Külaliikumise Kodukant Harjumaa korraldas Kiisal haldusreformifoorumi külade vaatevinklist.
„Kui haldusreformi juttudest said teod, saime aru, et külaliikumine ei saa kõrvalt vaadata, peame sekkuma. Riik jõuab vallavolikogude, -valitsuste tasemele, igasse külla aga mitte,” põhjendas MTÜ Kodukant Harjumaa juhatuse liige Anneli Kana laupäeval, 22. oktoobril Saku vallas Kiisal, miks sai kokku kutsutud külade haldusreformi foorum.
Rahvast oli vähe, paarkümmend külaesindajat, kuid korraldajat see ei üllatanud – Harjus on palju omavalitsusi, kes ühinemisele mõtlema ei pea, passiivsemad ollakse ka seal, kus ühinemine juba ära otsustatud. Ida-Harju küladesse tulid sõnumit viima MTÜ Ida-Harju Koostöökoda tegevjuht Tiina Sergo ning Anija valla Ülejõe külaelanik Mart Raja.
Foorum oli üles ehitatud plokkidena. Esmalt said laudkonnad omavahel tuttavaks, räägiti üksteise juurtest, pandi kirja külade rõõmud ja mured ühinenud suures omavalitsuses.
Siseministeeriumi nõunik Sulev Valner rääkis külaesindajatele, et viimasest suurest haldusreformist möödub peagi 80 aastat, pilt on ajapikku küll veidi muutunud, kuid samast põhimõttest lähtub haldusjaotus praeguseni: „Ka siis liiguti maalt linna, selles pole midagi uut. Alates 1996. aastast on olnud 30 ühinemist, mitte ühtegi lahutust. Peaksime vaatama tulevikku positiivselt ning lähtuma sellest, et praegune muutus kestaks vähemalt ühe inimpõlve.”
Ta lausus, et ajakava hakkab koomale tõmbuma ning muutub kriitiliseks neile, kes peavad ühinema, kuid pole veel läbirääkimistega alustanud: „Ühinemisotsuse langetab küll volikogu, kuid rahva häält peab ning tuleb kuulata. Ühinemislepingu avalikustamisel on võimalik kõigil kaasa rääkida, seista oma huvide eest, küsida selgitusi. Mida pikemalt ja põhjalikumalt lepingu üle arutatakse, seda parem.”
Haldusreform kui jalgratas
Sulev Valner märkis, et Harjumaal on omapärases olukorras Raasiku vald ja Loksa linn: „Neid on nimetatud ka põhimõttelisteks mitteühinejateks, see on aga tõlgendamise küsimus – kumbki ei leia endale ka sobivat partnerit.”
Rahandusministeeriumis töötavad piirkondlikud komisjonid, kuhu kuuluvad maavanemad, eksperdid ja ametnikud. Sama komisjon on soovitusi teinud ka Raasiku vallale – vaadata Rae poole, ja Loksale – rääkida läbi Kuusaluga. Komisjoni liige Sulev Valner tõdes, et siiani on komisjonid andnud vaid leebeid soovitusi ja teinud soovitusi, kus näinud vajadust: „Edaspidi suureneb komisjonide roll ilmselt kõvasti. Komisjonid on ka need, kes valmistavad valitsusele ette sundliitmise otsused, neidki ei võeta laest.”
Mida otsustab riigikohus, pole veel teada – Sulev Valner lausus, et 26 omavalitsust on palunud haldusreformi seaduse põhiseadusele vastavuse kontrolli: „Oktoobri alguses oli avalik ärakuulamine, millal tuleb otsus, veel ei tea. Kohus ei hakka analüüsima, kas seadus neile meeldib või mitte, nad lähtuvad sellest, kas parlament oli otsustades oma volituste piires. Kindlasti ei soovita aga jääda ootama kohtuotsust, rahva jaoks oluline aeg läheb seni mööda.”
Ta lisas, et ministeerium püüab ühinejaid igati aidata ja nõustada, kutsuda esile arutelusid. Piirkondades käivad EASi toel koordinaatorid.
„Võrdlen haldusreformi jalgrattaga – kui oskad ja tahad seda kasutada, viib hästi edasi. Võib aga ka jalgratta kõrval paigal seista või kui jääda ratta seljas seisma, on oht kukkuda ja haiget saada.”
Geomedia OÜ ekspert Rivo Noorkõiv rääkis, et praegu on huvitav aeg, riik palju aega ei anna: „Omavalitsustes lüüakse jõujooned segamini, ühinenud omavalitsustes kerkivad järgmise aasta valimistel esile uued jõud – eks ole näha, kas kohalikud murumütsid või poliitilised liidud. Oluline on aga kohalike liidrite tähtsus ning võidavad need, kes suudavad kõige paremini sõnastada probleeme, mida tuleb lahendada. Liider olla tähendab oskust asju sõnastada. Kuidas läheb küla valimistele vastu – kui tahate olla kaardil, peate saavutama mõjukuse.”
