Nõmmelate koduaed Pikval valiti teist korda Anija valla kaunimaks

„Meil ei ole aia­töö­de pä­rast jää­nud mi­da­gi te­ge­ma­ta ega ku­sa­gil käi­ma­ta,“ kin­ni­tab TA­MA­RA NÕM­ME­LA, Ani­ja val­la tä­na­vu­se kau­ni­ma ko­duaia pe­re­nai­ne.

Ani­ja val­la kau­ni­maks va­li­ti Ta­ma­ra ja Ai­var Nõm­me­la ko­du Pik­va kü­las teist kor­da – es­ma­kord­selt hin­na­ti see val­la ilu­sai­maks 2006. aas­tal. Kau­ni ko­du kon­kur­si hin­da­mis­ko­mis­jo­ni lii­ge Ast­rid Pro­met üt­les, et Nõm­me­la­te aed päl­vis tä­he­le­pa­nu oma ta­sa­kaa­lus­ta­tu­se­ga – ilu­sas­ti ku­jun­da­tud aias on ke­nad ele­men­did mait­se­kalt pai­gu­ta­tud, po­le niiöel­da üle pa­ku­tud.

Ta­ma­ra ja Ai­var Nõm­me­la on Pik­val ela­nud 30 aas­tat. Olid en­ne se­da ku­jun­da­nud ko­duks ri­dae­la­mu­bok­si Ala­ve­res, kui pa­ku­ti või­ma­lust ko­li­da sov­hoo­si ehi­ta­tud era­maj­ja naa­ber­kü­las. Esialgu kõheldi, kuid tagantjärele on Ta­ma­ra Nõm­me­la Pikvale tuleku üle rõõ­mus, hoolimata sellest, et seal ootas ees palju tööd.

„Siin oli kunagi ol­nud soo. Ma­ja oli just­kui kün­ka ot­sas, ve­da­si­me ae­da mee­le­tult mul­da,“ mee­nu­tab ta.

Pü­ga­tud puud ja leiud met­sast
Ko­duae­da aas­ta­küm­ne­te jook­sul ku­jun­da­nud Ta­ma­ra Nõm­me­la on nõu saa­nud me­he aian­duss­pet­sia­lis­tist su­gu­la­selt. Suur­de ae­da on teh­tud eri­ne­vaid peen­raid – näi­teks üm­mar­gu­ne roo­si­pee­nar üm­ber li­pu­mas­ti, ki­vik­taim­la või üks­tei­se lä­he­da­le is­tu­ta­tud ning eriku­ju­lis­teks pü­ga­tud elu­puud.

Pü­ga­tud puid on aias pal­ju, ka kas­ta­ni ja tam­me­puu võ­ra on üm­mar­gu­sed, puud ma­da­la­mad, kui met­sas või par­gis kas­va­vad puud: „Poo­las olen näi­nud vä­ga pal­ju pü­ga­tud puid. Mul­le need meel­di­vad, kõik ei pea ju vä­ga pi­kaks kas­va­ma. Mi­na ei la­se ka õu­na­puu­del kõr­geks kas­va­da, pü­gan igal aas­tal.“

Üks pe­re­nai­se nõr­kus on eri­ne­vad ku­ju­ke­sed, pea­mi­selt loo­mad, neid on te­ma ko­duaias ku­jun­du­se­le­men­ti­de­na nii peen­ras lil­le­de va­hel kui põõ­sas­te alt pii­lu­mas. Pal­ju on tei­nud ka ise või abi­kaa­sa.

