Pika­ve­re mõi­sa­koo­li õpe­ta­ja ALI­CE SUUR­KUUSK: „Väi­ke­seid koo­le on va­ja.“

Kui ok­toob­ris Raa­si­ku val­la aas­ta ha­ri­dus- ja kul­tuu­ri­töö­ta­ja­te peol ku­lu­ta­ti väl­ja val­la aas­ta ha­ri­dus­te­gi­ja, tu­li tii­tel Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­lis 7. aas­tat õpe­ta­ja­na töö­ta­va­le Ali­ce Suur­kuu­se­le suu­re ül­la­tu­se­na.

Ta üt­leb, et ei mõt­le tiit­li­te­le, vaid on mis­sioo­ni­ni­me­ne, kel­lel väär­tu­sed ja ees­mär­gid pai­gas. Üks te­ma sü­da­mea­si on Pi­ka­ve­re koo­li pü­si­mi­ne.

„Väi­ke­seid koo­le on va­ja, sest iga­le lap­se­le ei so­bi suu­re koo­li kesk­kond,“ mär­gib Raa­si­ku val­la aas­ta ha­ri­dus­te­gi­ja ning tõ­deb, et väik­se­mas koo­lis on roh­kem või­ma­lu­si sel­li­seid lap­si toe­ta­da.

Sa­mas kin­ni­tab ta, et kui­gi nii või­dak­se ar­va­ta, ei teh­ta väi­ke­ses maa­koo­lis õp­pek­va­li­tee­dis jä­re­leand­mi­si: „Ka meil õp­pi­des on las­tel või­ma­lik saa­da hea ha­ri­dus. Jul­ge­me Pi­ka­ve­re koo­li lõ­pe­ta­jad saa­ta ra­hu­li­ku sü­da­me­ga oma koo­list väl­ja tea­des, et nad saa­vad ka mu­jal hak­ka­ma.“

Väi­ke­se koo­li õpe­ta­jad pea­vad Ali­ce Suur­kuu­se hin­nan­gul roh­kem pin­gu­ta­ma ja pa­ne­ma käi­ku ko­gu oma fan­taa­sia, et kom­pen­see­ri­da muud või­ma­lu­sed, mis suu­re­ma­tel koo­li­del pa­re­mad.

Õpe­ta­jaa­met on väl­ja­kut­se
Kaks­küm­mend aas­tat ta­ga­si Tal­lin­nast Pi­ka­ver­re ko­li­nud Ali­ce Suur­kuu­sest sai aja jook­sul samm-sam­mult esial­gu kü­laak­ti­vist. Pi­ka­ve­re-Mal­la­ve­re kü­la­de eest­ve­da­ja­na päl­vis ta 2018. aas­tal ka Har­ju­maa sä­de­ini­me­se tiit­li. Aas­ta va­rem oli te­mast saa­nud Pi­ka­ve­re koo­li õpe­ta­ja. Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­lis töö­tab ta siia­ni, oman­das töö kõr­valt klas­siõ­pe­ta­ja kut­se ning õpe­tab mõi­sa­koo­lis ing­li­se keelt, loo­dus-, ini­me­se- ja ühis­kon­naõ­pe­tust ning aja­lu­gu, on klas­si­ju­ha­ta­ja kok­ku viie­teist­küm­ne­le 4.-6. klas­si õpi­la­se­le.

„Mi­nu mee­lest 21. sa­jan­dil ol­la õpe­ta­ja on suur väl­ja­kut­se. Ma po­le väl­ja­kut­se­te vas­tu, aga õpe­ta­ja­töö on vä­ga suur väl­ja­kut­se ja vas­tu­tus,“ lau­sub Ali­ce Suur­kuusk.

