Ani­jal tut­vus­ta­ti mõi­sa­kul­tuu­ri ja kum­mi­tus­lu­gu­sid

„Mõi­sa­kul­tuu­ri­päev sai el­lu kut­su­tud, et tut­vus­ta­da mõi­sa­kul­tuu­ri – mõi­saaeg on ik­ka­gi suur osa meie aja­loost,“ üt­les Ani­ja mõi­sa te­gev­juht Ül­le Daut möö­du­nud pü­ha­päe­val, 18. au­gus­til Ani­ja mõi­sa­par­gis koos pärt­li­päe­va laa­da­ga 7. kor­da toi­mu­nud mõi­sa­kul­tuu­ri­päe­va ava­mi­sel.

Mõi­sa­kul­tuu­ri­päe­val esi­ne­sid Eve­lin Sa­muel-Rand­ve­re ja Jo­han Rand­ve­re, par­gi­mu­rul esi­tas aja­loo­li­se tant­su an­sam­bel Fio­ret­to 16. sa­jan­di tant­se, ai­das rää­kis Ees­ti kum­mi­tus­lu­gu­sid uu­ri­nud aja­loo­la­ne Jaak Jus­ke mõi­sa­kul­tuu­ri olu­li­su­sest ning Ees­ti mõi­sa­te-los­si­de kum­mi­tus­lu­gu­sid, seal­hul­gas ka Ani­ja mõi­sa kum­mi­tus­test. Rah­vu­soo­pe­ri Es­to­nia kos­tüü­mi­tel­gis sai sel­ga proo­vi­da ja te­ha pil­te kos­tüü­mi­de­ga Es­to­nia la­vas­tus­test. Tut­vu­da võis ka mõi­sa­häär­be­ri­ga.

Mõis kui kul­tuu­ri pä­ri­so­sa
Mõi­sa­päe­va ava­mi­sel arut­le­sid mõi­sa­te ja mõi­sa­kul­tuu­ri üle koos päe­va­juht Ar­let Pal­mis­te­ga Ül­le Daut ja Ani­ja abi­val­la­va­nem Priit Va­ba­mäe.

Priit Va­ba­mäe lei­dis, on hea, et mõis­kul­tuu­ri pä­ris esialgsel ku­jul enam ei ek­sis­tee­ri.

„Siin seis­ta ja rää­ki­da ees­ti kee­les – se­da ei oleks 200 aas­tat ta­ga­si saa­nud juh­tu­da. Se­da oleks või­nud te­ha ku­sa­gil köö­gis või ai­das, kuid kind­las­ti mit­te rah­va kes­kel. Mi­nu koht oleks tõe­näo­li­selt ol­nud prae­gus­te kom­bai­ni­de ase­mel põl­lul teo­tööd te­ha. Jah, pä­ri­sor­jad me enam pol­nud, aga pe­re­me­heks saa­mi­se­ni ku­lus veel tükk ae­ga,“ mõ­tisk­les ta ja li­sas, ku­na Ani­ja mõis kuu­lub Ani­ja val­la­le, või­vad kõik val­lae­la­ni­kud tun­da end sel­le pe­re­me­he­na.

Ar­let Pal­mis­te mär­kis, et pal­jud rah­vad ju­tus­ta­vad oma aja­lu­gu sõ­ja­lis­te või­tu­de ja kao­tus­te kau­du ning on pi­da­nud või­te oma rah­vus­li­ku tu­ge­vu­se nur­ga­ki­viks. Eest­la­sed see­vas­tu rää­gi­vad 700aas­ta­sest or­ja­põl­vest.

Priit Va­ba­mäe tõ­des, et eest­las­tel on su­per­või­me ära kan­na­ta­da ja üle ela­da: „Mõis­ni­kud tu­lid ja läk­sid, meie ole­me en­di­selt siin ega vaa­ta mõi­sa kui rõ­hu­mi­se mär­ki või ar­mi me maal. Nüüd on see meie en­da oma, meie kul­tuu­ri pä­ri­so­sa.“

Ka Ani­ja mõi­sas kum­mi­tab
Ees­ti kum­mi­tus­los­si­de raa­ma­tu­te au­tor Jaak Jus­ke rää­kis hä­ma­ras ai­das saa­li­täie­le kuu­la­jai­le mõi­sa­kul­tuu­ri täht­su­sest ning mõi­sa­ga seo­tud lu­gu­sid.

