„Kogukonna püstitatud ja hoitud teeäärseid lipumaste võiks Eestimaal olla igal pool,“ ütles Priske mälestussamba juurde
lipuvarda paigaldamise algataja KAISA TAMKIVI.
Vabadussõja Anija–Priske lahingu piirimärk avati 12. juunil 1932. Samba esiküljel oli kullast graveeritud Vabadusristi embleem ja sõnad: „Meie ei unusta võitlejaid, kes siit sundisid taganema vaenlase 3.-6. jaanuaril 1919. aastal.“ Mälestusmärgi juurde on maetud Raudojal lahingus langenud 1. polgu sõdur Josep Oselein, kes sai surma üks päev enne Priske lahingut.
Vene võimu käsul võeti mälestussammas vahepeal maha, kuid 2. augustil 1942 pühitseti uuesti. Pärast venelaste tagasitulekut 1944. aastal purustati Priske mälestussammas täielikult.
Eesti iseseisvudes algatas Anija Muinsuskaitse Selts Priske mälestussamba taastamise. See pühitseti uuesti 23. juunil 1990. Praegu kuulub see Kaitseliidule. Mälestussammast ja selle ümbrust hooldab Anija Muinsuskaitse Seltsi liige ja ausamba taastamise üks osaline, kaitseliitu kuuluv Taavi Anari.
Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril tõmmati Piibe maantee ääres Vabadussõja Priske murdelahingu paigas uhiuude lipumasti esimest korda Eesti lipp. Ümbruskonna külade elanikke ühendava MTÜ Soodlast Kõrveni üks juht ning Anija vallavolikogu liige Kaisa Tamkivi rääkis, et Priske mälestussamba juurde lipumasti püstitamise idee tuli tal, kuna maapiirkondades on riigipühadel ja muudel lipupäevadel vähe pidulikkust.
„Ka metsataludes elavate inimeste kodudel lehvivad siis lipud, kuid arvan – kui riigilipp on püsti ka suure tee ääres, tajume oluliste päevade tähtsust tugevamalt ja need on veidi pidulikumad. Peale selle annab see kohalikele elanikele veel rohkem põhjust tähtpäevadel ausamba juurde kokku tulla ning ausammas jääb paremini silma ka möödasõtjatele,“ lausus ta.
Kui Kaisa Tamkivi pakkus sügisel oma kogukonna rahvale idee, kiideti see kohe heaks. Kuna tema enda pere elab lipumastist kaugemal, küsis ta ausamba naabruses elavatelt Raimo ja Arvo Jõerannalt, kas nad oleksid nõus hakkama lippu heiskama ja langetama: „Pole ju mõtet panna püsti lipumasti, kui sinna hakatakse lippu üles panema väga juhuslikult. Nad olid pikalt mõtlemata nõus.“
Lipumasti valmimistähtajaks pandi Eesti Vabariigi 97. aastapäev 24. veebruaril. Eestvedaja põhjendas – kui konkreetset tähtaega ei ole, kipuvad ettevõtmised sageli venima. Kuigi vahepeal tekkis mõte, et ehk jõutakse lipumast püstitada jaanuari alguseks, kui tähistati Priske lahingu aastapäeva, oleks see tema hinnangul tähendanud liigset kiirustamist.
Kohalike meeste käsitöö
6,3 meetri pikkune lipumast tehti kuusest. Kaisa Tamkivi abikaasa Taavi Tamkivi valis oma metsast välja sobiva puu, võttis selle maha, kuivatas ja kooris ning isa Arvo Treier peitsis puidukaitsevahendiga, et peaks kauem vastu.
„Isa tegi ära ka selle suure töö, et kaevas lipumasti jaoks augu ja valas ankru betooni. Kui tema poleks seda teinud, oleks lipumasti püstitamine veninud võibolla suveni, kui ilmad soojemad. Sepp Mart Krull valmistas lipumasti otsa ja nööri kinniti,“ märkis Kaisa Tamkivi.
Ta rõõmustas: kui kohalikule sepale helistas ja küsis, kas tal on võimalik kogukondlikus projektis osaleda, siis nädala pärast olid sepised valmis. Sinimustvalge lipu ja viiru annetas Tanel Rütmani eestvedamisel Kaitseliit.
Kõik, kes lipumasti valmimisele kaasa aitasid, tegid seda tasu küsimata, seetõttu oli Kaisa Tamkivi sõnul ettevõtmise eelarve null eurot: „Mind on alati hämmastanud, kui kogukondlik tegevus ehitatakse üles selle peale, et küsida Euroopa Liidust võimalikult palju toetusraha. Võibolla oleks ka meie projekt saanud kusagilt toetust, kuid minu meelest peaks kogukond suutma midagi ka ise vabatahtlikult ära teha, koostegemine annab igale ettevõtmisele lisaväärtust.“
Algatajad on saanud positiivset tagasidet ettevõtmisele kõikjalt, kus sellest räägiti, kõik olid nõus aitama. Ka lipumasti avamine riigi sünnipäeval kujunes Kaisa Tamkivi sõnul suuremaks, kui esialgu kavandatud. Kohal olid Anija vallajuhid, kaitseliidu Rävala malevkonna pealik Lauri Lasimer ning kaitseliitlaste relvastatud auvalve, Anija Muinsuskaitse Seltsi liikmed ning ümbruskonna külade elanikud.
Ettevõtmise eestvedaja kinnitas, et ausamba ja lipumasti juures hakatakse kogunema igal aastal jaanuari alguses Vabadussõja relvarahu aastapäeval ja Eesti Vabariigi sünnipäeval: „Kes teab, võibolla annab lipumast nüüd põhjust ka sagedamini ausamba juures kokku saada, näiteks jagada seal edaspidi Võidupüha tuld, seni on seda tehtud Soodla poe juures.“
Piibe maantee äärsete külade elanike üks unistus on rajada Soodlast Raudojani metsavaheline jalgtee, et jalakäijad ei peaks kolmekilomeetrist vahemaad kõndima mööda tiheda liiklusega maantee äärset.
„Ehk saab kunagi see soov teoks, siis pole mingi probleem Soodlast ausamba juurde jalutada,“ märkis Kaisa Tamkivi ning avaldas lootust, et Piibe maantee äärsed külad annavad oma lipumasti püstitamisega eeskuju ka teistele kogukondadele Eestimaal.