Pos­ti­ve­du Ani­ja ja Raa­si­ku val­las ehk pos­ti­kul­le­ri 12tun­ni­ne töö­päev

249
Piir­kon­na pos­ti­kul­ler DUN­DY SEP­MANN täi­dab gru­pi­post­kas­te Aru­kü­las Lam­mas­saa­re tee ää­res.

„Ela­ni­kud peak­sid hoo­lit­se­ma, et nen­de ma­ja­del oleks num­ber ning post­kas­tid näh­ta­val ko­hal,“ üt­leb Aru­kü­la piir­kon­na pos­ti­kul­ler DUN­DY SEP­MANN.

Kui Sõ­nu­mi­too­ja aja­kir­ja­nik möö­du­nud nel­ja­päe­va hom­mi­kul kok­ku­le­pi­tud ajal ehk kell 8 Keh­ras­se jõuab, on Om­ni­va jao­tus­punk­tis töö­päev kest­nud kaks tun­di. Pos­ti­kul­le­reid on pea­le ühe kir­ja­kand­ja 11. Sel­le päe­va aja­le­hed-aja­kir­jad on nad oma piir­kon­na tel­li­ja­te­le ja rek­laam­le­hed kõi­gi­le val­mis komp­lek­tee­ri­nud ning vii­vad au­to­des­se, et min­na iga­päe­va­se­le pos­ti­rin­gi­le.

Jao­tus­punk­ti päe­va­juht An­ne­ma­ri Lii­va­nurm sel­gi­tab, et pos­ti­kul­le­rid sõi­da­vad au­to­ga, ai­nus kir­ja­kand­ja ATV­ga – ta tee­nin­dab Keh­ras pea­mi­selt kor­ter­ma­ju. Nä­dal va­rem on Keh­ra jao­tus­punk­ti al­la lii­de­tud li­saks Ani­ja, Raa­si­ku ja osa­li­selt ka Jõe­läht­me val­la­le veel Ko­se vald. Raa­si­ku val­las on kolm põ­hi­ve­da­jat, kel­lest üks tee­nin­dab paa­ri kü­la ka Ani­ja val­las. Ani­ja val­las on 4 pos­ti­ve­da­jat.

Kõi­ge roh­kem nu­ri­naid on Sõ­nu­mi­too­ja saa­nud pos­ti­veo koh­ta Raa­si­ku val­last. An­ne­ma­ri Lii­va­nurm põh­jen­dab, et seal on pos­ti­kul­le­rid sa­ge­das­ti va­he­tu­nud, tub­li­de töö­ta­ja­te leid­mi­ne po­le liht­ne. Sa­mas tõ­deb ta, et on küll po­si­tiiv­ne, kui pos­til­jon teab kõi­ki ko­ha­lik­ke ini­me­si ni­me- ja nä­gu­pi­di, aga kui on va­ja asen­da­da või tu­leb uus kir­ja­kand­ja, ei pruu­gi enam ad­res­saa­di­ni jõu­da saa­de­tis, mil­lel tel­li­ja ni­me kõr­val kir­jas vaid „Raa­si­ku, nõud­mi­se­ni“.
An­ne­ma­ri Lii­va­nurm ju­hib tä­he­le­pa­nu mit­me­le mu­re­ko­ha­le, mi­da järg­ne­va pos­ti­rin­gi jook­sul kor­du­valt et­te tu­leb – Raa­si­ku val­las on pal­ju numb­ri­ta ma­ju ning lii­ga väi­ke­seid post­kas­te, mil­les­se tel­li­tud aja­le­hed-aja­kir­jad ei ta­ha kui­da­gi mah­tu­da. Kui tu­leb pan­na kor­ra­ga näi­teks Õh­tu­leht ja Maa­leht, lä­he­vad sa­ge­li kort­su.

