Juba on autorilt küsitud raamatu järgmist osa, et teada saada, kuidas tegelastel edasi läheb.
Aprilli alguses postitas Kuusalu elanik Reelika Paul Facebooki teate, et trükist ilmus tema kirjutatud raamat „Jälitatav“, mille tegevus toimub Ghanas. Raamatus on ta autorinimi Reelika Lootus – neiupõlvenime järgi.
Kuna mõnedki aleviku elanikest teavad, et Reelika Pauli abikaasa elab ja töötab viimastel aastatel Ghanas, läks liikvele jutt, kuidas autor räägib raamatus iseendast. Kes „Jälitatava“ läbi luges, sel tekkis küsimusi juurde – kas tõesti on autor üle elanud teoses kirjeldatud sündmusi.
Reelika Paul lükkab oletused ümber. Ehkki romaanis on naispeategelane Rebeka samuti blond ning tema abikaasa Georg on Ghanas tegutsev puiduärimees, ei jutusta raamat tõestisündinud lugu, tegu on väljamõeldisega. Tõesed on Ghana paikade ja hoonete kirjeldused ning mõned situatsioonid. Osad Ghana tuttavad on kaudselt tegelaskujude prototüübid.
Autor lisab, et kuigi kirjastus „Tänapäev“ tituleeris raamatu krimi ja põneviku valdkonda, on ta enda hinnangul valmis saanud ehtsa naisteka. Trükiarv on 1000 eksemplari, esimest infot müügitulemuste kohta antakse kaks kuud pärast ilmumist, seega juuni alguses.
„Kuidagi kogemata tuli see raamat. Hakkasin kirjutama sõbranna õhutusel. Kuna olen päris sageli käinud oma mehe juures Ghanas, soovitas sõbranna kirjutada reisiraamatu, midagi „Minu Ghana“ sarnast. Ent kui kirjutama asusin aasta tagasi aprillis, siis läks kohe käest ära. Nagu filmi tõmbas käima, tegelaskujud hakkasid toimetama, mõte liikus kiiremini edasi, kui jõudsin kirja panna. Piltlikult öeldes, rong läks liikvele, ma ise ka ei teadnud, kuhu jõuab – otsekui keegi paneks eespool alles liipreid maha ning üksnes jumal teab, kuhu rong suundub,“ kirjeldab Reelika Paul.
Ta märgib, et viimane pikim kirjutis enne raamatu sündi oli Kuusalu keskkooli lõpukirjand 1993. aastal ning ta poleks veel mõne aja eest uskunud, et asub romaani kirjutama. Sõbranna soovituse kohta arvab, usku tema võimetesse võis anda asjaolu, et viimasel ajal olid kujunenud tööalased kirjalikud kokkuvõtted järjest pikemateks ja värvikamateks.
„Sõbranna on mu testlugeja. Käis igal õhtul lugemas uut osa, mille olin eelmisel õhtul kirjutanud. Ütles, et põnev ja tahtis teada, kuidas edasi läheb. Nüüd ootab Ghana raamatule järge,“ lausub Reelika Lootus ning märgib, et järge ennustab ka ERRi kultuuriportaalis „Jälitatava“ kohta arvustuse avaldanud Valner Valme.
„Raamatut lugedes lõid silme ette loendamatud eksootilised seiklus- ja armastusfilmid, kus sitke ja osav matkasaabastes ja safarikleidis naine kohtab veel sitkemat ja tugevamat meest, et koos seljatada looduse ohud, mustad mambad taskunoaga seina külge naelutada /… / on liha- ja hingehaavu, kirge ja värinaid,“ kommenteerib Valner Valme arvustuses pealkirjaga „Krokodill Dundee Eesti moodi“ ja tõdeb, kahju, et see raamat avaldus enne Bestselleri konkurssi.
Reelika Paul ütleb, et „Jälitatava“ teisest osast ei taha ta veel rääkida, las midagi jääda saladuseks. Praegu tegeleb muude tekstidega.
Neli raamatut korraga
Rong liigub täiskäigul edasi ka pärast esimese raamatu väljatulekut, ideid tuleb sedavõrd ohtralt, et nüüd on Reelika Paulil käsil korraga neli raamatut.
Üks romaan on inglisekeelne, testlugejana ootab valmissaanud peatükke hea tuttav Hispaanias. Tuttav Austraaliast aitab teksti kohendada inglise keele grammatika osas.
Ülejäänud kolm raamatut on eestikeelsed. Lasteraamatule ideed otsides jäi silma ühe artikli pealkiri 2001. aastast. See pani alguse hoopis kolmandale raamatule, mis plaanis oli. Täpsemaid vihjeid ei taha autor anda, põnevust tuleb hoida.
Ka neljas raamat on pooleli ning ta ei oska öelda, milline kõigist neist esimesena trükivalmis saab.
„Pealkirjad tulevad mul kõigepealt, siis hakkab lugu peas hargnema. Nüüd kirjutan juba hommikuti. Saadan lapsed Kuusalu kooli, võtan arvuti ja hakkan kirjutama,“ kõneleb Reelika Paul ning soostub veidi avama inglisekeelse raamatu tagamaid.
