Pika­ve­re raa­ma­tu­ko­gu alus­tas ta­lu ees­kamb­ris

VAI­NO NAPP

„Kah­te kap­pi on ühe­ta­sa ma­jas tar­vis: lei­va­kap­pi ja raa­ma­tu­kap­pi.“

Oli rah­vus­li­ku lii­ku­mi­se aeg 19. sa­ja­jan­di tei­ses poo­les ja Johann Vol­de­mar Jann­sen er­gu­tas ees­ti selt­si­de loo­mist. Neist selt­si­dest said­ki raa­ma­tu­ko­gu­de loo­jad. Va­rem ol­nu oli ki­ri­ku­te juu­res ja maa­rah­vast ei puu­du­ta­nud. Vaid ük­si­kud kool­meist­rid soe­ta­sid en­da­le mõ­ne raa­ma­tu. Ka selt­si­de raa­ma­tu­ko­gud oli eraal­ga­tus, siis­ki oli nen­de ta­ga ühis­te­ge­vu­se tu­gi. Al­les 1925. aas­tal jõu­ti Ees­ti rii­gis lä­bi ras­kus­te ava­lik­ku­de raa­ma­tu­ko­gu­de asu­ta­mi­se ja ülal­pi­da­mi­se ko­hus­tu­se­ni. Ei meel­di­nud see pal­ju­de­le ot­sus­ta­ja­te­le val­da­des, ei kii­rus­ta­tud te­gut­se­ma, kuid raa­ma­tu­ko­gu­de haa­re ko­gu maal laie­nes.

Eel­pool mai­ni­tud selt­si­de kõr­ga­jal kor­ral­da­ti Pi­ka­ve­res 1910. aas­ta 7. märt­sil rah­va­koo­so­lek, et aru­ta­da ha­ri­du­se selt­si asu­ta­mist. Pool­da­jaid oli nii pal­ju, et mai­kuus oli selts ja ju­ha­tus ole­mas. Rah­vaal­ga­tus­lik ja val­last sõl­tu­ma­tu selts ei saa­nud tsaa­ri­rii­gi sea­du­se jär­gi ol­la ise­sei­sev, see­tõt­tu re­gist­ree­ri­ti ta üle­maa­li­se Ees­ti­maa Rah­va­ha­ri­du­se Selt­si Pe­nin­gi Val­la ha­ru­selt­si­na.

Ju­ha­tus sai 16. mail 1910. aas­ta pea­koo­so­le­kul esi­me­se üle­san­de – alus­ta­da te­ge­vust raa­ma­tu­ko­gu ra­ja­mi­seks. Veel plaa­ni­tud or­kest­ri kü­si­mus lü­ka­ti eda­si pil­li­de hin­na tõt­tu. Va­lit­su­se 5-liik­me­li­ne ko­mis­jon koos­tas 11. juu­lil ni­me­kir­ja raa­ma­tu­test ja alus­tas nen­de han­ki­mist. Möö­dus pool aas­tat, aga raa­ma­tuid ei ol­nud. Ra­ha ei ol­nud. Vald ja riik ei toe­ta­nud. Pa­ras­ta­jaid jät­kus. Kes süü­dis­tas te­gi­jaid, kes mõis­tis huk­ka ko­gu et­te­võt­mi­se, kui mõt­te­tu rais­ka­mi­se – „Pii­bel ja lau­lu­raa­mat kõi­gil ko­dus!“

Se­da enam oli kii­du­väärt te­gi­jaid. 1911. aas­ta su­vel raa­ma­tu­ko­gu ava­ti. Raa­ma­tu­te väär­tus oli 38 000 sen­ti, neist an­ne­tus­te­ga saa­di 15 000 sen­di eest. Täp­sed and­med on jääd­vus­ta­nud koo­li­juht Alf­red Rein­vald, kes oli 5liik­me­li­se ko­mis­jo­ni lii­ge. Kor­ral­da­tud kor­jan­du­se­le rea­gee­ri­jaid oli ül­la­tus­li­kult pal­ju. Pal­ju oli an­ne­ta­jaid kau­ge­malt.