Ta märkis, et tänapäeva IT-põlvkonnal on hoopis teine arusaam sellest, mis on omavalitsus: „Saatsin vallavalitsusse meili, sain vastuse, kõik korras. Teine seltskond on aga pensionäre, kelle vallamaja asub bussipeatuse kõrval. Nad on harjunud läbi astuma, vallavanemaga juttu ajama. Paljudel neist pärast ühinemisi sellist lähedust enam pole.”
Sulev Valner lisas, et kuigi vallavanemad võivad väita, et valla üks ja ainus keskus on vallamaja, siis reeglina on vallas alati mitu kogukonda, kus on ajast aega aetud oma kandi asja.
Külaesindajatel tekkis küsimus, mis saab, kui küla soovib minna teise valla koosseisu, kuid reformi käigus ei saa oma tahtmist. Rivo Noorkõiv vastas, et kogukonna õigus on teha ettepanekuid ja riik ei saa praegu omavalitsustele ette kirjutada, kas lubada küla enda juurest ära: „Need otsused tulevad sundliitmisega, seal võib valitsus otsustada ka küladest lähtuvalt. Kui ühinemine on ära tehtud ja küla endiselt soovib lahkuda, saab edasi rääkida ja uuesti otsustada.”
Igasse omavalitsusse külaelukomisjon
Foorumil kõlasid külaesindajate kolm vaadet haldusreformile: optimistlikku esitas Olvia Laur liituva Nissi valla Lehetu külaseltsist. Realistliku varasemalt liitunud Lääne-Nigula valla Piirsalu külavanem Lea Lai ning fatalistliku Geomedia ekspert Rivo Noorkõiv.
Lea Lai rõhutas külaesindajatele, et nad peavad olema kuuldaval: „Paraku ei jõua paljude külade info valdade kodulehtedele. Küla ei näe selleks võib-olla vajadust ega kasu. Soovitus – tehke külas kindlasti arengukava, et ka uued elanikud näeksid, kuhu küla suundub. Küla saab ise väga palju ära teha, reklaamida end oma kodulehel, ka valla lehel. Tuleks tarbida vastastikku teenuseid, kasvada oma küla klientuurist suuremaks. Kindlasti peaks igas vallavolikogus olema külaelukomisjon.”
Anneli Kana tegi foorumi lõpus kokkuvõtte, millised on külaelanike rõõmud ja mured. Selgus, et suures ühinenud vallas kardetakse ka suuremat ebavõrdsust, tunti muret teedevõrgu korrashoiu ning transpordi pärast, kardeti eraldumist ja ääremaastumist, oskustööjõu puudumist, võimuvõitlust, küla identiteedi kaotamist, virtuaalse suutlikkuse ja e-vallaga toimetuleku suutlikkust, väiksemat turvalisust, kogukonna suuremaid kohustus.
Rõõmudena nähti külaliikumise aktiviseerumist, suuremaid arenguvõimalusi, laiahaardelisemaid sündmusi, üritusi, spordiringe, uusi ja tugevaid eestvedajaid, dialoogipartnereid ning lootust, et noored jäävad kodukohta.
Ülejõe küla elanik Mart Raja kommenteeris Sõnumitoojale, et räägiti palju huvitavat, kuid kõlama jäid sõnumid kodanikuühiskonna olulisusest ja kaasamisest: „Ühinemiste mõjud, nii positiivsed kui negatiivsed, sõltuvad enim kohapealsetest otsustest ja volikogude heast halduskultuurist. Haldusreformi tuleb vaadata kui võimalust, mida piirkonna arenguks kasutada.”
Ta lisas, et haldusreformi edukas tulemus sõltub kodanikkonna kaasamisest ja avatud kommunikatsioonist: „Toodi häid näiteid, kus rahvaküsitluses osales kuni 38 protsenti elanikkonnast, meil Anija vallas vaid 3,8. Kodanikeühendused ei arene tugevateks partneriteks ja kaasamõtlejateks iseenesest, neid tuleb teadlikult ja süstemaatiliselt toetada. Üks osalemisvõimalus on kogukonnakogud, kuhu kutsutakse piirkonna arvamusliidrid ja sihtrühmade esindajad, et moodustuks aruteluareen, kus kogukonna seisukohast olulised teemad läbi arutada, et esitleda vallajuhtidele.”
Kui kevadel oli juttu, et küladele keskendunud haldusreformifoorumeid võiks olla Harjus mitu, otsustasid korraldajad teha praegu esialgu ühe. Anneli Kana märkis, et kui aga valdadel on soovi, tuleks sellest kindlasti teada anda.
