
Esimene kokkusaamine Aruküla Perekeskuses Männikäbi on 6. oktoobril.
Raasiku vallas lastekaitsetöötaja Lea Sõmer teab, mida tähendab kasupereks olemine ning millist nõu ja tuge kasupered kõige rohkem vajavad. Kahe lapse kasuvanemana julgustab teisi kasuperesid endaga ühendust võtma ning kutsub 6. oktoobril Aruküla Perekeskusesse Männikäbi esimesele supervisioonile ehk nõustamisele. Sinna on oodatud ka pered, kes on läbinud sotsiaalkindlustusameti hindamise ja alles valmistuvad kasupereks saama.
„Supervisiooni mõte on olemasolevaid kasuperesid hoida ning propageerida, et on täiesti normaalne, kui laps, kes ei sa kasvada oma pere juures, kasvab mõnes teises peres,“ lausub Lea Sõmer.
Ta räägib, et kasuperesid on vaja kõikjal, sest Eesti asenduskodudes on praegu kokku 804 last. Raasiku vallas on kaks hooldusperet ja kaks hoolduspereks soovijat, kahel lapsel on eestkostjad. Seda on Lea Sõmeri hinnangul vähe ning ta loodab, et huvilisi tuleb juurde: „Kui kellelgi on huvi kasuvanemaks saamise vastu, annan meeleldi nõu.“
Kasuperede grupinõustamise idee sai lastekaitsetöötaja sellest, et nad pole omavahel eriti suhelnud, kuid see on tema hinnangul väga tähtis: „Oma kogemustest olen näinud, et kõige vajalikum on peredele teiste sarnaste kogemuste olemasolu. Seetõttu on kasuperede jaoks oluline saada kontakti naabruskonna teiste samasuguste peredega.“
Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud grupinõustamist, kus kasupered saavad vahetada kogemusi ning otsida koos lahendusi keerulistele olukordadele, viib läbi MTÜ Oma Pere, superviisor on Marika Aus. Esimesel nõustamisel on kohal ka sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse spetsialist Maiken Kond, kes tutvustab kasuperedele mõeldud teenuseid. Kokku on supervisioone neli, järgmise kohtumise toimumisaeg lepitakse kokku pärast esimest kokkusaamist. Osalema on oodatud kasupered ka mujalt, mitte ainult Raasiku vallast.
Lapsendamine või hoolduspere
Kasupere on lapse perekond, kes ei ole tema bioloogilised vanemad. Kasuvanem võib olla lapsendaja, eestkostja või hoolduspere.
„Lapsendatud lapse bioloogilistelt vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud. Hoolduspere puhul on laps perest eraldatud, kuid nende vanemlikud õigused võivad olla piiratud või peatatud. Sel juhul suhtleb laps ka oma bioloogiliste vanematega,“ selgitab Lea Sõmer.
Kui lapsendatud laps kannab oma kasuvanemate perenime, on hiljem nende pärija ja hooldaja, siis hoolduspere lapse kasvatamiseks sõlmib pere lapse sissekirjutusejärgse kohaliku omavalitsusega lepingu ning osutab teenust. Ka kohtumisi lapse bioloogiliste sugulastega koordineerib omavalitsuse lastekaitsetöötaja.
Põhjused, miks tahavad mees ja naine või üksikvanem saada kasupereks, on Lea Sõmeri sõnul erinevad. Üks neist on isiklik vajadus: „Kui soovitakse pakkuda lapsele peret ning on valmisolek ta üles kasvatada, kuid meditsiiniliste probleemide tõttu puudub endal võimekus lapsi saada.“
Teine sagedane põhjus lapsele kasupereks hakkamisel on see, kui üks kasuvanematest on olnud lapsendatud või kasvanud hooldusperes ning tunneb, et tahab nüüd ise kellelegi turvalist kodu pakkuda. Eeskostjaks saadakse enamasti vajaduse tõttu – näiteks kui laps jääb orvuks ja keegi sugulastest hakkab teda hooldama.
