Preemiareisil Pühal Maal

1725


EELK Leesi Katariina koguduse juhatuse esimees KARLI LAMBOT.

EELK koguduste juhatuse esimeeste 2012. aasta konverents valis mind minu 70ndal sünnipäeval aasta juhatuse esimeheks. Ju siis leiti, et meie Leesi Katariina koguduse tegemised on midagi väärt. Selles ühiskondlikus ametis on mul tulnud toimetada 11 aastat.

Võidupreemiaks kingiti 10­päevane reis Iisraeli.

Meie reisigrupp koosnes 36 inimesest, nende seas ka aasta õpetaja Nissist. Giididena olid kaasas Usuteaduse Instituudi professor Arne Hiiob ja Juune Holvandus ajalehest Eesti Kirik. Arne Hiiob on kirjutanud Iisraelist mitu raamatut ja uurimusi. Ta on külastanud seda maad 12 ja Juune Holvandus 4 korda.

Saime mõningase nägemuse sellest „Tõotatud maast“, mis läbi ajaloo on olnud maailma suurimaid kriisikoldeid, sest on judaism, kristluse ja islami sünnipaik ning juudid ja araablased (palestiinlased) peavad mõlemad endid ainuõigeteks peremeesteks.

Aastatuhandete vältel on seda maad vallutanud araablased, pärslased, kreeklased, türklased, roomlased, inglased ja paljud teised. On peetud 7 ristisõda ja nende jätkuna Krimmi sõda 1853-1856, kui Venemaa nõudis Türgilt Püha Haua kohta endale. See sõda nõudis miljon ohvrit, Pühale Maale ei jõudnudki, kindlasti andsid oma elu ka paljud eestlased Vene kroonus.

Tänapäeva Iisrael on kõrgelt­arenenud tööstus- ja põllumajandusmaa täiuslike niisutussüsteemidega, tohutute katmik- ja kasvuhoonealadega, kõrgetasemelise loomakasvatusega ning kõige selle juures on veel pool kõrb.
Iisraeli territoorium on 2/3 Eesti suurusest maast. Elanikke 7 miljonit, neist 75 protsenti juudid, 20 protsenti palestiinlased.

Meile, kes me oleme elanud üle sundkollektiviseerimise, on kuidagi raskelt arusaadav, et maal on kollektiivpõllumajandus vabatahtlikkuse alusel (kibutsid), kus inimesed teevad tasuta tööd, elavad väikestes majades või korterites ilma köögita, sest süüa saab sööklast.

Varanduslikku kihistust seal pole, ainukeseks tasuks on kord aastas puhkusereis, „kaasavaraks“ antakse 5000 dollarit. Praktiseerijaid tuleb ka välismaalt.

Iga iisraellane peab 1 kuus istutama ühe puu. Väga pilkupüüdvad on sirgete ridadega datlipalmisalud, palju on oliivipuid, küpresse, mände.

Teed ja tänavad on suurepärased – Eesti parimal tasemel. Nägin ühte madalat asfaldiauku. Liiklus on väga korrektne vaatamata suurele tihedusele asulates ja linnades. Signaali andmist oli pisut tippajal rohkem palestiina aladel. Seejuures vanemates asumites on väga kitsad tänavad ja palju on järske mägiteid.
Liikluses ilmselt joodikud ja narkomaanid puuduvad, ühtegi tuikuvat inimest polnud kusagil näha.

Hämmastavat pilti märkasime ühel õhtupoolikul maanteel. Rodu autosid juba seisis teepervel ja inimesed jälgisid ning pildistasid 10-15 meetri kõrgusel, nii umbes 12kilomeetrise tunnikiirusega Egiptuse poolt lendavat rohutirtsuparve. Neid võis seal olla miljon, kuna aga maapind oli taimestikuta, lennati edasi parematele jahimaadele.

Vahemeres ujumine Jaffas jäi ära, sest veetemperatuur võis olla 10 kraadi ringis, samal ajal oli õhusooja 33 kraadi.

Seevastu Surnumeri andis vägeva elamuse. Väga soe vesi ja õhk 27 kraadi. Mere soolasisaldus on 33 protsenti ja rinnuni vette minnes kerkivad jalad ligi 20 sentimeetrit põhjast lahti, võid kui post püsti seista.

Esimesel päeval oli keralistest ogaliste soolamunadega (kuni kastanimuna suurused) põhi, kus päris valus kõndida, teisel päeval paar kilomeetrit eemal jällegi liivapõhi.

Vene keelt kostis ümberringi nõnda palju, et tekkis „suurel kodumaal“ viibimise tunne.

Palestiina põgenikelaagrid
Petlemmas külastasime ühte neljast linnas asuvat palestiina põgenikelaagrist. Üllatas väline mulje – nagu linn ikka. Giid oli 32aastane noormees, kes samas laagris sündinud ja enda sõnul seal peetud miitingu eest 4 aastat vanglas istunud.

Tema jutu järgi asutati see laager 1949. aastal, aasta pärast Iisraeli riigi kuulutamist. 27st lähedalasuvast külast 5000 elanikule andis sõjavägi 20 minutit majadest väljakolimiseks, seejärel tehtud külad buldooseritega maatasa, rahvas aga viidi Petlemma telklaagrisse.

Tollase peaministri Golda Meiri plaan olnud selline, et kuniks vanematel eluiga, on noored juba integreerunud uude riiki. Praegu elab laagris 500 inimest, kelle peamine probleem olevat töö- ja tööoskuste puudus. Pere tarvis olevat 2toaline korter ja vannituba. Vee- ja elektrikatkestustega nöögitavat rahvast.

