Raa­si­ku val­la mul­lu­ne kau­nim ko­duaed on Aru­kü­las

„Aia kor­ras hoid­mi­ne on jär­je­pi­dev töö,“ üt­leb Raa­si­ku val­la mul­lu­se kau­ni­ma ko­duaia oma­nik, Aru­kü­las elav ENE HERT.

Ema ko­duaia Aru­kü­las Sõst­ra tä­na­val esi­tas eel­mi­sel aas­tal Raa­si­ku val­la Kau­ni ko­du kon­kur­si­le tü­tar Kaie Hert.

„Al­gul kü­si­sin, miks sa se­da, te­gid, mul po­le siin ju mi­da­gi eri­list. Te­ma vas­tas, et näeb, kui pal­ju ma teen aias tööd ja näen vae­va,“ üt­leb Ene Hert.

Ta tun­nis­tab, et te­ge­mist on tões­ti pal­ju, aias tu­leb „no­kit­se­da“ iga päev, kui soo­vid se­da kor­ras hoi­da: „Ma vä­ga nau­din se­da, kui aed on ilus ja saan kii­ge peal pi­ka­li ol­la. Sel­le ni­mel teen siin tööd. Kõi­ge täht­sam on, et mu­ru oleks nii­de­tud.“

Li­gi 40 aas­tat aia­ku­jun­dust
Ene Hert ko­lis abi­kaa­sa Kau­po Her­di lap­se­põl­ve­ko­ju, me­he isa ehi­ta­tud maj­ja 1980. aas­tal. Sel­lest pea­le ha­ka­ti ka ko­duae­da ku­jun­da­ma-hool­da­ma ning teh­ti se­da koos me­hega, ku­ni ta li­gi kuus aas­tat ta­ga­si suri.

„Kau­po te­gi kõi­ke ise ja mõ­nu­ga, üt­les, et tal­le ko­he meel­dib ehi­tus­töö. Ta ehi­tas ma­ja­le pea­le tei­se kor­ru­se, sest pe­re oli va­ja ära ma­hu­ta­da, ning aias meis­ter­das pal­ju, eri­ti meel­di­sid tal­le mu­na­ki­vid,“ rää­gib Ene Hert.

Ki­vi­dest te­gi va­ra­lah­ku­nud abi­kaa­sa ka ma­ja ta­ga va­na­le kae­vu­le uue kat­te, pum­ba­ga kae­vu­le alu­se, kom­pos­ti­hun­ni­ku­le piir­de, kae­vas elu­ma­ja vih­ma­vee­ren­nist kae­vu­ni maas­se vee­to­rud, et vih­ma­ve­si jook­seks ot­se lah­ti­ses­se kae­vu kast­mis­veeks. Ühe ko­duaiast väl­ja kae­va­tud suu­re ki­vi sät­tis Kau­po Hert vah­vaks aia­ku­jun­du­s­ele­men­diks.

Pe­re­nai­ne soo­vis aia tä­na­va­pool­ses ser­vas ol­nud lil­le­peen­ra ase­mel ki­vi­dest nur­ka, ku­hu is­tu­ta­da mi­da­gi „ok­ka­list“. Abi­kaa­sa võt­tis as­ja nii ka­pi­taal­selt kä­si­le, et mõõ­tis ja kae­vas ning va­las ki­vi­de kin­ni­ta­mi­seks vun­da­men­di ka­he­ta­sa­pin­na­li­se peen­ra jaoks, kus koo­re­pu­ru­ga kae­tud pin­na­ses kas­va­vad nüüd pea­mi­selt kuu­sed ja elu­puud, sek­ka ka mõ­ned lil­led: „Üt­le­sin tal­le, mi­da ma soo­vin, aga se­da ei ar­va­nud, et ta teeb nii põh­ja­li­kult.“

Pea­mi­selt elu­puu­dest ja kuus­ke­dest on ka ko­duae­da ümb­rit­sev hekk. Aia­vä­ra­va juu­res on suur lil­le­pee­nar, mil­le eh­teks on sü­da­su­vel õit­se­vad val­ged lii­liad.

