Raa­si­ku noor­te näi­te­ring tõi la­va­le ju­hen­da­ja näi­den­di

Raa­si­ku noor­te­kes­ku­se juu­res teist aas­tat te­gut­sev noor­te näi­te­ring män­gis ree­del, 22. mail rah­va­ma­ja la­val oma ju­hen­da­ja And­ra Al­li­ku kir­ju­ta­tud lü­hi­näi­te­män­gu „Kee­gi on met­sas“. Paa­ri­küm­ne­mi­nu­ti­li­ne tükk on koo­mi­li­ne ja när­vi­kõ­di te­ki­tav lu­gu sel­lest, kui­das noor­te tel­ki­mi­sõh­tu võ­tab met­sas oo­ta­ma­tu pöör­de.

La­vas­tu­ses män­gi­vad Maar­ja-Ly Kir­sip, No­ra Ly Rand­viir, Emi­ly Reier, Eli­ise Puu­sepp, Rag­ne Ro­hi­laan, Lii­sa Gol­din, Jo­han Erik Me­ri­saar ja Mar­cus Siion. Kõik nad on Raa­si­ku koo­li 4.-6. klas­si õpi­la­sed. Tru­pi ühek­sas lii­ge, Keh­ra güm­naa­siu­mi õpi­la­ne Fre­di Ka­ri­laid, oli eten­du­se ajal hai­ge.

„Kee­gi on met­sas“ on trup­pi tei­ne la­vas­tus, det­semb­ris eten­da­ti rah­va­ma­ja Er­ne­sak­sa-saa­lis „Pä­ka­pik­ku­de jõu­lu­lau­päe­va“.

„Meil oli ju­ba sü­gi­sel plaan, et ta­ha­me ke­va­del oma hoo­aja eten­du­se­ga lõ­pe­ta­da. Ot­si­sin sel­leks näi­den­dit kaua. Meie tru­pis on ühek­sa lii­get, vä­ga kee­ru­li­ne oli lei­da tük­ki, kus kõi­gil oleks roll. Tuu­la­sin pä­ris pal­ju raa­ma­tuid lä­bi, ku­ni sain aru, et liht­sam on ise kir­ju­ta­da.

Tun­nen oma näit­le­jaid, tean, mi­da nad suu­da­vad ja jul­ge­vad, nii see näi­dend sün­dis. Sain ka­su­ta­da ka noor­te mõt­teid ja ko­ge­mu­si – nad pa­nid mul­le kir­ja oma lu­gu­sid, näi­teks sel­lest, mi­da on sõp­ra­de­ga su­vi­ti tei­nud,“ rää­kis And­ra Al­lik.

Näi­dend sai val­mis veeb­rua­ri lõ­pus, proo­ve ha­ka­ti te­ge­ma märt­sis. Kui­gi osa­li­sed on tü­kis oma pä­ris­ni­me­de­ga, ei ke­has­ta nad And­ra Al­li­ku sõ­nul iseen­deid: „Nad kõik tu­lid oma mu­ga­vust­soo­nist vä­ga pal­ju väl­ja, män­gi­vad en­dast hoo­pis eri­ne­vaid ka­rak­te­reid. Te­gi­me en­ne pä­ris pal­ju mõt­te­rän­na­kuid, et igaüks saaks oma rol­li­ga tut­vu­da ja mõ­tes­ta­da, kes on te­ma te­ge­la­ne, kui­das ta võiks käi­tu­da.“

Kos­tüü­mid va­lis igaüks ko­dust ise, vas­ta­valt oma te­ge­las­ku­ju­le. La­va­de­ko­rat­sioo­nid on la­vas­ta­ja sõ­nul taas­ka­su­tus: „Me ei taht­nud luua uu­si as­ju, mis jääk­sid pä­rast ku­sa­gi­le tol­mu ko­gu­ma. Võt­si­me­gi need, mis olid käe­pä­rast ja muut­si­me oma­näo­li­seks. Mi­nu mee­lest toi­mis vä­ga häs­ti.“

Ree­deõh­tu­se eten­du­se­ga jäi ju­hen­da­ja vä­ga ra­hu­le. Kui sa­mal hom­mi­kul män­gi­ti tük­ki Raa­si­ku koo­li 1.-4. klas­si õpi­las­te­le, oli osa­lis­te la­va­hirm 100 vaa­ta­ja ees nii suur, et osa teks­ti unus­ta­ti va­helt ära.

„Õh­tu­ne eten­dus oli suur hü­pe eda­si. Nad olid pal­ju va­ba­mad ja jul­ge­mad – pub­li­kut oli vä­hem, pea­mi­selt igaü­he lä­he­da­sed. Eks jul­gus tu­leb­ki ko­ge­mu­se­ga,“ sõ­nas And­ra Al­lik.

Äs­ja­ses eten­du­ses kaa­sa tei­nud noo­red käi­vad Raa­si­ku noor­te­kes­ku­se näi­te­rin­gis kord nä­da­las teist õp­peaas­tat. Ju­hen­da­ja And­ra Al­lik õpib Vil­jan­di kul­tuu­ria­ka­dee­mias ko­gu­kon­na­ha­ri­dust ja hu­vi­te­ge­vust ning on spet­sia­li­see­ru­nud draa­ma­pe­da­goo­gi­ka­le ehk õpib, kui­das ka­su­ta­da noor­soo­töös eri­ne­vaid teat­ri­mee­to­deid. Õpi­tut on ta ra­ken­da­nud ka näi­te­rin­gi ju­hen­da­ja­na.

„Olen las­te­ga ka­su­ta­nud gru­pi­dü­naa­mi­kat ehk val­mis­ta­nud neid sel­leks, et suu­dak­sid igas olu­kor­ras koos toi­mi­da. Sa­mu­ti ole­me tei­nud har­ju­tu­si foo­rum­teat­rist – see on mee­tod, mil­le­ga taas­la­vas­ta­tak­se pä­ris­sünd­mu­si, et näi­da­ta, kus on neis prob­leem­ko­had, pub­lik saab pak­ku­da la­hen­du­si. Li­saks tra­dit­sioo­ni­li­se­le teat­ri­le olen noor­te­le tut­vus­ta­nud ka imp­ro­teat­rit. See on vä­ga põ­nev ning nen­de ene­se­väl­jen­du­sos­kus on vä­ga pal­ju are­ne­nud, sa­mu­ti jul­gus män­gi­da iseen­dast eri­ne­vat te­ge­last,“ rää­kis ju­hen­da­ja.

Tük­ki „Kee­gi on met­sa“ prae­gu roh­kem ei män­gi­ta, noor­te näi­te­ring lä­heb su­ve­puh­ku­se­le.