MTÜ Kodukant Harjumaa korraldas Anija vallas Voose külas maakonna 3. ja kärajate viimase arutelu külade ja külaelu tulevikust.
Laupäeva, 21. märtsi hommikul kõlasid Anija vallas Voose rahvamajas mõtted külaelust, selle võimalikkusest ja tulevikust. Kohtumist korraldas MTÜ Kodukant Harjumaa, viimati toimusid kärajad ehk arutelud 2011. aastal. Käesoleva aasta märtsis olid kärajad enne Vooset veel Sauel ja Keilas. Kogutud ettepanekud ja ideed on aluseks Kodukant Harjumaa arengukava koostamiseks.
Paarkümmend osalejat Anijalt ja ümberkaudsetest valdadest said mõtteid avaldada niiöelda maailmakohviku vormis. Igal laual oli üks teema – koostöö kogukonna ja omavalitsuse vahel, kogukonna turvalisus, vabatahtlike kaasamine, kogukonnateenuste arendamine ja isemajandamine. Laudkondi juhatasid Kodukant Harjumaa juhatuse liikmed, ühise arutelu tulemusel pandi kirja teemaga seonduvad probleemid ja võimalikud lahendused. Iga 20 minuti tagant said osalejad laudkonda vahetada ning uuel teemal mõtteid jagada.
Osalejad sõnasid, et omavahel laudkondades oli probleeme huvitav arutada, kuid lahenduste peale tulla oli keerulisem, sest väga palju asju on kinni rahanappuse taga. Kuna pärast teemade arutamist laudkondadena üldist kokkuvõtet ning tulemuste esitlemist ei toimunud, olid mõned osalejad veidi pettunud, et kohe iga teema kohta üldist pilti ei saanud. Tõdeti, et mõnes külaelu puudutavas küsimuses oli vastakaid arvamusi, mille oleks võinud kõik üheskoos läbi vaielda, näiteks küsimuse, milles ja kui palju peaks kohalik omavalitsus külaelu koordineerima.
Küsimuses, kuidas kogukond ja omavalitsus saaksid paremini koos toimida, vastasid kärajad, et oleks vaja rohkem aktiivseid kodanikke; ettevõtlust; turundusoskust; rohkem rahvast, eriti noori, küladesse elama ning paremat infovahetust. Maale elama asumise takistustena mainiti, et näiteks Voose külas seisab tühjalt talumaju, mida omanikud pole nõus müüma. Seevastu Lahemaal on eeskirjad, mis ei lubagi igale poole uusi ehitisi.
Kogukonna turvalisuse küsimuses toodi välja naabrivalve olulisus. Leiti, et keerulisem on olukord hajaasustusega külades, kus on väiksem tõenäosus, et naaber satub peale kahtlastele isikutele külateedel. Arutlejad pakkusid, et alati oleks mõistlik minna võõraste käest küsima, mis asjus külas liiguvad – üldjuhul hakkavad halbade kavatsustega isikud siis kartma ega tule külasse tagasi.
Vabatahtlike kaasamise teemal arutleti, et on üsna keeruline leida neid, kes on valmis missioonitundest oma küla arengus kaasa rääkima, sest paljud aktiivsed külaelanikud töötavad linnas ning käivad maale koju vaid magama. Lahendusena pakuti, et igal külal peaks olema külavanem või esindaja, kes kohalikke innustab ning koostööd tegema paneb. Rõhutati ka koostööd vabaühenduste ja seltside vahel, aktiivsemat suhtlust külaelanike vahel ning otsekontakte.
Kogukonnateenuste ja isemajandamise arutelupunktis tõdesid kärajad, et üks suuremaid takistusi on külades ettevõtlikkuse ja turunduse, eelkõige ühisturunduse puudumine. Toodi näiteks Lõuna-Eesti maakonnad, kus vallad teevad palju rohkem koostööd, et oma piirkonda turistidele turundada, Harjumaal nokitsevad aga kõik omaette, külad on vähetuntud. Kuigi paljud külad on noortest ja aktiivsetest peaaegu tühjaks jäänud, on ettevõtlikud elanikud siiski veel olemas, tuleks nad üles leida ning hakata müüma nende käsitööd või põllumajandussaadusi.
MTÜ Kodukant Harjumaa katuseorganisatsiooni Eesti Külaliikumine Kodukant juht Anneli Kana sõnas, et liikumine on andnud hea pildi Eesti külaelust: „Küla Harjumaal on teistsugune kui Võru- või Valgamaal. Sealkandis öeldakse, et oleme Tallinna lähedal, tööd jätkub ning mis teil viga. Teame aga, et päris nii pole.”
Ta rääkis, et Kodukant on riigile hea sotsiaalne partner vabatahtlike tegevuste korraldamises: „Toetusprogramme on palju, igal külaseltsil on võimalus raha taotleda. Et külakogukondade huvid oleks aga riiklikult esindatud, on vaja nende hääled kokku koguda.“
Ta märkis, et Kodukandi algatusel on loodud Kohaliku Omaalgatuse Programm, MTÜ on osalenud ka maaelu ning siseturvalisuse arengukavade koostamisel.
Anneli Kana lausus, et külaelu aruteludel on teda jäänud kummitama mõte, et tubli ja aktiivne kodanik ei pea kõike ise ära tegema: „Kui riik maalt ära kolib ehk teenused kaugenevad, miks peab ka inimene tahtma siin elada.“
Ta rääkis, et võrreldes näiteks Ukrainaga on Eesti külades olukord tunduvalt parem: „Ukrainas on vaadatud imestusega, kui räägime, et meil on MTÜ, kes saab algatada seadusi ja seadusemuudatusi, meie sotsiaalne kontroll riigi juhtide ja rahajagamise üle on suur. Ukrainas on õhus küsimused, kuidas mõjutada valitsejaid, et külaelanikul üldse oleks tee, millel sõita või mingigi infrastruktuur. Ka maareformi seal tehtud pole.“
Kärajatele tegi ettekande ka Ingeldrin Viljak Kuusalu vallast Pärispea külast. Pärispea seltsimaja eestvedaja ja külavanemana kutsus ta aktiivset külarahvast osalema messil Maale Elama, mis propageerib maale elama minekut ja külade ühisturundust.
Külakärajate tulemusi arutatakse ka Eesti külade maapäeval „Kuulake, külad kõnelevad“, mis toimub augustis Järvamaal.