Lea Sõmeri peres kasvab praegu kaks kümneaastast poissi, kellest üks on lapsendatud, teisele ollakse hoolduspere: „Mul on eelmisest abielust täiskasvanud poeg. Kuna praeguse abikaasaga katsetasime läbi kõik võimalused, kuid lapsi saada ei õnnestunud, otsustasime lapsendada.“
Kümme aastat tagasi, pärast 9 kuu pikkust ootamist anti neile teada, et võivad lapsendada vastsündinud beebipoisi. Kolme päevaga saadi vajalikud dokumendid korda ning haiglast viidi koju nädalane tita.
Enamasti soovivadki kasupered lapsendada, kuid lapsi, kelle bioloogilistelt vanematelt on vanemlikud õigused täiesti ära võetud, ei ole palju.
„Kui soovisime võtta perre teist last, küsiti, kas oleme valmis hakkama hoolduspereks. Seal on suur vahe, sest hoolduspere peab olema valmis kohtuma lapse bioloogiliste sugulastega. Meie käime pojaga, kellele oleme viis aastat olnud hoolduspere, kohtumas tema vanaemaga,“ räägib Lea Sõmer.
Kuigi tema perele olnuks lihtsam, kui saanuks lapsendada ka poja, kellele nad on hoolduspere, ei tähenda see, et ta hoolduspereks hakkamist ei soovita. Seda enam, et neid lapsi, keda on võimalik lapsendada, on vähe, kuna üha enam on levinud vanemlike õiguste piiramine ja peatamine, mitte täielik ära võtmine: „Kokkuvõttes on kasuperre võetud mõlema lapse armastus minu vastu samasugune, kui minu armastus nende vastu. See ei sõltu sellest, mis on paberil.“
Soov aidata
Kasupereks saamise motiiv peaks Lea Sõmeri sõnul olema isiklik soov kedagi aidata ning kõige tähtsamad loomuomadused on kannatlikkus ja järjepidevus: „Kõik lapsed, kes kasuperre antakse, on alguses pisut katki, vajavad terapeute, logopeede, arste ning selleks peab vanematel olema tavalisest rohkem aega ja tähelepanu.“
Enne, kui pere pöördub kasupereks saamise sooviga sotsiaalkindlustusameti poole, peaks olema kindel veendumus, et seda tõesti soovitakse ja ollakse valmis. Kuna üldine põhimõte on, et otsitakse lapsele peret, mitte perele last, soovitab Lea Sõmer põhjalikult kaaluda ka, kas ollakse valmis võtma perre erivajadusega, füüsilise puude või vaimse mahajäämusega last, või mitu last, sest õdesid-vendi enamasti ei lahutata: „Aga kui mitte enne, siis usun, et vähemalt pikaajalise, kasuperesid ettevalmistava PRIDE koolituse jooksul saab igaühele selgeks, kas sobib kasuvanemaks.“
Ta rõhutab, et kasupereks olemine ei ole kerge, nõuab igapäevast tööd ja vaeva enamasti rohkem kui bioloogiliste laste puhul.
„Isegi beebina uude perre võetud lapse puhul ei jää tema minevik päriselt maha, vaid kandub lapsega kaasa. Suurema lapse koju toomisel on tavaliselt paarinädalane mesinädalate periood, kus laps on väga nunnu, käitub hästi. Kui ta on kohanenud, võivad tekkida tagasilöögid – käitumishäired, reageerib valulikult mingitele asjadele, tal võib tekkida flashbacke ehk valusaid meenutusi. Mida vanem on laps, kes perre võetakse, seda suurem on tema nii-öelda seljakott,“ jutustab Lea Sõmer.
Kuigi ta on neid probleeme kogenud, kinnitab, et ei kahetse midagi ja on oma pere üle väga õnnelik: „Mind on väga palju aidanud, et tunnen teisi kasuperesid ja olen saanud neilt alati nõu küsida. Oluline on, et pere ei jääks probleemidega üksi. Sellepärast soovingi nüüd lastekaitsetöötajana toetada kasuperede kokkusaamisi, neid ära kuulata ja võimalikult palju abistada.“