Väikese keskuse vastas üle tänava oli kuuliaukudes plekiga ülelöödud värav ja peaaegu inimesekõrguse müüri taga kostis kooli õuelt laste kilkeid. Ühe väljaastumise laialiajamisel saanud ka koolis 20 last haavata. Juudid vastanud, et nad ei teadnud, et seal on kool.

Laagril on sümboolne värav tänavalaiuselt, mis võtmeaugukujuline ülal asuva võtmega. Võtme suurus aga jääb palju võlgu lukuaugu suurusele.

Palestiinlased olevat korduvalt nõudnud enda maid tagasi – olevat isegi Iisraeli parlamendi positiivne otsus, ainult et täitmata.

Kurikuulus müür või kaitsetara, mis ümbritseb palestiina alasid, on tehtud 5-6 meetri kõrgustest püstiaetud paneelidest. Igas kontrollpostis on mitu automaatidega sõdurivormis meest või naist. Naised teenivad kohustuslikult sõjaväes 2, mehed 3 aastat.

Meie bussijuhil, kes oli palestiinlane elukohaga Jeruusalemmas, oli kogu Iisraelis liikumise õigus ja tal piisas läbi akna kontrollijatele „Estonia“ ütlemisest, kui tõkkepuu kerkis.

Jeesuse radadel
Eraldi kogukonna moodustavad eriti Jeruusalemmas ultraortodokssed meessoost juudid. Üleni mustas, laiaäärsetes kübarates, frakitaolistes mantlites ja ülikondades, pidid tegelema ainult usukommete täitmisega. Töö jääb seega naiste hoolde. Ka ei tunnistavat nad Iisraeli riiki ega käi seega sõjaväes.

Reisil külastasime Hebronis nõndanimetatud Sõprade pühamut, endist katedraali, mis on nüüd nii sünagoog kui mošee. On näha ava, sealt pääsevat Makpela koopasse, kus puhkavad juutide, kristlaste ja moslemite Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi ning nende naiste Saara, Rebekka ja Lea luud.

Vaatasime ka linna ja kloostri juures asuvat uut kirikut. Nägime Petlemma Karjaste väljal kabelit, kus ilmusid kord karjastele inglid, käisime Jeesuse sünnikirikus, mille all koopas ta sündis.

Galileas olime juudi müstikute linnas Tfas, käisime Tabori mäel, kus Jeesus kirgastati, seejärel Naatsaretis Maarja kuulutuskirikus. Galilea järve ääres olime Jeesuse peamistes tegevuspaikades. Kapernaumas käivad väljakaevamised, nähtaval on väga suure Peetruse maja ja kõrvalasuva sünagoogi alumised osad.
Tabghas nägime Jeesuse leivapaljundamise kirikut, Ülestõusnu ilmumise kabelit ja mäejutluse paika.

Suures palavuses oli lõõgastav laevasõit Galilea järvel. Järvepinnal hõljus kollaka kihina sinivetikas.

Viienda päeva suureks elamuseks sai muusikaakadeemia professori, meie grupi liikme, Andres Uibo orelikontsert Õlimäel Saksa kirikus. Ta esines veel Tel-Avivis ja Jaffas.

Pärast kontserti olime Taevaminemiskabelis ja prohvetite laudadel, Ketsemani aias ja Kõigi Rahvaste Kirikus, Ketsemani grotis ja Maarja Hauakirikus. Matkasime läbi Kidroni oru ja Sõnnikuvärava Nutumüüri juurde.

Jeruusalemmas ööbisime 2 ööd nunnakloostris ning külastasime Püha Haua kirikut Kolgata mäel, Templimäge, Siioni mäge ja juudi linnaosa.

Tel-Avivis ja Jeerikos
Tel-Aviv on ainult100 aastat vana ja moodsaim linn piki merekallast, kokku kasvanud iidse Jaffaga. Sel päeval käisime veel Ein Keremis, Ristija Johannese sünnikohas.

Vallutajad on paljudel juhtudel kõik enneolnu maatasa teinud, eriti pärslased aastal 614, kui jäänud alles ainult üks kirik, kus seinamaalil kujutatud 3 idamaa targa riietus osutunud pärsiapäraseks. Niiöelda kultuurikiht on 5-6 meetri paksune ja väljakaevamised toovad aina üllatusi. Jeruusalemmas näiteks sammastega Rooma-aegne tänav.

Jeeriko on seni teadaolevalt maailma vanim linn (8-10,5 tuhat aastat) ja seal on osa välja kaevatud, ka linnatorn.

Betaanias käisime Laatsaruse hauas, kuhu sisse ja välja saab lausa käpuli. Piibli järgi äratas tema ellu Jeesus.

Sõitsime ka bussiga mööda kõrbe ning käisime jalgsi tunnisel kõrbematkal Taaveti koopa ja kose juurde.

Beduiinide (rändkarjakasvatajate) elamispaigad näevad välja masendavad, kuid nemad pidid olema oma eluga rahul ja riigile lojaalsed.

Mulle väga meeldisid lubjakivist kollakasbeežid siledaks lihvitud või krobelise pinnaga paari tellise suurustest plokkidest valdavalt väikemajad. Polnud mingit vahet, olid need kas juutide või palestiinlaste omad.

Hämmastavad olid palverändurite ja turistide massid pühapaikades, kus tihti on pikad järjekorrad. Suur on ikka usu mõjujõud maailmas.

Ja kas kunagi suudavad leppida juudid ja palestiinlased? Andres Uibo näiteks ütles, et tema usub Moosese raamatus öeldut, et leppimist ei tule iial.