
„Elanikud peaksid hoolitsema, et nende majadel oleks number ning postkastid nähtaval kohal,“ ütleb Aruküla piirkonna postikuller DUNDY SEPMANN.
Kui Sõnumitooja ajakirjanik möödunud neljapäeva hommikul kokkulepitud ajal ehk kell 8 Kehrasse jõuab, on Omniva jaotuspunktis tööpäev kestnud kaks tundi. Postikullereid on peale ühe kirjakandja 11. Selle päeva ajalehed-ajakirjad on nad oma piirkonna tellijatele ja reklaamlehed kõigile valmis komplekteerinud ning viivad autodesse, et minna igapäevasele postiringile.
Jaotuspunkti päevajuht Annemari Liivanurm selgitab, et postikullerid sõidavad autoga, ainus kirjakandja ATVga – ta teenindab Kehras peamiselt kortermaju. Nädal varem on Kehra jaotuspunkti alla liidetud lisaks Anija, Raasiku ja osaliselt ka Jõelähtme vallale veel Kose vald. Raasiku vallas on kolm põhivedajat, kellest üks teenindab paari küla ka Anija vallas. Anija vallas on 4 postivedajat.
Kõige rohkem nurinaid on Sõnumitooja saanud postiveo kohta Raasiku vallast. Annemari Liivanurm põhjendab, et seal on postikullerid sagedasti vahetunud, tublide töötajate leidmine pole lihtne. Samas tõdeb ta, et on küll positiivne, kui postiljon teab kõiki kohalikke inimesi nime- ja nägupidi, aga kui on vaja asendada või tuleb uus kirjakandja, ei pruugi enam adressaadini jõuda saadetis, millel tellija nime kõrval kirjas vaid „Raasiku, nõudmiseni“.
Annemari Liivanurm juhib tähelepanu mitmele murekohale, mida järgneva postiringi jooksul korduvalt ette tuleb – Raasiku vallas on palju numbrita maju ning liiga väikeseid postkaste, millesse tellitud ajalehed-ajakirjad ei taha kuidagi mahtuda. Kui tuleb panna korraga näiteks Õhtuleht ja Maaleht, lähevad sageli kortsu.
Anija vallas – Parila ja Linnakse küla
Stardime Aruküla piirkonna postikulleri Dundy Sepmanniga Kehrast postiringile kella 8.30 paiku. Sõnumitooja sel päeval Kehra jaotuspunkti ei jõudnud ning Maalehte ja päevalehti tuleb tal tellijateni viia vähe, sest Aruküla piirkonnas teeb seda Express Post. Postikuller peab ligi 1000 postkasti panema 4 üksteise vahele komplekteeritud reklaamlehte, Kaubamaja püsiklientidele paksu reklaamajakirja, tellijatele viima ajakirja Kodukiri.
Dundy Sepmann on postikulleri tööd teinud kuu aega: „Ei uskunud, et see on nii raske. Füüsiliselt koormav, paljudel majadel pole numbreid, postkastidel nimesid, On maju, millel pole üldse postkaste. Esimesed tööpäevad kestsid kuni 14 tundi. Nüüd juba paljusid kohti tean, kuid ikka veel on õppida.“
Esimene peatus on Parila külas teeäärse postkasti juures. Reklaamid pannakse kõikidesse postkastidesse, tühjaks jäävad need, millel on kirjas, et reklaame ei soovita. Postivedaja selgitab, et Sõnumitoojat, mis kord kuus on mõeldud igasse postkasti tasuta, ta reklaami hulka ei arva, jätab postitamata vaid neisse postkastisse, millel on kiri, et sinna võib panna ainult tellitud posti.
„Siin see nüüd on – nime peal ei ole. Kuidas uus vedaja peab teadma, kellele see postkast kuulub? See eest on hea suur,“ sõnab ta ühte postkasti täites.
Maja juures, mille aial on kutsuv silt edasi astuda, kuna koeratoit ongi kallis, kommenteerib, et on kohti, kus postkasti avades peab sõrmi hoidma, sest tema tegevust jälgib koer aia najal kahel käpal.