Ani­ja val­las – Pa­ri­la ja Lin­nak­se kü­la
Star­di­me Aru­kü­la piir­kon­na pos­ti­kul­le­ri Dun­dy Sep­man­ni­ga Keh­rast pos­ti­rin­gi­le kel­la 8.30 pai­ku. Sõ­nu­mi­too­ja sel päe­val Keh­ra jao­tus­punk­ti ei jõud­nud ning Maa­leh­te ja päe­va­leh­ti tu­leb tal tel­li­ja­te­ni viia vä­he, sest Aru­kül­a piir­kon­nas teeb se­da Exp­ress Post. Postikuller peab li­gi 1000 post­kas­ti pa­ne­ma 4 üks­tei­se va­he­le komp­lek­tee­ri­tud rek­laam­leh­te, Kau­ba­ma­ja pü­sik­lien­ti­de­le paksu rek­laam­a­ja­kir­ja, tel­li­ja­te­le viima aja­ki­rja Ko­du­ki­ri.

Dun­dy Sep­mann on pos­ti­kul­le­ri tööd tei­nud kuu ae­ga: „Ei us­ku­nud, et see on nii ras­ke. Füü­si­li­selt koor­mav, pal­ju­del ma­ja­del po­le numb­reid, post­kas­ti­del ni­me­sid, On ma­ju, mil­lel po­le üld­se post­kas­te. Esi­me­sed töö­päe­vad kest­sid ku­ni 14 tun­di. Nüüd ju­ba pal­ju­sid koh­ti tean, kuid ik­ka veel on õp­pi­da.“

Esi­me­ne pea­tus on Pa­ri­la kü­las teeäär­se post­kas­ti juu­res. Rek­laa­mid pan­nak­se kõi­ki­des­se post­kas­ti­des­se, tüh­jaks jää­vad need, mil­lel on kir­jas, et rek­laa­me ei soo­vi­ta. Pos­ti­ve­da­ja sel­gi­tab, et Sõ­nu­mi­too­jat, mis kord kuus on mõel­dud igas­se post­kas­ti ta­su­ta, ta rek­laa­mi hul­ka ei ar­va, jä­tab pos­ti­ta­ma­ta vaid neis­se post­kas­tis­se, mil­lel on ki­ri, et sin­na võib pan­na ai­nult tel­li­tud pos­ti.

„Siin see nüüd on – ni­me peal ei ole. Kui­das uus ve­da­ja peab tead­ma, kel­le­le see post­kast kuu­lub? See eest on hea suur,“ sõ­nab ta üh­te post­kas­ti täi­tes.

Ma­ja juu­res, mil­le aial on kut­suv silt eda­si as­tu­da, ku­na koe­ra­toit on­gi kal­lis, kom­men­tee­rib, et on koh­ti, kus post­kas­ti ava­des peab sõr­mi hoid­ma, sest te­ma te­ge­vust jäl­gib koer aia na­jal ka­hel kä­pal.

Järg­mi­ses pea­tus­pai­gas vii­tab Dun­dy Sep­mann ise­teh­tud post­kas­ti­le, mis on küll ke­na, kuid aja­le­hed sin­na häs­ti ei ma­hu. Sa­mu­ti ei ma­hu­ta aja­kir­ju väi­ke­sed poo­di­des müü­da­vad kolm­nurk­se ka­tu­se­ga post­kas­tid. Pos­til­jo­ni lem­mik­post­kas­ti­de hul­ka kuu­lu­vad plas­ti­kust kas­tid, mis ei ole kõi­ge ke­na­mad, see-eest on pealt suu­re ava­ga, kait­se­vad saa­de­tist ka vih­ma eest: „Post­kast peaks ole­ma sel­li­ne, ku­hu ma­hub aja­ki­ri. Kes tel­lib aja­leh­ti, siis ar­ves­ta­gu, et neid ma­huks mi­tu.“

Üks teeäär­ne post­kast kuu­lu­vat en­di­se pos­til­jo­ni ema­le: „Ju ta teab, kui eba­mu­gav on pos­ti­ve­da­jal ma­ja­ni sõi­ta. Kuid on ka koh­ti, ku­hu tu­leb post viia peaae­gu tup­pa.“

Järg­mi­se post­kas­ti täi­dab ta ot­se au­toak­nast. Va­rem oli post­kast võ­sas ja sin­na oli halb mi­da­gi pan­na. Järg­mi­sel päe­val pä­rast oma­ni­ku­ga rää­ki­mist oli võ­sa ma­ha võe­tud, pos­til­jon ei pea seal enam au­tost väl­ja tu­le­ma. See­vas­tu ma­ja juu­res, kus post­kas­ti pol­nud ja pa­lus pan­na sa­da­kond meet­rit ee­ma­le sis­se­sõi­du­tee äär­de, on post­kast nüüd ole­mas, kuid elu­ma­ja sei­nal: „Ju on nei­le mu­ga­vam, kui­gi mi­na ei ta­haks, et pos­tiau­to mul­le ko­gu aeg õue sõi­dab.“

