
Raamat räägib VALDEKO KULVERE elust vangilaagris, Siberis ning tööst Aruküla kolhoosi esimehena.
„On suur õnn, kui oled oma eluteed selles ilmas saanud elada kodumaal, armastatud väikesel sünnimaal,” ütleb Aruküla elanik, 85aastane Salme Kulvere oma abikaasale, 1993. aastal lahkunud Valdeko Kulverele pühendatud raamatus.
7 aastat Siberis asumisel olnud Salme Kulvere on olnud lesk pea veerandsada aastat. Ta toimetab Arukülla koos abikaasaga rajatud kodumajas, kus on lasknud teha remonti, aed on korras ning lilleline. Veel möödunud hooajal tantsis Salme Kulvere memmede tantsurühmas Pihlakobar, tänavu selg enam ei luba.
Hiljuti sai ta trükist kätte oma raamatu „Seal, kus lõpeb elutöö, algab mälestuste maa”. Ta tellis selle enda kogutud raha eest ning jagab oma perekonnale, sõpradele ja lähematele saatusekaaslastele. Raamatut müüa ega raamatukogusse ta anda ei soovi.
Eesti ainus parteitu kolhoosiesimees
Raamatu avaldamise mõte tuli seetõttu, et aina rohkem küsiti – kuidas oli Arukülas Nõukogude ajal elu, küsisid ka oma lapselapsed: „Uuritakse, kuidas sai Valdeko Kulvere ehk Valdy olla kolhoosi esimees, kuigi ei kuulunud parteisse. Vastan, et tal olid haruldaselt head ülemused Ilves ja Jaama, kes olid nagu oma inimesed.”
Mitmed, kes raamatust kuulnud, on seda lugemiseks palunud, kuna öeldakse – see on omamoodi ka Aruküla lugu. Suurem osa raamatust räägib Salme Kulvere abikaasa Valdeko Kulvere elust Aruküla kolhoosi esimehena. Teda meenutavad raamatus koduloolane Vaino Napp ning kunagise abitootmisettevõtte Sõprus endine töötaja Virve Arandi. Raamatut aitas koostada Aruküla fotograaf Ülo Udumäe, kes kujundas kaane ja töötles fotod. Toimetamisel-trükkimisel olid abis Salme Kulvere lapsed ja lapselapsed.
Salme Kulverel on paksud albumid täis pilte abikaasa tööelust. Valdeko Kulvere naeratab igal pildil ning on rahva keskel, palju on jäädvustusi pidudelt, tähistamistelt Arukülas. Raamatusse piltide valimine oli lese sõnul üsna keeruline töö, kuna lisada oleks tahtnud palju rohkem.
Aruküla kolhoos oli Valdeko Kulvere esimene ja viimane töökoht, seal töötas ta 25 aastat esimehena (aastatel 1959-1984), 2 aastat agronoomina, pärast seda 5 aastat enda soovil rajatud proteiinitsehhi juhatajana. Vaino Napp meenutab raamatus, et Valdeko Kulvere saabus ametipostile pärast 12 aastat vanglas ning nafta- ja söekaevanduses asumisel olemist: „Asus tööle, ei kibestumist ega intriige hoopis teise eluteega kolleegide keskel.”
Ta lisas, et mitmekülgse mehena jõudis Valdeko teha palju, kuid põhitöö oli majandi areng ja heaolu.
Hiilgeajal 13 000 hektari suurune Aruküla kolhoos oli suurmajand. Saaginumbrid kasvasid iga aastaga, 1972. aastal hakati ehitama kolhoosi kontorklubi, mis on praegu rahvamaja ja vallamaja. 1976. aastal oli kolhoosi käive 3,5 miljonit rubla, kasum 800 000. Esimees sai aukirju ja medaleid.
Töökas rahvamees
„Valdeko Kulvere oskas ja suutis rahvaga suhelda. Paljude majandite juhid ja spetsialistid sellega toime ei tulnud, majandid kiratsesid, juhte vahetati. Aruküla kolhoosi esimeest teadsid töölised kui lugupeetud meest. Mõistlik jutuajamine mõjus napsutajatele või jahukoti valesse kohta niiöelda unustajatele paremini kui karm karistus,” kirjutas Vaino Napp.
Virve Arandi meenutab raamatus, kuidas Valdeko Kulvere tegutses tihti vanasõna järgi, et oma silm on kuningas: „Esimees kihutas varavalgest mööda farme ringi, nii olevat töötajad kartnud hiljaks jääda, piinlik, kui härra Kulvere oli varem kohal kui nemad.”
12lapselisest perest pärit Salme Kulvere oli asumisel Siberis, kui kohtus oma tulevase abikaasaga. Valdeko Kulvere oli läinud sinna otsima oma vanemaid, kes samuti 1949. aastal küüditati. Salme ja Valdeko Kulvere pulmad toimusid Eestis, kui mõlema perekonnad olid kodumaale tagasi pääsenud.
Salme Kulvere meenutas, et Arukülaga polnud neil enne mingit sidet, Siberist tulles ei olnud midagi taskus ning elu tuli uuesti alustada. Valdeko vend elas Arukülas korteris, tema juures said noored öömaja ning töökoha. Koos ehitati Arukülla maja. Salme Kulvere sai tööd kaubanduses, hiljem läks Sõpruse abitootmisettevõttesse laborandiks ja toiduainete tsehhi juhatajaks.
Salme Kulvere lausus, et raamatut käes hoides on ta süda rahul: „Soovisin, et see poleks mitte ainult elulugu, vaid ühe ajastu lugu, et järeltulevad põlved näeksid, mis ajaloos juhtus, mida tuli üle elada. Olgu neile eluks kaasa mõte, et kes on töökas, saab igal pool hakkama.”