
Laupäeval, 8. novembril oli Raasiku rahvamajas esietendus – sealne näitetrupp Mürkapõka tõi lavale trupi lavastaja Aira Jõõtsi kirjutatud näitemängu „Jälle algab kõik, algab….“. Publikuhuvi oli suur, esietenduse ajal polnud rahvamajas saali 100 toolist ükski vaba.
Kavalehel iseloomustatakse uut näitemängu kui lavalugu sellest, kuidas ristuvad lihtsate inimeste unistused ja tarkade inimeste masinavärk. Etendus algab 2055. aastal endise Tühjaküla näiteringi Mürkapõka liikme Tõnu meenutustega, kuidas 30 aastat tagasi sai trupp harukordse võimaluse minna Euroopa riigipeadele esinema ning selle eest loodeti kopsakat tasu. Tüki edasine tegevus toimub tänapäeval. Lavastuses trupi senine lavastaja enam ei sobinud, vahetati uue vastu. Tema soovib seniste komöödiate asemel Mürkapõkaga lavale tuua klassikat – prantsuse tuntud näitekirjaniku Moliere´i näidendit.
Näitemängus teevad kaasa Aldo Laid (Tõnu), Rain Loikmann (Kustav), Kert Paur (Villem), Liivika Juksaar (Sirje), Kalev Keso ( Kalju), Õnne Päeske (lavastaja) ja Markko Maasik (hall kardinal). Valgust ja heli sätib Henry Kari.
Klassika lavastamise asemel näidend klassika lavastamisest
Aira Jõõts, kes on kõik oma lavastatud näitemängud ühe erandiga ka ise kirjutanud, rääkis, et idee tänavuseks tükiks sai aasta tagasi Harjumaa harrastusteatrite festivalilt.
„Zürii liige Andrus Vaarik lahkus saalist ilma meie etenduse esimest vaatustki lõpuni vaatamata. Pärast ütles, et me ei peaks selliseid lavastusi enam tegema, ning soovitas lavastada midagi klassikalist. Ta pakkus välja, et võiksin lavastada Moliere´i näidendeid,“ rääkis Aira Jõõts, kes kirjutas sellest ajendatuna hoopis näitemängu Moliere´i lavastamisest.
Ta põhjendas, kui harrastustrupp teeb maailmaklassikasse kuuluvat näidendit, mida mängitakse ka professionaalsetes teatrites, tekib võrdlus: „On suur vahe, kas mängime meie või professionaalid. Seetõttu tuleks klassikat lavastada täiesti uues võtmes. Mitte et harrastusteater oleks halb, meie näitlejad mängivad kõik väga hästi, aga professionaalidega ikkagi võrrelda ei saa. Pealegi käivad kõik meie näitlejad tööl, kes veel tantsimas ja laulukooris – kardan, kui päriselt hakkaksin Moliere´i lavastama ja nad peaksid tema näidendi teksti pähe õppima, ei jääks truppi kedagi.“
Lavastaja lisas, et eelistab kõik näidendid Mürkapõkale ise kirjutada, sest tegelaskujusid luues mõtleb oma trupi liikmetele, kes millist rolli hakkab mängima. Inspiratsiooni tegelaskujudele saab ta elust enesest, nagu sai selgi korral: „Mõned stseenid ja tekstikatked on maha kirjutatud tegelaste enda kõnest. Seetõttu ei saa öelda, et selle lavastuse tegelased ja sündmused on väljamõeldud ning et igasugune sarnasus tegelike inimeste või juhtumitega on täiesti juhuslik.”
Äsja lavale toodud näitemängu kirjutas ta talvel: „Harjutama hakkasime kevadel. Siis oli mul näidend tegelikult veel pooleli, lõpp oli välja mõtlemata. Proovide käigus stsenaarium muutus, midagi tõmbasin maha, midagi kirjutasin ümber ja juurde. Ka näitlejad tegid ettepanekuid.“
Suvel trupp puhkas, uuesti hakati kord nädalas proove tegema augustis.
Aira Jõõts lausus, et tänavuses tükis naerdakse iseenda üle ning suurem osa osalistest mängib harrastusteatritrupi liikmeid. Kõige keerulisemad rollid on sel korral tema hinnangul Aldo Laidil ja Õnne Päeskel, sest nende tegelaskujud erinevad neist endist väga palju. Aldo Laid, kes on seni mänginud klassikalisi mehelikke karaktereid, on uues lavastuses palju pehmem kultuuriinimene, räägib kõrgema häälega ja põristab r-tähte. Slaaviaktsendiga lavastaja roll nõuab Aira Jõõtsi sõnul hoopis teistsuguse natuuriga Õnne Päeskelt lausa füüsilist pingutust, et tegelaskuju temperament välja mängida.
Aira Jõõts kiitis kogu truppi. Kui peaproovis aeti veel stseenide järjekord segamini, siis esietendus läks väga hästi.
„Mulle tundus saalist, et nad nautisid väga laval olemist. Nad ise ütlesid ka, et väga hästi läks. Publikult saime samuti positiivset tagasisidet, et neid tükk kõnetas,“ sõnas lavastaja.
Käesoleval nädalal Arukülas toimuval harrastusteatrite festival Raasiku rahvamaja trupp ei osale: „Mullune kogemus oli väga halb. Ma ei oodanud mingit kiidulaulu, lootsin sealt õppida, kuulata, mida võiksime teisiti teha. Meie lavalist olekut Andrus Vaarik küll väga kiitis, et lavastuslikult oli kõik väga hästi ja ansamblimäng toimis, aga lavastatud materjali – nagu ka tänavuses lavastuses ütlen – oli tema meelest piinlik mängida.“
Aira Jõõts lisas, et lavastab oma trupiga ka edaspidi eelkõige stressivabu komöödiatükke: „Mul on oma käekiri ning ka huumoriga saab tõsiseid teemasid edasi anda.“