Tegevus toimub Eestis – Tartus ja Saaremaal. Tartus sai hiljuti käidud ja kirjelduste jaoks mõned kohad üle vaadatud. Ees on sõit Saaremaale.
„Ma pole varem Saaremaal olnud, kirjutasin selle raamatusse sisse, sest tahan sinna minna.“
Looduse ja asulate kirjeldamise kohta nendib ta, et Ghanas tegi „Jälitatava“ kirjutamise jaoks fotosid. Kui oli Eestis, palus aegajalt abikaasat, et pildistaks mõningaid kohti Ghanas ning paneks netti. Ka Google on mälu värskendamiseks hea abivahend.
„Abikaasa on natuke lugenud „Jälitatavat“, kuid mitte kaanest kaaneni, kuna on eesti keeles. Mu inglisekeelset raamatut on tal lihtne lugeda.“
Kaks poega ja tütar
Reelika Paul on töötanud müüja ja raamatupidajana, Balti Spoonis oli laojuhataja, hiljem Tallinnas Olerexi regioonijuht. Kui abikaasa kolis töö tõttu Ghanasse, hakkasid pikemad Aafrika-sõidud segama Tallinnas töölkäimist ning viimastel aastatel on Reelika Paul koduperenaine. Sõidutab 13aastast poega ja 10aastast tütart kooli ning trennidesse, peab Kuusalus maja ja aeda. Kõige vanem laps, 19aastane poeg töötab nüüd samuti Ghanas.
„Kui saaksin, pakiksin kohe kohvrid ja sõidaksin ära Ghanasse, aga nooremate laste pärast ei saa, kuna nad peavad käima koolis. Ghana pealinnas oleks mõeldav küll omandada inglisekeelne haridus, aga me kodu on kaugemal sisemaal, vahemaad on suured, teed väga kehvad, palju lihtsam ja mugavam on neil õppida Kuusalus. Ghanas käime koolivaheaegadel korraga kuu aega – läheme veidi varem enne vaheaja algust ja tuleme natuke hiljem tagasi,“ jutustab Reelika Paul.
„Mulle endale meeldib väga lugeda ning lennujaamades oodates olen pannud ka oma lapsed lugema. Mina lugesin lapsena väga palju. Vahel jäid ka meditsiiniõest ema erialaraamatud näppu.“
Enda kohta sõnab ta veel, et on tegutseja tüüp. Koos vendadega polnud meil lapsepõlves kunagi igav.“
Sõbranna hoiab saladust
Kuna sõbranna loeb järjest ka pooleliolevate raamatute tekste, ei taha Reelika Paul tema nime avaldada, ehkki neil on kokkulepe, et loetust teistele ei räägi.
Testlugejast sõbranna: „Esialgu oli jutt reisikirjast. Siis sai Reelika näpud soojaks ja jutt hakkas jooksma. Kõik kohad on raamatus reaalsed, see teebki romaani „Jälitatav“ eriliseks. Kuna ta palus üle lugeda, oli ka valmis ausaks kriitikaks. Sain peaaegu iga päev lugeda uut peatükki või paari. Meil on omavahel juba naljaks saanud, et mõni tühine lause paneb „filmi jooksma“, situatsioon hakkab elama ja sünnib lugu. Meil on palju sketše kogunenud, tundub, et peaksime need realiseerima. Tunnen Reelikat 20 aastat, et esimese raksuga sellise koguka romaaniga hakkama sai, oli talle endalegi üllatus. Menukirjanikuks on teda debüütraamatu järgi veel vara nimetada, aga kui ta sama kirega edasi kirjutab, siis on see võimalik küll.“
Ghanas naised jalgrattaga ei sõida
Ghanas ei tohi vallalised naised alkoholi tarbida, võib vaid koos oma mehega. Jalgrattaga sõidavad seal ainult mehed, naised seda ei tee.
Kirikuid on iga nurga peal ja gospeli laulmine kostab neist kaugele. Pühapäev on kirikupäev, uhked riided pannakse selga.
Sooja on 29-34 kraadi, vahel ka 40. On niiske ja soe, ekvaator jääb abikaasa elukohast 200 kilomeetri kaugusele. Toodetakse elektrit, majadel on päikesepaneele. Külades elatakse pikkades barakkides, mis asetsevad nelinurkselt, sisehoovis on puurkaev. Külad on suured, inimesi on neis tõenäoliselt rohkem kui kogu Kuusalu vallas, jutustab Reelika Paul.
Nagu ka romaanist ilmneb, töötavad seal mobiiliside ja internet hästi. Rannikualal on kuurortlinnad, seal on igast kioskist võimalik osta telefonikaart koos internetiühendusega. Majad on korralikud, sisemaale minnes näeb ka muldonne. Vihmametsast võib teinekord paljas inimene välja astuda, erilist numbrit sellest keegi ei tee.
