Sadakond matkajat uudistasid Valgejõe ürgorgu

2228
Matkalised Vasaristi oja juures.

Harju Matkaklubi, Kolgaküla Selts ja Looduse Omnibuss korraldasid 5. korda rahvamatka Kolgakülast Nõmmeveskile.

Pühapäeval, 22. märtsil startisid sadakond matkajat Kolgaküla rahvamaja juurest, et asuda ligi 10kilomeetrisele matkale „Tere, kevad“ mööda Valgejõe kallast. Enam-vähem sama marsruuti on matkatud ka varem, kuid seekord oli katsetamisel Kolgaküla matkarada, mis peaks edaspidi saama ka tähistused.
Kuna rahvast oli korraldajate hinnangul oodatust palju rohkem, pidi matkajuht, Harju Matkaklubi eestvedaja Maie Itse enne matka hoolikalt õpetussõnu kordama: „Esimest korda rahvamatka ajaloos on nii, et kõnnime ainult mööda metsaradu. Suuri sõiduteid ületame mõnel korral. On oluline, et matkajad ei jätaks pikki vahesid, tähtis on üksteist näha. Metsaalune on radu täis ning lihtne on eksida. Raja käigus liigume pärandkooslustele, mida pole saanud varem külastada, sest maapind on olnud lumine ja libe.“
Ta jutustas, et rahvamatkade idee algataja oli looduskaitsja, paar aastat tagasi manalateele läinud Veljo Ranniku, kes käis esimestel matkadel seltskonnaga kaasas ning oli Kolgakülast vaimustuses. Maie Itse kinkis matka võõrustajale ehk Kolgaküla Seltsi juhile Kaisa Linnole tänutäheks Veljo Ranniku raamatu.
Kaisa Linno sõnas, et naised peavad ideid edasi kandma ning tunnustas, et Maie Itse on kohal iga ilmaga: „Seekord on meil ilmaga vedanud ning saame rajale viia testgrupi. Kolgaküla rahvas on otsustanud, et meil on vaja tähistatud matkarada, kuna asume Lahemaa keskel, meil on stabiilne küla, põnev loodus ning kultuuripärand, mida tuleb hakata rohkem tutvustama ning teha matkaradasid.“
Matkaseltskond oli ligi sajaliikmeline – Looduse Omnibussiga tuli Tallinnast rahvast 2 bussitäit, ülejäänud matkajad olid kohalikud, kes tulid matka alguspunkti oma transpordiga. Matkagrupi ees­otsas liikus Kaisa Linno, kes tutvustas peatuspunktides kultuuripärandit ning loodust. Grupi tagumises osas liikus ja rääkis sama juttu Maie Itse.
Kui alguses püsis matkagrupp koos, siis hiljem venis rida pikaks. Kaisa Linno kommenteeris pärast matka, et kohalikud võtsid teekonda kui aktiivset matkamist, olid lõpp-punktis tükk aega enne teisi ning ootasid kojusõitu, Tallinna rahvas aga jalutas ja imetles nende jaoks uut maastikku: „Edaspidi oleks ilmselt mõistlikum varuda matka tarbeks rohkem aega, et linnainimestel oleks võimalik veeta Kolgakülas kogu päev ning kohalikud saaksid liituda matka ajaks.“
Ta sõnas, et Kolgaküla ümbruses on olnud aastakümneid populaarsed suusarajad ning luited olnud aktiivselt kasutusel: „Nüüd on rajad liidetud Eesti Terviseradade süsteemiga ning on potentsiaali muuta erineva pikkusega rajad matkajatele huvipakkuvaks.“
Matka peatus-, puhke- ja jutupunktide hulka kuulusid Kolgaküla rändrahn; Kolgaküla radade vastavatud infostend, mille ümbruses on filmitud stseene „Seenelkäigust“;  suusahüppemägi; muinasaegse maantee asupaik Virusillal; Vasaristi salaoja ja joastik.