
Rannakeele Keskuse ruumid asuvad nüüd Loksal bussijaama hoone allkorrusel.
Kevadel koliti MTÜ Rannakeele Keskuse asjad selle juhatuse liikmete Ene Velströmi kodutalust Virve külast ja Riina Laanetu talust Tsitre külast üle Loksale. Keskus sai omaette ruumid bussijaama maja alumisel korrusel. Aktiivseid liikmeid on Juminda ja Pärispea poolsaare küladest kokku paarkümmend.
Ene Velström rääkis, et on kuus aastat juhendanud Loksa gümnaasiumis koos Riina Laanetuga algklassiõpilastele suunatud rannakeele ringi „Minu kodupaik“. EV aastapäeva tänavusel pidulikul aktusel said nad ringi juhendamise eest Loksa linnavalitsuse tänukirja. Rannakeele Keskus andis samal aktusel esmakordselt välja ka oma tänukingituse – kaelapaela. Tänukingi sai Loksa abilinnapea Hilleri Treisalt abi ja koostöö eest.
Peovestluses kuulis Riina Laanetu, et Loksa bussijaamas on endised pangaruumid vabad ja otsitakse rentnikku. Ta küsis, kas Rannakeele Keskus võiks need saada enda käsutusse. Tehti taotlus linnavalitsusele, alates 1. aprillist on ruumid antud Rannakeele Keskusele tasuta rendile, maksta tuleb kommunaalkulude eest.
„Kõik trükised, auhinnad ja kingitused ning kogutud materjalid asuvad Loksal. Kasutame ruume ühingu liikmete kooskäimiskohana ja ka rannakeele tundideks. Edaspidi plaanime akendele seada sildid ja hoida ruume rohkem avatult, et huvilised saaksid tulla tutvuma,“ lausus Ene Velström ja tõdes, et oma ruume otsiti päris pikalt ning lõpuks õnnestus saada Loksale, kus käivad mõlema poolsaare inimesed.
Rannakeele päevad Pedaspeal ja Pärispeal
Rannakeele Keskus on korraldanud 4 aastat suviseid rannakeele päevi. Ühel päeval saadakse kokku Juminda poolsaarel ja teisel päeval Pärispea poolsaarel, sest rannakeele kultuuriruum hõlmab kahe poolsaare rannakülasid.
Tänavu koguneti laupäeval, 29. juunil Juminda poolsaarel Pedaspea külas, kus saadi kokku pedaspealase Jaan Tiidemanniga, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri eriala õppejõuga.
Ta tutvustas Pedaspea hoonestust. Riina Laanetu kommenteeris, et vaade külale avanes hoopis teise nurga alt: „Tõdesime jälle, et rand ja sisemaa on endiselt kaks väga erinevat kohta. Rannaküla oli ühise toimetamisruumiga, oma keele ja ehituslaadiga, külas oli enda kõrts ning kirikus ei käidud maakirikus. Nägime Pedaspeal endist kõrtsikohta ja üle saja aasta vanust paadikuuri, möödusime põlisest Esku talust ning saime imetleda maalilisi vaateid kohtades, mille on jäädvustanud kunstnik Kristjan Raud. Tutvusime ka Krasmukse talu ja külatanuvaga.“
Järgmisel päeval kõneles Tartu Ülikooli õppejõud, soome keelemees Santeri Junttila Pärispea seltsimajas kõige uuematest teadmistest, kuidas pohiranna ehk rannakeel jõudis põhjarannikule.
Riina Laanetu: „See oli väga põnev. Saime teada, et setu keel eraldus kõige enne, ja kuidas võru keel jäi meie keele tuumikuks. Osa algkeelest levis koos inimestega üle Soome lahe ja on praeguse soome keele algkeel. Väike hulk inimesi tuli sealt tagasi ja pani aluse meil kõneldavale pohirannale ehk rannakeelele. Saime kinnitust, et meie pohiranna keel on põliskeel.“
Pohiranna keel ja kultuuriruum on kulgenud Põhja-Eestis Kaberneemest kuni Turbuneeme külani, kõige vanapärasemal viisil on põhiranna keele- ja kultuuriruum jäänud püsima Juminda ja Pärispea poolsaarel. Peale rannakeele tutvustamise on Rannakeele Keskuse üks eesmärk teadvustada laiemalt pohiranna kultuuriruumi. Nii Pedaspeal kui ka Pärispea seltsimajas oli rannakeele päevadel osalejaid paarkümmend.





