Raa­si­ku val­la au­ko­da­nik AR­RY US­KA sea­dis õpe­ta­ja­na esi­ko­ha­le las­te ter­vi­se

„Ar­van siia­ni, et koo­li ke­ha­li­se kas­va­tu­se ees­märk on hoi­da ja tur­gu­ta­da las­te ter­vist, mit­te treen­da neist sport­la­si,“ mär­gib 86aas­ta­ne eluaeg­ne õpe­ta­ja AR­RY US­KA.

Veeb­rua­ris Raa­si­ku val­la au­ko­da­ni­kuks va­li­tud Ar­ry Us­ka kin­ni­tab, et Raa­si­ku koo­li­le staa­dio­nit või igal tal­vel ümb­rus­kon­na met­sa­des­se suu­sa­ra­du te­ge­ma ning aas­ta­küm­neid jü­riöö­jook­su kor­ral­da­ma ajen­das soov kas­va­ta­da oma õpi­las­test ter­veid ja tu­ge­vaid pois­se-tüd­ru­kuid. Kui­gi sel­le­ga kaas­nes, et va­ba­riik­li­kult maa­koo­li­de spar­ta­kiaa­dilt ei naas­nud Raa­si­ku koo­li korv­pal­li­poi­sid ku­na­gi tüh­ja­de kä­te­ga või oli pe­riood, kus Raa­si­ku tüd­ru­kud vä­hem kui 30 punk­tist või­tu ei tun­nis­ta­nud. Või et kaks Ar­ry Us­ka õpi­last võit­sid omal ajal suu­sa­ta­mi­ses Aeg­vii­du koo­lis õp­pi­nud Jaak Maed.

Sport hu­vi­tas roh­kem kui õp­pi­mi­ne
Ar­ry Us­ka on pä­rit Jär­va­maalt Al­bust, koo­li­teed alus­tas Jär­va-Jaa­ni alg­koo­lis, see­jä­rel läks Pai­de kesk­koo­li.

„Kaks va­ne­mat ven­da olid hool­sad ja kor­ra­li­kud. Mi­na olin lo­ru poiss, õp­pi­mi­se ase­mel meel­dis joos­ta ja rin­gi ka­ra­ta. Kui olin 8. klas­sis, läk­sin sak­sa kee­le õpe­ta­ja­ga rii­du. Olin en­da mee­lest kõ­vas­ti õp­pi­nud, aga sain hal­va hin­de. Läk­sin oma tööd di­rek­tor Aim­la Ruu­di­le näi­ta­ma. Ta hin­das sel­le koos õp­pea­la­ju­ha­ta­ja­ga üm­ber, kuid see kal­las veel roh­kem õli tul­le. Lahk­he­li­de pä­rast õpe­ta­ja­ga tu­lin Tal­lin­nas­se ke­ha­kul­tuu­ri­teh­ni­ku­mi,“ mee­nu­tab ta.
Ta­gant­jä­re­le hin­dab, et kül­lap oli spor­di­hu­vi põh­jus, mis põ­hi­koo­li ajal õp­pi­mist se­gas. Üt­leb, et teh­ni­ku­mis sai suu­re­pä­ra­selt hak­ka­ma ning lõ­pe­tas sel­le kolm aas­tat hil­jem ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja dip­lo­mi­ga: „See oli vä­ga kõ­va kool. Teh­ni­ku­mi märk­me­test oli mul hil­jem ka­su õpe­ta­ja­te ins­ti­tuu­dis, ka ker­ge­jõus­tik, suu­sa­ta­mi­ne, võim­le­mi­ne olid teh­ni­ku­mis pal­jud kõ­ve­mad.“

Pä­rast teh­ni­ku­mi plaa­nis Ar­ry Us­ka eda­si õp­pi­da Tar­tus, kuid üli­koo­li ke­ha­kul­tuu­ri­tea­dus­kon­nas too­na kau­gõp­pe­osa­kon­da ei ol­nud ning as­tus Le­ning­ra­di ke­ha­kul­tuu­riins­ti­tuu­ti, mil­lel oli kau­gõp­peo­sa­kond sa­mu­ti Tar­tus. Te­gi sis­se­as­tu­mi­sek­sa­mid ära, sai tea­da esi­me­sed koo­li­tööd, tü­li­ka sõit­mi­se ase­mel va­lis siis­ki Tal­lin­na pe­da­goo­gi­li­se ins­ti­tuu­di.

Esi­me­ne töö­koht oli Lok­sal
Pä­rast teh­ni­ku­mi lõ­pe­ta­mist 1953. aas­tal suu­na­ti Ar­ry Us­ka Lok­sa kesk­koo­li võim­le­mi­s­õpe­ta­jaks.

„See oli to­re aeg, kuid sain seal töö­ta­da vaid aas­ta, siis oli sõ­ja­ko­mis­sa­riaat ku­kil ja tu­li min­na kroo­nus­se,“ sõ­nab ta.
Kolm ja pool aas­tat hil­jem suu­na­ti ta­ga­si Lok­sa koo­li: „Aga ma ei läi­nud, sest seal olid ees kaks mi­nu kur­su­se­kaas­last. Tund­sin neid häs­ti ega soo­vi­nud va­he­le trü­gi­da, mui­du oleks pi­da­nud neist üks sealt lah­ku­ma.“

Ha­ri­du­so­sa­kon­nast kuu­lis Ar­ry Us­ka, et Na­ba­la koo­li on hä­das­ti va­ja ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­jat. Ta läks ja jäi sin­na ühek­saks aas­taks.

