Raasiku vallavalitsus korraldas 30. augustil külavanematele esmakordselt kriisikoolituse. Seda viis läbi Elo Paluoja Põhja päästekeskuse ennetusbüroost.
„Oli väga hea koolitus, kus ei räägitud sellest, kuidas riik kriiside korral inimestele appi läheb, vaid põhirõhk oli sellel, mida külad ja kogukonnad saavad ise teha, et kriisiolukorras võimalikult kaua hakkama saada,“ sõnas Toomas Teeväli.
Ta lisas, et kriisiga seostub meil praegu esimese asjana sõda: „Sõda ongi neist ilmselt kõige tõsisem, aga kriisid on ka muud hädaolukorrad, näiteks metsatulekahju. Kriis on olukord, kus rohkem kui 50 protsendi majapidamiste tavapärane elukorraldus on häiritud kauem kui 24 tundi.“
Koolitusel kõneldi, et igas külas või kogukonnas tuleks mõelda, millised on alternatiivsed lahendused, kui on pikem elektrikatkestus, side ei toimi või kui kohalik tee pole läbitav. Samuti soovitas lektor mõelda, kas kogukonnas on oma kerksuskeskus, kuidas toimub kriisi korral kogukonnasisene sidepidamine, kuidas infot võimalikult kiiresti jagada, kes on kriisi korral kontakt kohaliku omavalitsusega ja nii edasi.
„Küla ei pea kriisi korral ainult vallakeskusest abi ootama, vaid ka vastupidi – tuleks mõelda, kuidas saab küla kriisi korral kogu vallas kasulik olla. Igal kogukonnal võiks olla oma kriisiplaan,“ sõnas Toomas Teeväli.
Koolitaja rääkis, kuidas seda koostada. Esmalt tuleks ära hinnata potentsiaalsed ohuolukorrad ja nende võimalikud mõjud, panna kirja võimalikud takistused kriisiolukorras toimetulekuks – milliseid oskuseid või vahendeid on puudu, mis on muud probleemid ja takistused.
Samuti tuleks kirja panna ka olemasolevad võimekused ning võimalikud ressursid ehk millised on kogukonnaliikmete varud ja võimekused: „Kellelegi on näiteks keldris ruumi, kus hoida suuremas koguses vett. Kellelgi suurem anum, kus hoida kütusevaru. Kõige selle mõte ongi, et enne, kui kriisi korral jõuab inimesteni riigi, omavalitsuse, päästeameti või mõne muu organisatsiooni tugi, on kogukonnal piisavalt ressursse, et teatud aeg omal jõul hakkama saada.“
Kogutud andmete põhjal peaks kujunema tegevuskava selle kohta, mida saab kriisiks valmisolekuks ära teha kohe, mida võiks veel teha, mida peab järjepidevalt tegema.
Vallavanem märkis, et esimese koolituse eesmärk oli eelkõige suurendada külaliidrite teadlikkust sellest, et hädaolukordadeks tasub valmis olla: „On selge, et kogukonna kriisiplaani koostamine nõuab inimeste aktiivsust. Samas tean, et üks meie küla on olnud nii aktiivne, et neil on kriisiolukordadeks juba väga hea valmisolek. Liigume samm-sammult, et kõigis kogukondades hakataks rohkem mõtlema sellele, kas ja kuidas on nemad ja nende kogukond hädaolukorraks valmis või mida saavad teha, et paremini valmis olla. Kas või see, kui keegi varub endale pärast kriisikoolitust koju konserve, on juba samm edasi.“