Järgmises peatuspaigas viitab Dundy Sepmann isetehtud postkastile, mis on küll kena, kuid ajalehed sinna hästi ei mahu. Samuti ei mahuta ajakirju väikesed poodides müüdavad kolmnurkse katusega postkastid. Postiljoni lemmikpostkastide hulka kuuluvad plastikust kastid, mis ei ole kõige kenamad, see-eest on pealt suure avaga, kaitsevad saadetist ka vihma eest: „Postkast peaks olema selline, kuhu mahub ajakiri. Kes tellib ajalehti, siis arvestagu, et neid mahuks mitu.“
Üks teeäärne postkast kuuluvat endise postiljoni emale: „Ju ta teab, kui ebamugav on postivedajal majani sõita. Kuid on ka kohti, kuhu tuleb post viia peaaegu tuppa.“
Järgmise postkasti täidab ta otse autoaknast. Varem oli postkast võsas ja sinna oli halb midagi panna. Järgmisel päeval pärast omanikuga rääkimist oli võsa maha võetud, postiljon ei pea seal enam autost välja tulema. Seevastu maja juures, kus postkasti polnud ja palus panna sadakond meetrit eemale sissesõidutee äärde, on postkast nüüd olemas, kuid elumaja seinal: „Ju on neile mugavam, kuigi mina ei tahaks, et postiauto mulle kogu aeg õue sõidab.“
Parilast läheme Linnakse külla. Seal kontrollib postiljon, kas üks majaomanik on oma lubaduse täitnud ja pannud maja juurde postkasti. Ei ole.
Kahes kohas on Omniva oranžid grupipostkastid, mida saab tasuta. Need on postikulleri sõnul väga head, hoiavad kokku aega ja bensiini, säästavad loodust. Puidust varikatusega seinal on küla keskel teede ristumiskohas 8 talu postkastid. Siiski tuleb teha ka 1,5kilomeetrine ring, kuna üks inimene soovib oma posti saada kodu juurde. Mööda auklikku teed sõites kommenteerib Dundy Sepmann, et niisuguseid kohti on veel, ühe postkasti pärast peab tükk maad sõitma, ehkki majaomanikud käivad tööl autoga ja võiksid posti võtta sealt, kus teiste postkastid.
Maja juures, kus postkasti pole, postiljon kirja jätta ei saa, läheb tagasi saatjale. Linnaksest teisel pool teed Raasikul on koos vanad roostetavad ühispostkastid. Varikatus on nii madal, et lehti on postkastidesse ebamugav panna. Postiljon tõdeb, et inimene avab postkasti eestpoolt ega tule selle pealegi. Mõned neist vanadest postkastidest ei käi enam lukus, ühe omanik kurtvat, et ei saa Sõnumitoojat, keegi vist paneb selle pihta.
Raasiku vald – Kalesi
Kalesi külast on Dundy Sepmanni teenindada maanteest Aruküla poolne osa. Kahest kortermajast esimeses on postkastid trepikodades, ühes tuleb postkastideni ulatumiseks küünitada üle ettepandud suurest mänguautost. Teise maja postkastid on kinnitatud välisseinale. Eramajade postkastidest on suurem osa ühes kohas, vaid ühe majani tuleb postiljonil aeg-ajalt eraldi sõita.
Kalesi masinakeskuse juures on Omniva kirjakast, see on üks kolmest, mida piirkonna postikulleril tuleb tühjendada. Ülejäänud kaks on Arukülas – vallamaja juures ja postkontoris. Postivedaja jutustab, et postiga saadetakse ametlikke kirju, näiteks arveid, aga ka postkaarte reisidelt ja muud. Masinakeskuse juures on kirjakast sel päeval tühi. Ka pakke pole vaja ettevõtetesse viia: „Tavaliselt on neid palju ja üleandmine võtab aega. Ühte firmasse saadetakse tähitud kirju ja on ainult üks inimene, kes tohib neid vastu võtta. Teda pole kunagi kohal, aga pean sinna siiski iga kord minema.“
Kalesi küla järgmistel postkastidel on suurelt kirjutatud talunimed kaugele näha. Postkastid on aga madala varjualuse all, lehti pannes peab kummardama.