„1967. aas­tal käi­sin Raa­si­kult Na­ba­las­se töö­lau­du vii­mas, and­sin pea­le ke­ha­li­se kas­va­tu­se ka füü­si­kat ja tööõ­pe­tust. Kuul­sin, et siit läks ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja mi­ne­ma ning mind kut­su­ti siia töö­le. Ku­na Na­ba­la kool pi­di aas­ta pä­rast kin­ni mi­ne­ma, sel­le ja Saus­ti koo­li ase­mel teh­ti Kii­li kool, tu­lin­gi aas­ta en­ne Na­ba­la sul­ge­mist Raa­si­ku­le ja sel­lest pea­le olen siin,“ mee­nu­tab Ar­ry Us­ka.

Kui­gi Raa­si­kul koo­lil ei ol­nud võim­lat, ke­ha­li­se tun­nid toi­mu­sid väi­ke­ses au­las, oli see luk­sus võr­rel­des Na­ba­la koo­li­ga, kus tun­de tu­li te­ha ko­ri­do­ris. Ma­da­la lae tõt­tu ei saa­nud ka Raa­si­ku saa­lis män­gi­da Ar­ry Us­ka lem­mi­ka­la võrk­pal­li, mil­les ta oleks omal ajal pää­se­nud üle­lii­du­li­se­le ke­ha­kul­tuu­ri­teh­ni­ku­mi­de spar­ta­kiaa­di­le, kui kõr­ge ve­re­rõhk po­leks ta­kis­ta­nud. Aga korv­pal­li sai Raa­si­kul män­gi­da. Sel­leks tu­li õpe­ta­jal tõs­ta lae­val­gus­tid sei­na pii­ri­le, et need ei oleks kor­vi­lau­da­de ees: „Nii me män­gi­si­me ja pä­ris kõ­vas­ti. Har­ju­maal on korv­pal­lis kõik koo­lid meie käest pek­sa saa­nud.“

Üle 10 aas­ta ehi­tas staa­dio­ni
Kui Ar­ry Us­ka üle poo­le sa­jan­di ta­ga­si Raa­si­ku­le ko­lis, pais­tis ta ko­duak­nast koo­liaed võim­sa­te õu­na­puu­de­ga ning kõr­val la­ge maa. Sel­lel „kar­ja­maal“ toi­mu­sid ke­ha­li­se kas­va­tu­se õue­tun­nid.

„Sin­na hak­ka­sin staa­dio­nit te­ge­ma,“ sõ­nab ta.

Ku­lus roh­kem kui küm­me aas­tat, sest ena­mik töid teh­ti kä­sit­si, la­bi­da­te­ga. Töö ve­nis ka ma­ter­ja­li puu­du­se pä­rast – kui jook­su­ra­ja põh­ja pan­di koo­rem kil­lus­tik­ku, siis järg­mi­ne õn­nes­tus saa­da al­les siis, kui eel­mi­sest oli ro­hi lä­bi kas­va­nud.

Ar­ry Us­ka ju­tus­tab, kui­das maa si­le­daks saa­mi­sek, oli va­ja mul­laa­lust pae­pin­da lõh­ku­da. Ühe tal­ve­ga mu­re­nes see nii pal­ju, et järg­mi­sel aas­tal sai um­bes küm­me sen­ti­meet­rit pealt lü­ka­ta. Pae tõt­tu jäi ka dre­naaž te­ge­ma­ta. Staa­dio­ni­le mah­tus 300meet­ri­ne jook­su­ring, tel­li­se­pu­ru ja sa­vi se­gu­ga ra­jad, kolm ket­ta-, üks va­sa­ra- ja kaks kuu­li­rin­gi ning kaks kas­ti kau­gus-, üks kõr­gus­hüp­pe jaoks. Hei­te­kas­te teh­ti nii pal­ju sel­leks, et lap­sed ei peaks tun­nis üks­tei­se ta­ga oo­ta­ma ning jõuak­sid ke­tast või kuu­li hei­ta roh­kem kui kor­ra-kaks. Ka korv­pal­li- ning staa­dio­ni­mu­ru­le vä­rav­pal­li­väl­ja­kud said teh­tud.
„Suu­red abi­me­hed olid kat­se­re­mon­di­te­ha­se me­hed, il­ma nen­de­ta po­leks mi­da­gi saa­nud teh­tud. Sa­mu­ti võ­tan müt­si ma­ha Raa­si­ku las­te pa­pa­de ees,“ kii­dab Ar­ry Us­ka.

Kui Raa­si­kust sai jalg­pal­li­kants, võe­ti ma­ha ket­ta­hei­te­võrk, mu­ru hool­da­mi­sel ras­ke rul­li­ga pres­si­ti ket­ta­rin­gid maa sis­se. Nüüd on Ar­ry Us­ka ra­ja­tud staa­dio­ni ase­mel uus, kunst­mu­ru­kat­te­ga jalg­pal­li­staa­dion.

„Mul­le staa­dion meel­dib, tar­taan­kat­te­ga jook­su­ra­jad on suu­re­pä­ra­sed. Kuid koo­li juur­de kunst­mu­rus­taa­dion ei so­bi, see on lap­se­vae­nu­lik, sest on lii­ga kõ­va. On ju tea­da, et ini­me­se luus­tu­mi­ne toi­mub laias laas­tus 30. eluaas­ta­ni. Kui­das mõ­jub lii­ges­te­le, kui ko­gu aeg sel­li­se pin­na­se peal tram­pi­da? Ja ke­tast hei­ta ei saa, oda vi­sa­ta ka mit­te, see on jalg­pal­lis­taa­dion,“ tõ­deb ta, kuid rõõ­mus­tab, et jõu­dis ära nä­ha aja, mil Raa­si­ku kool sai uh­ke spor­di­hoo­ne.