Raasiku Elektri ajaloos on elektrit

2131
Raasiku tehase juht REIN VAHENURM lappab pildialbumit, kus on fotod tehase toodangust.

Tehase möödunud ja nüüdisaegadest räägib firma juht REIN VAHENURM.

Raasiku Elektri territooriumil on väärikas ajalugu: see ulatub keskaega, hiljem oli seal mõisakeskus, mida on valitsenud de la Gardied, pärast Põhjasõda Taubed, Stackelbergid, Bohnid, Brevemid, Loewensternid ja Siversid. Praeguse tehase kohal oli noil aegadel sepikoda, selle kõrval hakkab nüüd silma 1905. aastal põletatud mõisahoonest järelejäänu – varemetes veinikelder.

Vanasti moodsad tehnoloogiad
„Kollektiviseerimine“ on märksõna, mis tegi 1949 Raasiku mõisast masintraktorjaama, seal töötas Raasiku Elektri praeguse juhataja Rein Vahenurme isa.
1957. aastal asutati selle asemele Raasiku Tootmisbaas, kahe aasta pärast muudeti Raasiku Elektromehaanika Remonditehaseks ja 9. detsembril 1965 Raasiku Katseremonditehaseks.

„Siis tegime ikka väga kuuma kaupa – elektrilisi veesoojendeid. Veel üheksakümnendail läksid need ülihästi,“ mäletab Rein Vahenurm. „Käisin veesoojendite juhtivinstituudis Bakuus ja Kasahstanis masinkatsetusjaamas, väga palju oli vaja üle liidu kooskõlastada, pabereid täita ja katsetada.
Elektrikilpide kvaliteeditunnust käisin kaitsmas Harkovis, olin siis konstruktor.“

Elektrikilpe toodab Raasiku Elekter tänaseni, aga kui endisaegadel oli tootlus kuni 1500 kilpi kuus, siis praegu 50-100.

„Praegused kilbid on muidugi kümme korda keerulisemad ja mahukamad,“ selgitab Rein Vahenurm. „Toona olid aga töövahendid raskemad: kuuskantmaterjali taoti sepa-suruõhuvasaraga välja. Kahjuks neid suuri vasaraid enam alles pole, sest kui oleksime tahtnud kõiki muuseumieksponaate säilitada, oleks kolm korda rohkem ruumi vaja.“

Veel meenutab Rein Vahenurm, et kui ta koolipoiss oli, painutati paksu lehtmetalli käsipainutuspingil: „Minu tööle asudes oli õnneks juba hüdrauliline. Eriti vägev oli sajatonnine press, mis võimaldas sügavtõmbe teel kilpe vormida – kantimine ja keevitamine jäid ära.“

Mõisa uus elu
Tootmisbaasis toodeti farmidesse abiseadmeid, suuremaks läks haare Elektromehhaanika-Remonditehase aegadel: siis remonditi ja katsetati elektrimootoreid ning valmistati katseseadmeid, mida telliti üle Nõukogude Liidu, aga ka välismaale – Kuubasse, Mongooliasse, Nigeeriasse.

„Tellimus tuli Moskvast ja ega me nendega ise kohtunud,“ ütleb tehase juht, kes sel õuel jalutanud juba 1953. aastal, 5aastase poisikesena.

„Mu isa töötas masintraktorijaamas. Tulime Peningi külast Sipelga talust ära, sest saime ühetoalise korteri tehase kõrvalmajja, mis kunagi kuulus mõisavalitsejale. Aga see teise korruse korter jäi väikseks ja kolisime kahetoalisse korterisse praeguse võimla peal. Seal saime olla paar aastat – hakati ehitama võimlat ja meie kolisime tagasi valitsejamajja,“ meenutab Rein Vahenurm.

Suvevaheaegadel isa juures metallitöölukksepana abis käinud tudeng Rein Vahenurm rõõmustas võimaluse üle käia üle hoovi iga päev spordihallis palli mängimas: „See oli avatud kõigile, päris aktiivselt käidi, isegi suured rajoonivõistlused toimusid. Ega minagi võimalust kasutamata jätnud. Need ajad muidugi tagasi ei tule, aga ehk saame vallaga koos võimla uuesti korda.“

Hiljem Tehase teele ehitatud majja sai Vahenurmede pere 1965. aastal, kus Rein Vahenurme ema elab tänaseni.

Masintraktorjaama aegu meenutab Rein Vahenurm naerulsui: „Siin oli kauplus-söökla, traktoristide ühiselamu, õuel lärmas hommikuti valjuhääldi hümni. Ja sel ajal, kui meie tehas võimla ehitas, toimusid siin tähtsad võistlused ja suured peod. Esimene pidu oli 62. aasta naistepäev – punalippude ja nelkidega. EPT funktsionärid olid kohal, igavesti pidulik värk!“