Ta sel­gi­tab, et pä­rast ko­roo­na­pan­dee­miat muu­tu­sid vä­ga pal­ju nii maailm kui ini­me­sed, nen­de mõt­te­maailm ja oo­tu­sed: „Ko­gu rii­gi luk­ku­pa­ne­ku­ga ker­ki­sid esi­le vaim­se ter­vi­se prob­lee­mid, mis en­ne nii te­ra­vad ei ol­nud. Vaim­se ta­sa­kaa­lu leid­mi­ne on vä­ga kee­ru­li­ne olu­kor­ras, kus ei pää­se psüh­ho­loo­gi või krii­si­nõus­ta­ja juur­de, ka ha­ri­du­sa­su­tus­tes po­le ko­gu va­ja­lik­ku tu­gi­per­so­na­li. Kui laps on kel­la ühek­sast nel­ja­ni koo­lis, möö­dub seal suur osa te­ma päe­vast. See­tõt­tu peab õpe­ta­ja os­ka­ma lap­si ai­da­ta ja toe­ta­da mit­te ai­nult õp­peai­ne­te, vaid ka näi­teks sot­siaal­se­te os­kus­te õpe­ta­mi­se­ga.“

Hoo­li­ma­ta üha suurematest väl­ja­kut­se­test meel­dib Ali­ce Suur­kuu­se­le õpe­ta­ja­töö: „Ta­han an­da en­dast pa­ri­ma, va­hel olen küll nõu­tu ega tea, kui­das mõnd prob­lee­mi la­hen­da­da, kuid õn­neks on mul vä­ga head kol­lee­gid ja koo­li­juht, kes ai­ta­vad. Kui va­ja, tu­leb ka en­dal uues­ti koo­li min­na, et laien­da­da sil­ma­rin­gi ning saa­da uu­si töö­va­hen­deid, mil­le­ga lap­si pa­re­mi­ni ai­da­ta.“

Kol­lee­gid ja lap­se­va­ne­mad Pi­ka­ve­rest tõid oma koo­li õpe­ta­jat val­la aas­ta ha­ri­dus­te­gi­jaks esi­ta­des muu­hul­gas esi­le, et ta ju­hen­dab koo­lis tea­dus­rin­gi ning ra­ha­tar­ku­se ja et­te­võt­lu­s­õpet. Ali­ce Suur­kuusk lau­sub, et teeb neid rõõ­mu­ga – tea­dus­rin­gi eest­ve­da­mist peab loo­mu­li­kuks, sest on pä­rit leiu­ta­ja ja tead­la­se pe­rest – te­ma isa on äs­ja tea­du­se ja teh­no­loo­gia po­pu­la­ri­see­ri­mi­se eest elu­tööp­ree­mia päl­vi­nud Aa­re Bau­mer. Ra­ha­tar­kust tu­leb te­ma sõ­nul las­te­le sa­mu­ti õpe­ta­da ju­ba maast-ma­da­last.

„Olen ka suur ha­ri­dusp­süh­ho­loo­gia fänn ja ka­su­ta­ja. Ha­ri­dusp­süh­ho­loo­gia ra­ken­da­mi­ne koo­lis on meie edu pant. Kui õpe­ta­jad ka­su­ta­vad õp­pe­mee­to­deid, mis ai­ta­vad õpi­ta­vat ma­ter­ja­li kin­nis­ta­da, on meil tar­gad lap­sed, kes saa­vad elus vä­ga häs­ti hak­ka­ma. Ha­ri­dus­psüh­ho­loo­gia suu­nab, kui­das tree­ni­da aju, kui­das luua seo­seid, mis ai­ta­vad tead­mi­si kin­nis­ta­da,“ rää­gib Ali­ce Suur­kuusk.

Ta möö­nab, et ha­ri­dusp­süh­ho­loo­gia ka­su­ta­mi­ne nõuab õpe­ta­jalt roh­kem pü­hen­du­mist, va­ja on oman­da­da uu­si teh­ni­kaid ja õp­pe­mee­to­deid: „Ku­na meil kõi­gil on pii­ra­tud ar­vu tun­di­de­ga täi­ta üs­na ma­hu­kas õp­pe­ka­va, on õpe­ta­ja ena­mas­ti just­kui va­li­ku ees, kui­das oma ai­ne õpi­las­te­ni viia. Eel­kõi­ge on olu­li­ne mõel­da, kas suu­da­me oma õpe­ta­mis­mee­to­di­te­ga an­da las­te­le tead­mi­si, mis on neil mee­les ka roh­kem kui kaks nä­da­lat hil­jem“.