Kaarel Aruste töötab 1975. aastast metsapatoloogina Harju-, Rapla- ja Järvamaal. Tema põhiülesanne on metsades olevate kahjustajate määramine, nende ulatuse hindamine ja soovituste andmine kahjustuste likvideerimiseks.
Kui 1970ndail oli Eestis üle 200 metskonna, siis edaspidi on neid jäänud liitmiste tõttu järjest vähemaks. Anija valla territooriumil olid aastate eest Anija, Rooküla, osaliselt Jägala ning Vetla metskonnad, mis allusid Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandile ja Aegviidu Metsamajandile. Kuni eelmise aasta lõpuni haldas Jõelähtme, osaliselt Anija, Saku, Viimsi, Rae, Kiili, Raasiku ja Kuusalu riigimetsi Anija metskond, sellest aastast on kogu Harjumaal vaid üks metskond.
Anija külanõukogu saadikute südikus
See lugu juhtus aastal 1984, kui Eesti oli veel Nõukogude Liidu raudses haardes ning suures riigis ainuvalitsenud kommunistliku partei Keskkomitee peasekretär oli Konstantin Tšernenko. Partei kõige tähtsamaks ülesandeks seati rahva varustamine toiduainetega ning peasekretäri eestvõttel asuti toitlusprogrammi ellu viima.
Toitlusprogrammis oli oluline koht linnaettevõtete töötajatele aianduskruntide jaoks maade jagamine. Üht suuremat sellist kruntide piirkonda kavandasid tolleaegne partei ja valitsus Anija külanõukogu Salumetsa küla piirkonda. Sinna pidid tulema sõjatehase Dvigatel töötajatele mõeldud aianduskooperatiivid. Täpseid arve ma ei tea, kuid räägiti isegi kuni tuhandest krundist.
Sain plaanist teada Jägala metskonna metsaülema Ilmar Sirkase käest. Jägala metskonna üks metsatükk asus Salumetsa küla lähistel. Kui läksin kohapeale vaatama, oli suvilakruntideks kavandatud alalt hakatud juba metsa maha võtma. Ühele raiutud metsaalale olid aktiivsed maasaajad krundipiirid sisse ajanud ja mõni teinud „datša” ehitamiseks mullatöödega algust.
Otse loomulikult mind see uudis ei rõõmustanud. Juba järgmisel tööpäeval rääkisin oma murest Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi juhtidele. Sain teada, et nende arvates kavandatud aianduskooperatiivide peatamiseks enam midagi teha ei õnnestu, kuna tegemist on toitlusprogrammiga, nii on suure partei otsus. Mäletan hästi ühe metsamajandijuhi ütlemist: „Kaarel, mõistan sinu muret, kuid partei otsus on tehtud ning see rong meie jaoks läinud. Ära seda „lippu” üles tõsta, pole mingit mõtet!“
Ma ei jätnud jonni, sest kujutasin ette, millised probleemid kaasnevad parteikäsu täitmisega Anija külanõukogu ja Kehra alevi rahvale. Järgmisel päeval läksin Anija külanõukogu esimehe Ilsia Väli jutule. Rääkisin ka talle Salumetsa külla aianduskooperatiivide rajamise plaanist. Ilsia Väli sai probleemist kohe aru ning läks samamoodi „põlema“ kui mina. Suure südamega inimesena ütles ta, et me ei tohi sellega leppida. Lubas, et kutsub kiiresti kokku Anija külanõukogu saadikud, palus ka mind kohale.
Ilsia Väli kutsus külanõukogu saadikud kokku, andis mulle sõna, et saaksin selgitada, millise probleemi ees seisame. Kutsutud oli veel loodusuurija Olaf Schmeidt. Ka tema hoiatas saadikuid kogu piirkonda ähvardava ohu eest.
Eestimaa Kommunistliku Partei Harjumaa büroo oli istungile saatnud oma esindaja, kes püüdis saadikuid veenda, kui kasulikud on need aianduskooperatiivid kohalikele inimestele. Et aiamaade omanikud müüvad oma puu- ja köögivilja ülejäägid turul ning sellega rikastub ja mitmekesistub meie kõigi toidulaud.
Saadikud parteiseltsimehe ütlusi ei arvestanud, nad polnud suvilakooperatiivide rajamisega nõus ning hääletasid selle vastu. Samal istungil oldi vastu ka sellele, et Jägala sõjaväeosa inimestele rajataks suvilakooperatiiv Vikipalu piirkonda. Sealt oli mets juba maha raiutud.
Tagantjärele imestan – rahvasaadikute otsusel oli nii suur mõju, et ükski Dvigateli töötaja Salumetsa külla aianduskrundi jaoks maad ei saanud.
Olen nüüd pidevalt sõitnud mööda Suur-Sõjamäelt, kus on sadu aiamaid väikeste putkadega. Mõtlen iga kord, kui hea, et selliseid ei tulnud meie valda. Alles hiljaaegu küsisin Ilmar Sirkaselt, kuidas Salumetsa küla metsad nüüd kasvavad. Kuna saime kiiresti jaole, jäi enamus metsa alles. Kus raietööd juba toimusid, kasvab peal uus noorendik.
See lugu näitab ilmekalt, et isegi kõige sügavamal stagna-ajal oli võimalik kindlameelse ja otsustava käitumisega üht-teist oma kodukoha heaks ära teha või mõni suur lollus ära hoida. Isegi ajal, mil olime tugeva vene võimu all ning meie toidulaud oli kasin, sai üks omavalitsus astuda suure riikliku programmi vastu. Põhiline osa selles oli Ilsia Väli tulihingelisel tegutsemisel. Kui tema poleks asja niivõrd tõsiselt võtnud, oleks meie vallas olnud suur inetu maalahmakas kuni tuhande „datša“ ning umbes kolme tuhande suvise elanikuga.
Ka Anija külanõukogu saadikutel oli suur roll. Nad ei löönud kartma, kuigi aeg oli hoopis teine. Ja mitte kedagi ei saadetud selle otsuse eest Siberisse.