„Mõne juures kummardan, mõne juures olen kikivarvul. Aga see kõik on füüsilisele vormile hea, dieeti pidama ei pea,“ muigab esimese töökuuga 4 kilo kaotanud postiljon.
Esimene ring Arukülas
Postivedu on kestnud pisut üle tunni, kui oleme Aruküla esimeste kortermajade juures. Postivedaja lausub, et pärast neid maju tuleb trikoovoor – nii palav hakkab. Ühest trepikojast teise liigub ta peaaegu jooksujalu. Osa kortermaju kannavad Tallinna maantee, teised Staadioni tänava aadressi, ühtset loogikat ei näi olevat. Mõnel majal on number teepoolses küljes, hoovist neid ei näe. Samuti pole trepikodade ustel kirjas korterite numbreid: „Kehras nõudis vallavalitsus päästeameti soovil, et igal majal peavad olema numbrid. Siin on vist ainult ühel majal. Staadioni 11 on ainus maja, millel on number hoovi pool.“
On maju, kus ühte trepikotta pääseb ühelt, teise teiselt poolt maja. Tallinna maantee 26 ja 28 numbrite tuvastamiseks tuleb sõita majade teise otsa, muidu sissesõidutee poolt ei näe.
Kui ka Põllu tänava kortermajades käidud, tühjendab Dundy Sepmann vallamaja kirjakasti. Ta kommenteerib, et seal on neid alati palju. On ka seekord, silma järgi mitukümmend.
Aruküla lasteaia postkastini peab postiljon küünitama üle kõrge aia. Paljudel on postkastid pandud ilmselt sissepoole, et oleks näha, kas post tulnud. Postiljoni töö teeb see raskemaks. Koolimajal postkasti pole, reklaamid tuleb viia valvelauda. Põllu tänava koolitagusesse ossa ei pääse, tee on veetorude paigaldamiseks lahti kaevatud. Põllu tänava teises otsas tuleb viia tellijale pakk. Postiljon saab kaks korda käia auto vahet, esmalt makseterminali toomas, siis selgub, et tasutakse sularahas ning vaja on vahetusraha.
Järgmiste eramute juures peamiselt Tallinna maantee ümbruses tuleb päris palju majade numbreid mõistatada – kui number kusagil on, siis tänavale ei paista. Ühe maja juures rõõmustab postiljoni, et omanik on teda kuulda võtnud ja majale numbri pannud, teine on majanumbri tõstnud garaažiukse tagant maja ette, kus seda on vähemalt näha: „Kõige halvem on, kui on järjest mitu maja, millel pole numbrit.“
Selliste majade postkastidesse paneb kuller Omniva infolehe, mis kutsub inimest oma maja ja postkasti andmetega varustama.
Ühel majal on postkast trepil maas. Mõni on selline, kus ülevalt sissepandud ajalehed kukuvad alt välja. Mõni postkast on nii täis, et tellitud ajaleht sinna ei mahu enam: „Kes reklaami ei taha, võiks teada anda. Teeb tema elu ja postiljoni töö lihtsamaks. Eelmisel nädalal kleepisin sellised sildid kolmele postkastile.“
Osa Tallinna maantee maju asuvad hoopis Tamme tänaval. Postiljon sõnab, et aadressid tuleks korda teha, neid maju on võõral väga keeruline leida. Kui umbes kolmandik Arukülast läbi sõidetud, pöörame teisele poole raudteed.
Kurgla, Järsi, Kulli küla
Pärast Lammassaare teeäärsete postkastide täitmist, on postiljonil lõunapaus – paari minutiga sööb ta ühe banaani, võtab autopagasist uued kirjade-lehtede kaustad, sõidame Kurgla külla.
