­lat ta­ga­si. Au­tor rää­gib, et need, kes on lu­ge­nud, on kiit­nud, et to­re­dad lood: „Tõu­ke olen nen­de las­te­lu­gu­de pu­hul saa­nud oma pe­re toi­me­ta­mis­test. Ku­na mul­le meel­di­vad puän­di­ga lood, siis lõ­pud olen juur­de mõel­nud, et olek­sid rõõm­sad ja oo­ta­ma­tud.“

Raa­ma­tu tut­vus­tu­seks on ta­ga­kaa­nel kir­jas, et see on na­gu pe­re­vi­ta­miin, mil­les lei­dub pa­ra­jas ko­gu­ses iga­päe­va­seid, ka­su­lik­ke ja lus­ta­kaid lu­gu­sid. Need lood rää­gi­vad ema­dest, isa­dest ja las­test. Ja loo­mu­li­kult jää­ti­sest, kom­mi­dest ja sün­ni­päe­va­tor­dist.

Il­lust­ree­ri­nud on An­na Ring, kel­le joo­nis­tu­sed on mit­me­tes las­te­raa­ma­tu­tes.

Lau­päe­val, mis oli las­te­kait­se­päev, ko­gu­nes las­te­raa­ma­tu esit­lu­se­le Rah­va Raa­ma­tus­se pub­li­kut li­gi pool­sa­da. Sand­ra Hei­dov kõ­ne­les en­dast, lu­ges et­te loo raa­ma­tust, esi­ne­sid Tal­lin­na 21. koo­li 3. klas­si lap­sed. Ja­ga­ti jää­tist. Esi­ta­ti kü­si­mu­si. Üks laps uu­ris, mis ajal ta kir­ju­tab. Vas­tus kõ­las tsi­tee­ri­des El­len Nii­tu, kes on öel­nud, et las­te kõr­valt kir­ju­ta­mi­ne on na­gu hei­na­te­gu vih­ma­sel su­vel – peab ära ka­su­ta­ma iga või­ma­lust.

Sand­ra Hei­do­vi las­te­raa­ma­tu järg­mi­ne esit­lus tu­leb sel­le nä­da­la ree­del Lää­ne-Vi­ru­maa Kesk­raa­ma­tu­ko­gus.