Pa­ri­last lä­he­me Lin­nak­se kül­la. Seal kont­rol­lib pos­til­jon, kas üks ma­jao­ma­nik on oma lu­ba­du­se täit­nud ja pan­nud ma­ja juur­de post­kas­ti. Ei ole.

Ka­hes ko­has on Om­ni­va oranžid gru­pi­post­kas­tid, mida saab tasuta. Need on pos­ti­kul­le­ri sõ­nul vä­ga head, hoiavad kok­ku ae­ga ja ben­sii­ni, sääs­tavad loo­dust. Pui­dust va­ri­ka­tu­se­ga sei­nal on kü­la kes­kel tee­de ris­tu­mis­ko­has 8 ta­lu post­kas­tid. Siis­ki tu­leb te­ha ka 1,5ki­lo­meet­ri­ne ring, ku­na üks ini­me­ne soo­vib oma pos­ti saa­da ko­du juur­de. Möö­da auk­lik­ku teed sõi­tes kom­men­tee­rib Dun­dy Sep­mann, et nii­su­gu­seid koh­ti on veel, ühe post­kas­ti pä­rast peab tükk maad sõit­ma, ehk­ki ma­jao­ma­ni­kud käi­vad tööl au­to­ga ja võik­sid pos­ti võt­ta sealt, kus teis­te post­kas­tid.

Ma­ja juu­res, kus post­kas­ti po­le, pos­til­jon kir­ja jät­ta ei saa, lä­heb ta­ga­si saat­ja­le. Lin­nak­sest tei­sel pool teed Raa­si­kul on koos va­nad roos­te­ta­vad ühis­post­kas­tid. Va­ri­ka­tus on nii ma­dal, et leh­ti on post­kas­ti­des­se eba­mu­gav pan­na. Pos­til­jon tõ­deb, et ini­me­ne avab post­kas­ti eest­poolt ega tu­le sel­le pea­le­gi. Mõ­ned neist va­na­dest post­kas­ti­dest ei käi enam lu­kus, ühe oma­nik kurt­vat, et ei saa Sõ­nu­mi­too­jat, kee­gi vist pa­neb sel­le pih­ta.

Raa­si­ku vald – Ka­le­si
Ka­le­si kü­last on Dun­dy Sep­man­ni tee­nin­da­da maan­teest Aru­kü­la pool­ne osa. Ka­hest kor­ter­ma­jast esi­me­ses on post­kas­tid tre­pi­ko­da­des, ühes tu­leb post­kas­ti­de­ni ula­tu­mi­seks küü­ni­ta­da üle et­te­pan­dud suu­rest män­guau­tost. Tei­se ma­ja post­kas­tid on kin­ni­ta­tud vä­lis­sei­na­le. Era­ma­ja­de post­kas­ti­dest on suu­rem osa ühes ko­has, vaid ühe ma­ja­ni tu­leb pos­til­jo­nil aeg-ajalt eral­di sõi­ta.

Ka­le­si ma­si­na­kes­ku­se juu­res on Om­ni­va kir­ja­kast, see on üks kol­mest, mi­da piir­kon­na pos­ti­kul­le­ril tu­leb tüh­jen­da­da. Üle­jää­nud kaks on Aru­kü­las – val­la­ma­ja juu­res ja post­kon­to­ris. Pos­ti­ve­da­ja ju­tus­tab, et pos­ti­ga saa­de­tak­se amet­lik­ke kir­ju, näi­teks ar­veid, aga ka post­kaar­te rei­si­delt ja muud. Ma­si­na­kes­ku­se juu­res on kir­ja­kast sel päe­val tü­hi. Ka pak­ke po­le va­ja et­te­võ­te­tes­se viia: „Ta­va­li­selt on neid pal­ju ja üleand­mi­ne võ­tab ae­ga. Üh­te fir­mas­se saa­de­tak­se tä­hi­tud kir­ju ja on ai­nult üks ini­me­ne, kes to­hib neid vas­tu võt­ta. Te­da po­le ku­na­gi ko­hal, aga pean sin­na siis­ki iga kord mi­ne­ma.“

Ka­le­si kü­la järg­mis­tel post­kas­ti­del on suu­relt kir­ju­ta­tud ta­lu­ni­med kau­ge­le nä­ha. Post­kas­tid on aga ma­da­la var­jua­lu­se all, leh­ti pan­nes peab kum­mar­da­ma.