Ak­tiiv­selt osa­les raa­ma­tu­ko­gu asu­ta­mi­se töös kir­ja­nik Ja­kob Mänd­mets. Kir­ja­nik oli koo­liõ­pe­ta­ja Ko­se ki­hel­kon­nas ja Pi­ka­ve­re koo­li­ju­hi Rein­val­di hea tut­tav. Al­gu­sa­ja raa­ma­tu­te seas oli Kreutz­wal­di „Ka­le­vi­poeg“ , oli Vil­de ja Tamm­saa­re loo­min­gut. „Maht­ra sõ­da“, „Proh­vet Malts­vet, „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ , „Pi­kad sam­mud“, „Noo­red hin­ged”, Ernst Sär­ga­va „Rah­va­val­gus­ta­ja“ ja pea­gi Lev Tols­toi „Sõ­da ja ra­hu”. Nõr­ge­ma si­su­ga kraa­mi oli ik­ka ka.

Raa­ma­tud asu­sid Ki­vio­ja kü­las Si­ka ta­lus. Pe­re­mees Jo­han­nes Re­ha, üks ak­tiiv­se­maid selt­si asu­ta­jaid ja hil­jem puhk­pil­lior­kest­ri eest­ve­da­ja, lae­nu­tas raa­ma­tuid oma ees­kamb­rist. Al­gul selt­si liik­me­te­le, vars­ti kõi­gi­le soo­vi­ja­te­le. Uk­sel sil­ti ei ol­nud. Suu­res pe­res oli kee­gi ko­dus igal ajal ja asi sai ae­tud. Ei mä­le­ta­tud üht­ki nu­ri­nat. Tun­dub, et ko­gu selt­si elu raa­ma­tu­ko­gu juu­res toi­mus­ki.

Et asi ede­nes, näi­tab fakt, et 1917. aas­tal vii­di lae­nu­tus­punk­tid Pe­ri­las­se, Ki­vi­loos­se, Pe­nin­gi­le ja val­la­ma­jja. Si­ka ta­lu­ma­ja sei­sab prae­gu Pi­ka­ve­re-Ko­se maan­tee ää­res 1,5 ki­lo­meet­rit mõi­sast − pa­re­mal pool esi­me­ne ma­ja. On jä­rel­tu­li­ja­te val­du­ses ja Jo­han­ne­se lap­se­lap­se­laps Jar­mo Re­ha on Ees­ti tun­tud näit­le­ja.

Ha­ri­du­se Selt­si suur edu­lu­gu hak­kab vai­bu­mi­se mär­ke il­mu­ta­ma 1920nda­te kes­kel. Tsaa­ri sea­du­sed ei keh­ti ja selt­se luuak­se uu­te jär­gi. Koo­so­lek toi­mus 1922. aas­ta 5. no­vemb­ril. Ole­ma­so­lev selts lik­vi­dee­ri­ti ja ko­he loo­di uus ise­sei­sev Pi­ka­ve­re Ha­ri­du­se Selts. Sa­mal ajal loo­di mi­tu pä­ris uut selt­si, mis võt­sid va­na­delt te­gi­ja­telt ära te­ge­vu­si ja ak­tiiv­seid ini­me­si. Tä­na­päe­val üt­le­me – kon­ku­rents.

Kuid Pi­ka­ve­re raa­ma­tu­ko­gu jääb ja 1925. aas­ta sea­du­se­ga saab Pe­nin­gi val­la al­la­su­tu­seks, na­gu Ki­vi­loo ja Pe­nin­gi raa­ma­tu­ko­gud­ki. Raa­ma­tu­riiu­li­te­le lei­ti ruu­mi Pi­ka­ve­re mõi­sas – koo­li­ma­jas. Raa­ma­tu­ko­gu oli su­le­tud mõ­neks kuuks saks­las­te pe­re­me­het­se­mi­se ajal. Nõu­ko­gu­de ajal vii­di en­di­ses­se mõi­sa­tee­ni­ja­te maj­ja.

Tä­na­päe­val asub taas koo­li­ma­ja­ga ühi­se ka­tu­se all. Soo­ja­des, val­ge­tes ruu­mi­des jät­kab siin eel­käi­ja­te tä­nu­väär­set tööd pi­ka­ve­re­las­te­le va­ja­lik, po­pu­laar­ne Eva Puu­sepp.