Pillapalu endine koolimaja.
Selliselt mõttelt olen tabanud end läbisõidul Pillapalu külast. Pikaverelasena arvan, et sama võib juhtuda paljude Pillapalu küla tundvate inimestega, kes on sattunud Pikavere Suursoo külasse. Pettekujutuse põhjus on lihtne. Mõlemad asundused on rajatud üheaegselt, plaanid ja planeerijad olid samad.
Pillapalust räägiti Eestimaal palju 1936. aastal, kui riigivanem Konstantin Päts kinkis ühe sealse talu kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule. Vähem teati Pikavere Suursoost ja teistest samalaadsetest küladest.
Sõjaeelsel ajal ei jätkunud Eestimaal jagatud mõisamaadest maasoovijaile ja riik võttis kasutusele kõlbmatutena seisnud alad. 1930. aastail kerkisid Harjumaale Pillapalu ja Suursoo küla, Pärnumaale Lepplaane ja Virumaale Peresaare küla. Lisaks väiksemaid asundusi, nagu Sooküla Lehtses ja Metsanurme Sakus.
Kõigi asunduskülade tekkelugu oli sarnane. Algul loodeti, et uute külade tekkeks piisab, kui riik valib sobiva paiga ja korraldab vee äravoolu. Kuid uued maaomanikud ei suutnud omal jõul tühjalt kohalt alustada. Vahel puudusid ka oskused ning kogu ettevõtmine äpardus.
1929. aastal loodi põllutööministeeriumis asunduskomisjon. Ülesandeks sai ehitada elumajad koos kõrvalhoonetega, rajada teed, teha osaline kuivendus ja uudismaa esmaharimine. Ka oli komisjoni asi hoolitseda, et maad saavad inimesed, kes on talupidajatena võimekad ja pädevad.
Asunduskülad planeeris arhitekt Erika Nõva (1905–1987) – Eesti esimene naisarhitekt on sündinud Kuusalu vallas Muuksi külas Toomanil. Erika Nõva loomingut iseloomustab praktiline stiil, maa- ja looduslähedus. Seda võib näha ja nautida tänapäevani Pillapalus, Suursoos ja teistes asunduskülades.
Pikaveres valis asunduskomisjon sobiva paiga Pirita jõe lisaharu Leivajõe äärses madalsoos. Üle soo viis Tallinnasse talitee. Seda kasutati hoolega. Sõitsid ka tuntud „Tõe ja õiguse” prototüübid Albu kandist.
Küla tarbeks eraldatud 750–800-hektarisest soolahmakast umbes 45 hektarit oli mineraalmaad ühe suurema ja mitme väiksema künkana. Neile kõrgematele kohtadele tuli paigutada 33 majapidamise hooned, õued ja puuviljaaiad.
1931. aastal algasid ehitustööd. Kohapeal valati ehituskivid ja töötas saekaater. Samal ajal tehti esimesed uudismaa-harimised ja külvati keltsale kaera. Kuna taimekasvatust madalsoos oli tol ajal veel vähe proovitud, oli huvi suur. Kohal käisid põllumajandustegelased ja teadlased. Väljavalitud talunikud olid edumeelsed ja läksid uuendustega kaasa. Peremehed naaberküladest käisid uudistamas ja sageli muigasid üleolevalt.
Kardeti öökülmade mõju. Elumajades tundusid kentsakana eraldi ruum kanadele ja kuivkäimla eluhoones.
Taimekasvatus soomaadel oli seotud riskiga. Külm näpistas kartulipealsed ja õunapuude õied. Vaja oli erinevaid mineraalväetisi. Vaatamata kõigele asi õnnestus. Teraviljad, eriti rukis, andsid saagi, mida polnud siinmail nähtud. Vili läks kohe müügiks ja hoolsamad mehed said riigivõlga maksta. 1934. aastal käis külas riigivanem Konstantin Päts. 1936. aastaks oli suur töö tehtud ja seda tähistati uue rahvamaja avamisega küla keskel. Rahvamajast sai ümbruskonna esinduslikum kooskäimise koht. Senine töö ja risk olid end õigustanud.
Algas aga suur sõda. Pärast sõda rajatud kolhoosiga läks nagu kõikjal Eestimaal. Algul alla-, siis ülesmäge. Kuni 1990. alguse reformid taas kõik lammutasid.
Praegu elab Pikavere rahulikku elu. Erika Nõva projekteeritud 33st majapidamisest on alles 26. Hooned korras ja nägusad. 80 aastat tagasi kuivendatud ja 35 aastat tagasi uue drenaažkuivenduse saanud 700 hektarit seisab kasutult.
Pillapalulased, tulge vaatama. Äratundmisrõõm on mõnus.
Ei maksa ehmatada, et Pikavere Suursoo küla praegu Raasiku vallas ei asu. Siinse kogukonna lõhkumine toimus juba 1970. aastatel, kui osa Pikavere alast ühendati Aruküla kolhoosiga, teine Vaida sovhoosiga.
Taasiseseisvunud riigis pandi valla piirid paika nõukogudeaegsete järgi. Aga see ei muuda ajalugu.