„Mõ­ne juu­res kum­mar­dan, mõ­ne juu­res olen ki­ki­var­vul. Aga see kõik on füü­si­li­se­le vor­mi­le hea, diee­ti pi­da­ma ei pea,“ mui­gab esi­me­se töö­kuu­ga 4 ki­lo kao­ta­nud pos­til­jon.

Esi­me­ne ring Aru­kü­las
Pos­ti­ve­du on kest­nud pi­sut üle tun­ni, kui ole­me Aru­kü­la esi­mes­te kor­ter­ma­ja­de juu­res. Pos­ti­ve­da­ja lau­sub, et pä­rast neid ma­ju tu­leb tri­koo­voor – nii pa­lav hak­kab. Ühest tre­pi­ko­jast tei­se lii­gub ta peaae­gu jook­su­ja­lu. Osa kor­ter­ma­ju kan­na­vad Tal­lin­na maan­tee, tei­sed Staa­dio­ni tä­na­va aad­res­si, üht­set loo­gi­kat ei näi ole­vat. Mõ­nel ma­jal on num­ber tee­pool­ses kül­jes, hoo­vist neid ei näe. Sa­mu­ti po­le tre­pi­ko­da­de us­tel kir­jas kor­te­ri­te numb­reid: „Keh­ras nõu­dis val­la­va­lit­sus pääs­tea­me­ti soo­vil, et igal ma­jal pea­vad ole­ma numb­rid. Siin on vist ai­nult ühel ma­jal. Staa­dio­ni 11 on ai­nus ma­ja, mil­lel on num­ber hoo­vi pool.“

On ma­ju, kus üh­te tre­pi­kot­ta pää­seb ühelt, tei­se tei­selt poolt ma­ja. Tal­lin­na maan­tee 26 ja 28 numb­ri­te tu­vas­ta­mi­seks tu­leb sõi­ta ma­ja­de tei­se ot­sa, mui­du sis­se­sõi­du­tee poolt ei näe.
Kui ka Põl­lu tä­na­va kor­ter­ma­ja­des käi­dud, tüh­jen­dab Dun­dy Sep­mann val­la­ma­ja kir­ja­kas­ti. Ta kom­men­tee­rib, et seal on neid ala­ti pal­ju. On ka see­kord, sil­ma jär­gi mi­tu­küm­mend.

Aru­kü­la las­teaia post­kas­ti­ni peab pos­til­jon küü­ni­ta­ma üle kõr­ge aia. Pal­ju­del on post­kas­tid pan­dud ilm­selt sis­se­poo­le, et oleks nä­ha, kas post tul­nud. Pos­til­jo­ni töö teeb see ras­ke­maks. Koo­li­ma­jal post­kas­ti po­le, rek­laa­mid tu­leb viia val­ve­lau­da. Põl­lu tä­na­va koo­li­ta­gu­ses­se os­sa ei pää­se, tee on vee­to­ru­de pai­gal­da­mi­seks lah­ti kae­va­tud. Põl­lu tä­na­va tei­ses ot­sas tu­leb viia tel­li­ja­le pakk. Pos­til­jon saab kaks kor­da käia au­to va­het, es­malt mak­se­ter­mi­na­li too­mas, siis sel­gub, et ta­su­tak­se su­la­ra­has ning va­ja on va­he­tus­ra­ha.