„Mõi­sa­lu­gu­de pä­ri­mus on meie folk­loo­ris vä­ga vää­ri­kas ja pi­ka aja­loo­ga,“ sõ­nas ta.

Mõ­ni aas­ta ta­ga­si, kui Jaak Jus­ke käis Ani­ja mõi­sas esi­mest kor­da kum­mi­tus­lu­gu­sid jutustamas, öö­bis ta oma pe­re­ga mõi­sa­häär­be­ri kü­la­lis­toas: „Ani­ja mõis ku­bi­seb kum­mi­tus­lu­gu­dest. Ma ei ol­nud ühe­gi kum­mi­tu­se­ga kok­ku puu­tu­nud ja olin veen­du­nud, et sel­lel öö­sel siin Ani­ja mõi­sas see juh­tub.“

Sü­daööl võt­tis ta jul­gu­se kok­ku ja läks alu­mi­se kor­ru­se tüh­ja hä­ma­ras­se saa­li: „Sel­lel öö­sel sain aru, kui­das vä­ga pal­jud kum­mi­tus­lood on sün­di­nud. Kui ole­te ol­nud ük­si va­nas ma­jas, siis kuu­le­te sel­le hää­li, va­na ma­ja va­jub ja na­gi­seb. Väl­jas oli tor­mi­ne sü­gi­silm, tuul män­gis aken­de­ga. Kõik­jal oli hä­mar ja sain aru, kui­das hir­mul on suu­red sil­mad.“

Jaak Jus­ke rääkis kum­mi­tus­lu­gu­sid Tal­lin­nas Sten­boc­ki ma­jast ja Toom­pea los­sist ku­ni Ees­ti teis­te los­si­de-mõi­sa­te­ni. Näi­teks Kol­ga mõi­sas il­mu­ta­vat end pu­na­päi­ne, lee­ki­va­te sil­ma­de­ga nõid, kes ei sal­li me­hi.

„Kui ot­si­da kum­mi­tus­lu­gu­de­le se­le­tu­si, siis vä­ga suur osa lu­gu­sid on­gi seo­tud sel­le­ga, et hir­mul on suu­red sil­mad – va­na ma­ja, hä­ma­rus, hää­led – meie hir­mu­de maailm hak­kab töö­le. Tei­ne hulk on väl­ja­mõel­dud lu­gu­sid, eel­kõi­ge 19. sa­jan­dist, mil vai­mu­de­tee­ma muu­tus vä­ga po­piks. Li­saks veel lood, mi­da se­le­ta­da ei os­ka.“

Ka Ani­ja mõi­sa en­di­ne te­gev­juht Jan­ne Kal­lak­maa ole­vat mõi­sas töö­ta­des kum­mi­tu­se­ga kok­ku puu­tu­nud: „En­ne mõi­sa re­no­vee­ri­mist oli ma­ja ees Ani­ja kü­la jõu­lu­puu. Kord, kui oli­me sel­le eh­ti­nud ning kõik ju­ba lah­ku­nud ja olin seal ük­si, te­gin kuu­sest pil­ti. Pil­dil is­tub kuu­se juu­res üks tüd­ruk.“

Kord oli mõi­sa esi­me­se kor­ru­se udu­se­le ak­na­le, ku­hu inim­kä­si ei ula­tu­nud, just­kui nai­se pea­ku­ju joo­nis­ta­tud. Ühel ki­no­õh­tul, kui Ani­ja mõi­sas koh­vi­kut veel pol­nud, le­vi­nud ma­jas ka­nee­li­saia­kes­te lõhn.

Jan­ne Kallk­maa üt­les, et lep­pis Ani­ja mõi­sa kum­mi­tu­se­ga kok­ku – kui ta­hab, et mõis kor­da saaks, ei to­hi te­da hir­mu­ta­da: „Olin Ani­ja mõi­sas sa­ge­li ük­si, aga hir­mu ei tund­nud, tead­sid, et ma­ja vaim hoiab mind. Meil läks­ki vä­ga häs­ti, kõik pro­jek­tid said toe­tu­se.“

Ani­ja mõi­sa kum­mi­tus­lu­gu­sid on ka Jaak Jus­ke järg­mi­ses kum­mi­tus­los­si­de raa­ma­tus.