„Ühte majja oli kiri. Majaomanik oli akna peal, küsisin, kus postkast on, vastas, et kohe toob, see on kusagil toas. Andsin kirja ära, aga postkast on ilmselt siiani toas, välja pole toodud,“ jutustab Dundy Sepmann.
Üks postkast jääb sel päeval tühjaks ringijooksva suure koera tõttu. Järsi külas aga läheb postiljon koera silitama. Räägib, et käis kord sinna majja pakki viimas ja sai koeraga sõbraks.
Järsil on teede ristumiskohas samuti puittahvel, millel kõrvuti 20 postkasti, kuid eraldi tuleb sõita paar kilomeetrit majani, mille omanik otsustas, et tahab edaspidi posti kodu juurde. Viime posti ka Järsi küla teisel pool raudteed asuvatele korter- ja eramajadele, samuti paarile majapidamisele vene kiriku juurest Jüri poole suunduva tee ääres.
Dundy Sepmanni kõige kaugem piirkond on Kulli küla, mis on samuti kahel pool raudteed. Pistriku tänava uute elamute vahel otsime postkasti, kuhu panna kiri. „Kahtlusalust“ maja käib postikuller vaatamas, postkastil on talu nimi. Kuid kirjal on aadress ja saaja nimi. Guugeldades leiab, et tegu on õige majaga: „Ilus uhke maja, aga numbrit pole.“
Ühe teise maja aial, otse postkasti kõrval, on relvapildiga hoiatus: „Juba silti lugedes oled mul kirbul.“.
Üle raudtee on esimesele postkastile kirjutatud suurelt „post“, ent vihma sajab, postkast on vett täis. Keset küla on taas mitu postkasti kõrvuti, aga see ei päästa postiljoni veel mõne maja juurde sisse põikamast.
Tagasi Arukülas
Kell 14.45 on Kulli külas käidud ja sõidame tagasi Aruküla poole. Postiljoni 8tunnine tööpäev peaks selleks ajaks läbi olema, kuid palju on veel teha. Viime posti Järsi küla alajaama ümbruse eramajade ja maanteeäärsete kortermaja elanikele, ka suurele osale Aruküla eramajadest. Tavalises järjekorras postiljon sel päeval liikuda ei saa, paljud tänavad on üles kaevatud, postkastideni pääsu takistavad ka suured masinad.
„Aruküla on paras ämblikuvõrk, palju kitsaid tupiktänavaid,“ märgib postivedaja.
Kuni kõik tänavad selged, on tal abiks töökaaslaselt saadud GPS. Dundy Sepmann räägib, et on väga tänulik sama piirkonda teenindanud eelmisele postiljonile, kes kirjutas paljudele postkastidele aadressid peale.
„Aga nüüd hakkab see nuhtlus, kus majadel pole numbreid,“ ütleb ta Männiku teel.
Ühel Võidu tänava majal on postkast puu taga peidus nõnda, et teelt seda ei märka. Teise maja juures Harju tänaval pole postivedajal kuu aja jooksul postkasti õnnestunud leida. Ühes kohas, kuhu on tellitud ajaleht, pole isegi maja.
Õigeid aadresse leides ja otsides kohti, kuidas üles kaevatud tänavatel postkastideni jõuda, kulub sel päeval veel mitu tundi. Iga majani postiljon ei jõuagi, ühes kohas saab ehitusmehelt riielda, et küünitab maja ette kaevatud augu servast postkasti täitma.
Postiringi viimane koht on Sügise tänav, kus lisaks eramajadele tuleb post viia uutesse kortermajadesse.
Kell on üle 17, kui hakkame Arukülast tagasi Kehrasse sõitma. Kehra jaotuspunkti juures oleme kell 17.30. Postiljoni tööpäev on kestnud ligi 12 tundi. Dundy Sepmann kinnitab, et päris iga päev nii pikalt ei lähe, mõnikord on õnnestunud postivedu lõpetada ka kell kaks päeval, korra isegi kell üks, kuid vähemalt kahel päeval nädalas, kui tuleb postitada reklaamlehti, ei jõua kuidagi tööpäevaks ette nähtud 8 tunniga valmis.