Näitus on avatud Raasiku rahvamajas veebruaris ja märtsis.
Raasiku harrastuskunstnik AIDE RAHU ja tema maal kassist.
Harrastuskunstnik Aide Rahul on veebruaris ja märtsis Raasikul näitus „Värvi lõhn“.
Kogu elu meditsiiniõena töötanud Aide Rahu tundis 13 aasta eest ühtäkki, et peab hakkama maalima: „Ma ei tea miks ja kuidas see tunne tuli, aga järsku tekkis vastupandamatu tahe hakata tegema pilte ja nimelt õlivärvidega. Jumaldan õlivärvide lõhna, see inspireerib maalima.“
Viimati oli tal näitus 2002. aastal pealkirjaga „4 aastaaega“ ning vaatamiseks palju rohkem maale. Seekord ehivad rahvamaja kaminasaali seinu 19 pilti.
Rahvamaja juhataja Helle Vaga selgitas: „Mõtlesime, et teeme nüüd teistmoodi. Õhulisema ja jätame rohkem ruumi.“
Aide Rahu on pärit Jägalast. Pärast meditsiinikooli lõpetamist tuli ta tööle Raasiku haiglasse, koos abikaasaga rajati alevisse kodu ja kasvatati kahte poega. Tööl käies ei tundnud Aide Rahu enda sõnul mingit vajadust ega tahtmist kunstiga tegeleda: „See ei tulnud mulle pähegi. Kui välja arvata lapsepõlves tehtud pliiatsijoonistused, ei olnud ma kunstiga tegelenud enne, kui sain 60aastaseks. Õppinud kusagil ei ole.“
Siiski arvab ta, et mõjutada võis teda kunstnik Paul Kormašov, kes elas sõjapõgenikuna nende juures, kui Aide Rahu oli veel laps.
„Temal oli kunstiraamatuid ja hiljem sai Paul Kormašovist kunstnik. Mäletan, et kui juba täiskasvanud olin, kutsus ta mind koos õega endale külla. Tema toa seinad olid tihedalt pilte täis. Küsisin, kas tal sedasi raske hingata ei ole. Vastas, et pildid on kõik tema lapsed. Nüüd on mul toaseinad täpselt samamoodi pilte täis ja tunnen, et need on kõik minu lapsed,“ jutustab kunstnik.
Aastal 2000, kui kunstikihk teda ootamatult tabas, hankis ta poja abiga õlivärvid ja hakkas maalima.
Esialgu maalis puuklotsidele lilli, seejärel soome papile portreesid, loodust ja loomi. Suur osa tema piltidest on tehtud fotode järgi. Lemmiktoon on kollane, seda kasutab paljude piltide juures.
„Ükskõik, mis värvidega looduspildi maalin, tõmban lõpuks õrna kollase kihi kõige peale,“ lausub ta.
Aide Rahu tunnistab, et praegu enam sellist inspiratsiooni ei ole nagu siis, kui maalima hakkas: „Vahepeal ärkasin hommikul üles ja asusin esimese asjana maalima. Nüüd läheb aeglaselt, pildid võtavad kauem aega.“
Korraga on käsil mitu maali, sest õlivärvid kuivavad kaua. Praegu teeb üht pilti koertest, teine on suvel alustatud pilt pojapojast. Kuna maale on palju, siis vahetab ta neid raamides.
„Varem valmistasid kohalikud mehed Raasiku puidutsehhis mulle pildiraame. Vastu kinkisin oma pilte. Nüüd enam puidutsehhist uusi raame ei saa ja poes on need päris kallid.“
Pildid omavad Aide Rahu jaoks suurt tähtsust. Kuna abikaasat enam ei ole ja pojad elavad mujal, elab ta üksi.: „Pildid on seltsiks. Olen rohkem kodulembene inimene ja palju väljas ei käi. Ajan piltidega juttu. Ütlen hommikuti neile tere ja õhtul soovin head ööd.“