Järg­mis­te era­mu­te juu­res pea­mi­selt Tal­lin­na maan­tee ümb­ru­ses tu­leb pä­ris pal­ju ma­ja­de numb­reid mõis­ta­ta­da – kui num­ber ku­sa­gil on, siis tä­na­va­le ei pais­ta. Ühe ma­ja juu­res rõõ­mus­tab pos­til­jo­ni, et oma­nik on te­da kuul­da võt­nud ja ma­ja­le numb­ri pan­nud, tei­ne on ma­ja­numb­ri tõst­nud ga­raažiuk­se ta­gant ma­ja et­te, kus se­da on vä­he­malt nä­ha: „Kõi­ge hal­vem on, kui on jär­jest mi­tu ma­ja, mil­lel po­le numb­rit.“

Sel­lis­te ma­ja­de post­kas­ti­des­se pa­neb kul­ler Om­ni­va in­fo­le­he, mis kut­sub ini­mest oma ma­ja ja post­kas­ti and­me­te­ga va­rus­ta­ma.

Ühel ma­jal on post­kast tre­pil maas. Mõ­ni on sel­li­ne, kus üle­valt sis­se­pan­dud aja­le­hed ku­ku­vad alt väl­ja. Mõ­ni post­kast on nii täis, et tel­li­tud aja­leht sin­na ei ma­hu enam: „Kes rek­laa­mi ei ta­ha, võiks tea­da an­da. Teeb te­ma elu ja pos­til­jo­ni töö liht­sa­maks. Eel­mi­sel nä­da­lal klee­pi­sin sel­li­sed sil­did kol­me­le post­kas­ti­le.“

Osa Tal­lin­na maan­tee ma­ju asu­vad hoo­pis Tam­me tä­na­val. Pos­til­jon sõ­nab, et aad­res­sid tu­leks kor­da te­ha, neid ma­ju on võõ­ral vä­ga kee­ru­li­ne lei­da. Kui um­bes kol­man­dik Aru­kü­last lä­bi sõi­de­tud, pöö­ra­me tei­se­le poo­le raud­teed.

Kurg­la, Jär­si, Kul­li kü­la
Pä­rast Lam­mas­saa­re teeäär­se­te post­kas­ti­de täit­mist, on pos­til­jo­nil lõu­na­paus – paa­ri mi­nu­ti­ga sööb ta ühe ba­naa­ni, võ­tab au­to­pa­ga­sist uued kir­ja­de-leh­te­de kaus­tad, sõi­da­me Kurg­la kül­la.

„Üh­te maj­ja oli ki­ri. Ma­ja­oma­nik oli ak­na peal, kü­si­sin, kus post­kast on, vas­tas, et ko­he toob, see on ku­sa­gil toas. And­sin kir­ja ära, aga post­kast on ilm­selt siia­ni toas, väl­ja po­le too­dud,“ ju­tus­tab Dun­dy Sep­mann.

Üks post­kast jääb sel päe­val tüh­jaks rin­gi­jooks­va suu­re koe­ra tõt­tu. Jär­si kü­las aga lä­heb pos­til­jon koe­ra si­li­ta­ma. Rää­gib, et käis kord sin­na maj­ja pak­ki vii­mas ja sai koe­ra­ga sõb­raks.

Jär­sil on tee­de ris­tu­mis­ko­has sa­mu­ti puit­tah­vel, mil­lel kõr­vu­ti 20 post­kas­ti, kuid eral­di tu­leb sõi­ta paar ki­lo­meet­rit ma­ja­ni, mil­le oma­nik ot­sus­tas, et ta­hab edas­pi­di pos­ti ko­du juur­de. Viime posti ka Jär­si kü­la tei­sel pool raud­teed asu­vatele kor­ter- ja era­ma­jadele, samuti paa­ri­le ma­ja­pi­da­mi­se­le ve­ne ki­ri­ku juu­rest Jü­ri poo­le suun­du­va tee ää­res.

Dun­dy Sep­man­ni kõi­ge kau­gem piir­kond on Kul­li kü­la, mis on sa­mu­ti ka­hel pool raud­teed. Pist­ri­ku tä­na­va uu­te ela­mu­te va­hel ot­si­me post­kas­ti, ku­hu pan­na ki­ri. „Kaht­lu­sa­lust“ ma­ja käib pos­ti­kul­ler vaa­ta­mas, post­kas­til on ta­lu ni­mi. Kuid kir­jal on aad­ress ja saa­ja ni­mi. Guu­gel­da­des leiab, et te­gu on õi­ge ma­ja­ga: „Ilus uh­ke ma­ja, aga numb­rit po­le.“

Ühe tei­se ma­ja aial, ot­se post­kas­ti kõr­val, on rel­va­pil­di­ga hoia­tus: „Ju­ba sil­ti lu­ge­des oled mul kir­bul.“.

