Roo­kül­la on ehi­ta­tud lu­mest ig­lu

195
Roo­kül­la ehi­ta­tud ig­lu. Pa­re­mal et­te­võt­mi­se al­ga­ta­ja IND­REK LEHT.

Märt­si al­gu­ses ehi­tas Kõr­ve­maa fil­miõh­tu­te eest­ve­da­ja Ind­rek Leht koos abi­lis­te­ga Ani­ja val­da Roo­kül­la, Nõmb­ra kar­ja­mõi­sa lä­he­da­le, inui­ti­de ehk lää­nees­ki­mo­te ig­lu­de ees­ku­jul lu­mest on­ni. Rii­gi­ko­gu va­li­mi­sõh­tul, 3. märt­sil kut­su­ti hu­vi­li­si sin­na kin­no.

Ind­rek Leht üt­les, et se­ni on Kõr­ve­maa fil­miõh­tud toi­mu­nud vaid su­vel, es­ma­kord­ne tal­vi­ne fil­mi näi­ta­mi­ne ni­me­ta­ti ig­lu­ki­noks, sest ek­raa­ni­na ka­su­ta­ti paar päe­va va­rem ehi­ta­tud lu­mest ehi­tist.

Päe­val, mil ig­lu ehi­ta­ti, olid õues soo­jak­raa­did, lu­mi oli peaae­gu su­la­nud. „Meil oli lu­mi ju­ba va­rem va­ru­tud, sa­ha­trak­to­ri juht, kes ajab teid lah­ti, oli ig­lu jaoks lu­me lü­ka­nud kah­te suur­de kuh­ja, need nii rut­tu ei su­la,“ rää­kis Ind­rek Leht.

„On­ni la­du­sid üles pea­mi­selt lu­mes­kulp­to­rid. Ig­lu ehi­ta­mi­ne nõuab in­se­ne­ri­tead­mi­si ja ehi­tu­sos­kust. Lu­mest tu­li lõi­ga­ta pa­ra­ja suu­ru­se­ga kuu­bi­kud, sae abil an­da nei­le õi­ge ku­ju. Ig­lu võlv­konst­rukt­sioon peab seis­ma ise püs­ti, min­geid tu­ge­sid all ei ole. Vuu­gi­va­hed te­hak­se su­la­lu­mest.“

Ind­rek Leht ju­tus­tas, et lu­mi, mil­lest inui­tid oma on­ne ehi­ta­vad, on meie lu­mest eri­nev, see on häs­ti ker­ge, just­kui paa­ku­nud: „Meie lu­mi on ras­kem, ku­na pi­de­valt va­hel­du­vad su­lad ja kül­mad. Ka meie ig­lu ei tul­nud täp­selt sar­na­ne nei­le ehi­tis­te­le, mil­le koh­ta leid­si­me in­ter­ne­tist pil­te. Inui­tid pa­ne­vad lu­mep­lo­kid kok­ku kui­da­gi nii, et need lu­kus­tu­vad, meie pi­di­me vuu­gi­va­he­sid ja konst­rukt­sioo­ne roh­kem toes­ta­ma. Uk­se ase­mel ka­su­ta­si­me üht plaa­ti, ori­gi­naa­lil on sis­se­pääs ig­lust ma­da­la­mal, just­kui kop­ra­pe­sal.“

Ig­lu teh­ti or­igi­naal­mõõ­tu­des, lä­bi­mõõt on 3 meet­rit, kõr­gus 2 meet­rit. Kor­ra­ga ma­hub sin­na küm­me­kond ini­mest.

Ki­noõh­tul sai Roo­kü­las sõi­ta Paa­si­ku koer­te­mõi­sa kel­gu­koer­te­ga ning vaa­da­ta lu­mest ek­raa­nilt ehk ig­lu sei­nalt 1922. aas­ta do­ku­men­taal­set tumm­fil­mi ühest vii­ma­sest ig­lus tal­vi­tu­nud Põh­ja-Ka­na­da pe­re­kon­nast.

„Kat­se­ta­si­me fil­mi näi­da­ta ka ig­lu sees, kuid sein­te ku­me­rus oli sel­leks pi­sut lii­ga suur. Siis oleks fil­mi näi­nud vaid küm­me ini­mest,“ sõ­nas Ind­rek Leht.

Roo­kü­la ig­lu­ki­nos oli um­bes 50 vaa­ta­jat, suu­rem osa ko­ha­lik­ke. Paar ini­mest proo­vi­sid ära ka ig­lus öö­bi­mi­se. On­nis on lu­mest la­vats, mad­rat­si­teks loo­ma­na­had, ma­ga­ti ma­ga­mis­kot­ti­des: „Kui ehi­ta­si­me, oli väl­jas üs­na tor­mi­ne ilm, kuid on­nis sees oli soe. Väi­de­tak­se, et kui uks on kor­ra­li­kult kin­ni ja küü­nal põ­leb, siis üks küü­nal kü­tab ig­lu ära, eri­ti, kui on ka ini­me­ne sees. Po­le mui­du­gi nii soe, kui toas, kuid ik­ka­gi plussk­raa­did.“

Ind­rek Leht ar­vas, et ig­lu pü­sib Roo­kü­las veel vä­he­malt sel­le nä­da­la lõ­pu­ni. Järg­mi­sel tal­vel on tal plaan kor­ral­da­da tal­vi­ne fil­miü­ri­tus va­rem, ilm­selt veeb­rua­ri al­gu­ses.