„Prae­gu on õu­na­puud vä­ga ilu­sad, ise­gi ve­si­võ­sud on val­geid õi­si täis. Vars­ti hak­ka­vad õit­se­ma roo­sid, elu­lõn­gad, val­ged lõh­na­vad lii­liad. Aia et­te is­tu­tan ala­ti ka be­goo­niad, val­ged ja pu­na­sed,“ rää­gib Ene Hert.

Nüüd on tal sa­ge­li abiks tü­tar: „Kaie saab kõi­gega hak­ka­ma. Eel­mi­sel aas­tal te­gi­me te­ma­ga koos uue kur­gi­la­va. Kui ost­sin õue­kii­ge, pa­ni te­ma sel­le joo­ni­se jär­gi kok­ku, vend kee­ras pä­rast kru­vid pi­sut tu­ge­va­malt kin­ni.“

Aias ol­gu ruu­mi
Õmb­le­jaks õp­pi­nud Ene Hert on ka ise kas­va­nud Aru­kü­las era­ma­jas. Ta kin­ni­tab, et emal oli aed ala­ti häs­ti ke­nas­ti kor­ras ning ole­tab, et aias toi­me­ta­mi­se pi­si­ku on saa­nud­ki ilm­selt oma emalt-isalt. Siis­ki ei pea ta end fa­naa­ti­kuks, kes käib möö­da puu­koo­le ja ot­sib uu­si is­ti­kuid, vaid on se­da meelt, et ei pea ole­ma min­geid eri­li­si imeas­ju, täh­tis on, et aed oleks hool­da­tud.

„Mi­nul peab ole­ma õh­ku ja ruu­mi, nii toas kui aias,“ sõ­nab ta.

See­tõt­tu on Ene Her­di ko­duões pal­ju mu­ru, niit­mi­seks ku­lub iga kord pool­teist tun­di: „Mul käi­vad siin lap­se­lap­sed, ma ta­han, et neil oleks ruu­mi ka jalg­pal­li män­gi­da, mit­te ei peaks kee­la­ma, et siia ei to­hi as­tu­da, sin­na as­tu­da, sest seal on lil­led. Mi­na leian, et lap­sed pea­vad saa­ma ko­duõues joos­ta ja män­gi­da.“

Aeg-ajalt os­tab kau­ni ko­du oma­nik siis­ki ae­da is­tu­ta­mi­seks mi­da­gi uut ja põ­ne­vat. Ta sel­gi­tab, et na­gu igal as­jal on oma elui­ga, saab ka tai­me­de aeg kord ot­sa. Näi­teks kae­vas tä­na­vu väl­ja suu­re ene­la­põõ­sa ja ase­me­le is­tu­tas aed­hor­ten­sia: „Mul­le meel­di­vad­ki põõ­sad, tä­na­päe­val on pal­ju uu­si ja hu­vi­ta­vaid tai­mi.“

Eel­kõi­ge las­te­las­te jaoks hoiab ja hool­dab ta aia ta­gu­mi­ses osas väi­kest peen­ra­maad.
„Ma ei kas­va­ta seal mi­da­gi sel­leks, et oleks talv lä­bi keld­rist mi­da­gi võt­ta. On põ­nev, kui lap­se­laps tu­leb ja lä­heb vaa­ta­ma, kas saab ju­ba kur­ki või por­gan­dit. Lap­se oma käe­ga peen­rast võe­tud por­gand – see on mi­nu jaoks täh­tis.“

Sa­mal põh­ju­sel on te­ma ajas ka üks tik­ri-, üks pu­na­se ja üks mus­ta sõst­ra põõ­sas: „Oma aiast peab ole­ma mi­da­gi su­hu pan­na, kuid se­da suurt mah­la­de-moo­si­de te­ge­mist, mis oli va­nas­ti, ma ei ta­ha. Teen vaid maa­si­ka toor­moo­si ja õu­na­mah­la tee­me nii pal­ju, et jät­kub ke­va­de­ni.“

Tä­na­vu on val­la eel­mi­se aas­ta kau­ni­ma ko­duaia oma­nik Ene Hert Raa­si­ku val­la Kau­ni ko­du kon­kur­si žü­rii lii­ge. Kau­neid ko­duae­du saab kon­kur­si­le esi­ta­da 31. juu­li­ni.