Üle raud­tee on esi­me­se­le post­kas­ti­le kir­ju­ta­tud suu­relt „post“, ent vih­ma sa­jab, post­kast on vett täis. Ke­set kü­la on taas mi­tu post­kas­ti kõr­vu­ti, aga see ei pääs­ta pos­til­jo­ni veel mõ­ne ma­ja juur­de sis­se põi­ka­mast.

Ta­ga­si Aru­kü­las
Kell 14.45 on Kul­li kü­las käi­dud ja sõi­da­me ta­ga­si Aru­kü­la poo­le. Pos­til­jo­ni 8tun­ni­ne töö­päev peaks sel­leks ajaks lä­bi ole­ma, kuid pal­ju on veel te­ha. Vii­me pos­ti Jär­si kü­la ala­jaa­ma ümb­ru­se era­ma­ja­de ja maan­teeäär­se­te kor­ter­ma­ja ela­ni­ke­le, ka suu­re­le osa­le Aru­kü­la era­ma­ja­dest. Ta­va­li­ses jär­je­kor­ras pos­til­jon sel päe­val lii­ku­da ei saa, pal­jud tä­na­vad on üles kae­va­tud, post­kas­ti­de­ni pää­su ta­kis­ta­vad ka suu­red ma­si­nad.

„Aru­kü­la on pa­ras ämb­li­ku­võrk, pal­ju kit­said tu­pik­tä­na­vaid,“ mär­gib pos­ti­ve­da­ja.
Ku­ni kõik tä­na­vad sel­ged, on tal abiks töö­kaas­la­selt saa­dud GPS. Dun­dy Sep­mann rää­gib, et on vä­ga tä­nu­lik sa­ma piir­kon­da tee­nin­da­nud eel­mi­se­le pos­til­jo­ni­le, kes kir­ju­tas pal­ju­de­le post­kas­ti­de­le aad­res­sid pea­le.

„Aga nüüd hak­kab see nuht­lus, kus ma­ja­del po­le numb­reid,“ üt­leb ta Män­ni­ku teel.
Ühel Või­du tä­na­va ma­jal on post­kast puu ta­ga pei­dus nõn­da, et teelt se­da ei mär­ka. Tei­se ma­ja juu­res Har­ju tä­na­val po­le pos­ti­ve­da­jal kuu aja jook­sul post­kas­ti õn­nes­tu­nud lei­da. Ühes ko­has, ku­hu on tel­li­tud aja­leht, po­le ise­gi ma­ja.

Õi­geid aad­res­se lei­des ja ot­si­des koh­ti, kui­das üles kae­va­tud tä­na­va­tel post­kas­ti­de­ni jõu­da, ku­lub sel päe­val veel mi­tu tun­di. Iga ma­ja­ni pos­til­jon ei jõua­gi, ühes ko­has saab ehi­tus­me­helt riiel­da, et küü­ni­tab ma­ja et­te kae­va­tud au­gu ser­vast post­kas­ti täit­ma.

Pos­ti­rin­gi vii­ma­ne koht on Sü­gi­se tä­nav, kus li­saks era­ma­ja­de­le tu­leb post viia uu­tes­se kor­ter­ma­ja­des­se.

Kell on üle 17, kui hak­ka­me Aru­kü­last ta­ga­si Keh­ras­se sõit­ma. Keh­ra jao­tus­punk­ti juu­res ole­me kell 17.30. Pos­til­jo­ni töö­päev on kest­nud li­gi 12 tun­di. Dun­dy Sep­mann kin­ni­tab, et pä­ris iga päev nii pi­kalt ei lä­he, mõ­ni­kord on õn­nes­tu­nud pos­ti­ve­du lõ­pe­ta­da ka kell kaks päe­val, kor­ra ise­gi kell üks, kuid vä­he­malt ka­hel päe­val nä­da­las, kui tu­leb pos­ti­ta­da rek­laam­leh­ti, ei jõua kui­da­gi töö­päe­vaks et­te näh­tud 8 tun­ni­ga val­mis.