„Lap­se­las­te­ga koos vär­vi­me,“ vii­tab ta ühe­le ma­da­lal ki­vi­le, mis on vär­vi­tud le­pat­rii­nuks või teis­te­le, mil­le­le pe­re­mees Ai­var Nõm­me­la te­gi be­too­nist kroon­le­hed ja pe­re­nai­ne vär­vis need koos lap­se­las­te­ga maa­si­ka­teks. Oma­näo­li­ne on ka va­na­dest reh­vi­dest teh­tud tä­pi­li­ne tas­si­ku­ju­li­ne lil­le­vaas. Lil­li on Ta­ma­ra Nõm­me­la is­tu­ta­nud ka abi­kaa­sa teh­tud „pis­si­pot­ti­des­se“ – be­too­nist vaa­si­des­se, mil­le va­la­mi­sel on vor­mi­na ka­su­ta­tud väi­ke­las­te pis­si­pot­ti. Kui be­too­ni­veo au­to­ju­hi­na töö­ta­val Ai­var Nõm­me­lal tal­vel roh­kem va­ba ae­ga, no­kit­seb ka pui­du­töö kal­lal – ko­duaia ühes peen­ras „kas­va­vad“ te­ma teh­tud suu­red pui­dust pu­ra­vi­kust, ka pü­ra­mii­di­ku­ju­li­ne maa­si­ka­kast on te­ma kä­te­töö.

Ta­ma­ra Nõm­me­la ju­tus­tab, et abi­kaa­sast on ol­nud suur abi veel te­ma mõ­ni­kord hul­lu­meel­se­na tun­du­va­te idee­de el­lu­vii­mi­sel. Elu­lõn­gad toe­tu­vad aias suu­re­le kän­nu kül­jest harg­ne­va­te­le kuu­se­juu­ri­ka­te­le: „Mõt­le­sin kaua, mi­da elu­lõn­ga­ga te­ha, plas­ti­kust res­tid kuk­ku­sid kõ­va tuu­le­ga pi­ka­li. Käin pal­ju met­sas ja­lu­ta­mas ning kui se­da kän­du nä­gin, tek­kis idee tuua see elu­lõn­ga­de toeks. Käi­sin mi­tu kor­da vaa­ta­mas, siis rää­ki­sin me­he­ga. Känd oli vä­ga ras­ke, trak­to­ri­ga tu­li väl­ja ti­ri­da. Tal­vel lu­me­ga too­di trak­to­ri jä­rel plaa­di peal ära. See oli mul­la­ne, pe­si­me puh­taks, õli­ta­si­me, et vas­tu peaks.“

Sar­na­ne lu­gu on ka suu­re, um­bes 1,2-1,3 meet­rit kõr­ge ki­vi­ga ko­duaia ta­ga: „Kui se­da met­sa­tee ää­res nä­gin, vaa­ta­sin, et ilus ma­dal ki­vi. Pa­lu­sin meest, et tooks sel­le ko­ju. Kui hak­kas trak­to­ri­ga väl­ja kan­gu­ta­ma, tun­dus, et ki­vil po­le­gi lõp­pu. Sel­gus, et maa peal oli sel­lest vaid vee­rand.“

Kui­gi Nõm­me­la­te ko­duõu on 0,8 hek­ta­rit suur, ei möö­du pe­re­rah­va va­ba aeg su­gu­gi ai­nult aias.
„Sõb­ran­na mees üt­les, et te­ma küll nii­su­gust ae­da ei ta­haks, sel­le­ga on nii pal­ju tööd, et siit ei pää­se ku­sa­gi­le. Ei ole nii, meil ei jää mit­te mi­da­gi te­ge­ma­ta, käi­me mat­ka­bus­si­ga mi­tu kor­da aas­tas rei­si­mas,“ kin­ni­tab Ta­ma­ra Nõm­me­la.

Ta li­sab, et ka las­test on ol­nud pal­ju abi. Ema su­vi­se­le sün­ni­päe­va­le tu­lid poeg ja kaks tü­tart pe­re­de­ga kaa­sas töö­rii­ded ning lõi­ka­sid hek­ki, rii­su­sid ja ro­hi­sid: „Mi­nu vä­ga suur abi­li­ne on viieaas­ta­ne tüt­re­tü­tar, kel­le­le meel­dib vä­ga aias as­kel­da­da. Ik­ka he­lis­tab ja üt­leb, et va­nae­ma, ära il­ma mi­nu­ta tee, ta tu­leb ap­pi.“