Penin­gil esie­ten­dus mõi­sao­ma­ni­ku näi­te­mäng „Mats­mõis­nik“

Sal­me Teat­ri pea­näi­te­juht ja la­vas­ta­ja Krist­jan Aru­nurm mär­kis ree­de, 12. au­gus­ti õh­tul en­ne teat­ri juu­be­li­hooa­ja su­ve­la­vas­tu­se „Mats­mõis­nik“ esie­ten­dust, et na­gu nen­de teat­ri, on see ka Pe­nin­gi mõi­sa jaoks ai­nu­laad­ne et­te­võt­mi­ne – mõi­sa saa­lis ei ole va­rem teat­rit teh­tud.

„Loo­dan, et see saab tra­dit­sioo­niks. Mei­le iga­ta­hes on proo­vi­pe­riood siin vä­ga meel­di­nud,“ sõ­nas ta.

Saa­li­täis pub­li­kut – esie­ten­dust oli vaa­ta­mas 90 ini­mest – tä­nas trup­pi pä­rast eten­dust püs­ti seis­tes. Mõi­sao­ma­nik Ar­vo Haug kin­ni­tas teat­ri­rah­va­le: „Te sai­te mi­nu õn­nis­tu­se.“
Se­da ei öel­nud ta üks­nes kui näi­te­män­gu­pai­ga oma­nik, Ar­vo Haug on ka elust 18. sa­jan­dil Ba­ra­nof­fi­de su­gu­võ­sa­le kuu­lu­nud Pen­ning­by ehk Pe­nin­gi mõi­sas kõ­ne­le­va tü­ki au­tor.

Nii ajaloolist tõ­de kui fantaasiat
Ar­vo Haug kir­ju­tas „Mats­mõis­ni­ku“ um­bes 12 aas­tat ta­ga­si. Idee sai jut­tu­dest-müü­ti­dest, mi­da pä­rast Pe­nin­gi mõi­sa ost­mist mõi­sa ja sel­le oma­ni­ke koh­ta kuu­lis-lu­ges. Näi­te­män­gus on te­ma sõ­nul nii tõ­de kui aja­loo vää­na­mist.

Näi­den­di te­ge­vus toi­mub Root­si aja lõ­pus, 1704. aas­tal, kui tsaar Pee­ter Esi­me­ne soo­vib iga hin­na eest saa­da osa Lää­ne­me­re kal­las­test en­da­le ning hak­kab Ees­ti­maa hõi­va­mi­seks int­rii­ge pu­nu­ma. Ta ma­ni­pu­lee­rib Lii­vi­maa rüü­tel­kon­da lu­ba­dus­te­ga an­da mõis­ni­ke­le mõi­sad ta­ga­si ning taas­ta­da pä­ri­sor­jus. Ras­ke­te va­li­ku­te ees on ka Pen­ning­by mõi­sao­ma­nik, krahv Jo­hann von Ba­ra­noff.

Esi­mest kor­da la­vas­ta­ti „Mats­mõis­nik“ küm­me­kond aas­tat ta­ga­si Val­ga­maal Rii­da­ja mõi­sa juu­be­liks, ko­ha­lik näi­tet­rupp män­gis se­da ühe kor­ra. Pä­rast se­da an­dis Ar­vo Haug „Mats­mõis­ni­ku“ väl­ja raa­ma­tu­na. Möö­du­nud sü­gi­sel tea­tas Sal­me Teat­ri la­vas­ta­ja Krist­jan Aru­num tal­le, et soo­vib näi­den­dit la­vas­ta­da, aga ei tea, kus se­da män­gi­da. Nii­pea, kui oli käi­nud Pe­nin­gil taas­ta­mi­sel mõi­sas, oli la­vas­ta­jal sel­ge, et män­gu­koht on ole­mas.

„Mind ins­pi­ree­ris see saal ko­he. Kui Ar­vo hak­kas rää­ki­ma, et pea­gi tu­leb ka siin re­mont, siis kui­gi mul po­le se­da õi­gust, pa­nin re­mon­di­le ve­to,“ rää­kis Krist­jan Arur­num.

Ta põh­jen­das, et just sel­li­se­na, sein­telt koo­ru­va­te vär­vi­kih­ti­de­ga, on Pe­nin­gi mõi­sa saal aja­loo­li­se la­vas­tu­se jaoks ehe­daim: „Sest see lu­gu ei ole ju Pe­nin­gi mõi­sa hiil­geae­ga­dest, vaid ajast, mil oma­ni­kest olid saa­nud mõi­sa­tes rent­ni­kud – neil oli kae­las rent ning prot­sen­did kas­va­sid.“

Tru­pi esi­me­sed proo­vid Pe­nin­gil olid mai­kuus: „Siis te­gi­me siin vaid mõ­ned proo­vid, poo­lest juu­list hak­ka­si­me Pe­nin­gil har­ju­ta­ma kolm päe­va nä­da­las, pä­rast tööd öö­ni väl­ja.“
Krahv Ba­ra­nof­fi ke­has­tab la­vas­tu­ses kut­se­li­ne näit­le­ja Ee­ro Sp­riit, üle­jää­nud on Sal­me Teat­ri, mõ­ned ka Tamm­saa­re Teat­ri har­ras­tus­näit­le­jad.

La­vas­ta­ja tun­nus­tas kõi­ki oma näit­le­jaid, kunst­nik Ja­na Wol­ket ning lau­lu­de au­to­rit ja esi­ta­jat Pi­ret Ta­tart, kes mõ­le­mad te­gid „Mats­mõis­ni­kus“ ka osa­täit­ja­te­na kaa­sa. Krist­jan Aru­nurm üt­les veel, et la­vas­tust po­leks sün­di­nud il­ma Pe­nin­gi mõi­sa pe­re­nai­se Ai­ki Hau­gi­ta, kes lõi kõik tin­gi­mu­sed sel­leks, et teat­rit­rupp end Pe­nin­gil häs­ti tun­neks.

Au­tor ei sek­ku­nud
La­vas­ta­ja tun­nis­tas, et koos­töö „Mats­mõis­ni­ku“ au­to­ri Ar­vo Hau­gi­ga ei ol­nud ras­ke.
„Ar­vo üt­les, et tee sel­le näi­den­di­ga, mis ta­had. Paar kor­da mõn­da koh­ta aru­ta­si­me, aga ül­di­selt olid mul vä­ga va­bad käed. Ta­va­li­selt öel­dak­se, et ela­vaid au­to­reid ei ta­su la­vas­ta­da, nad käi­vad kont­rol­li­mas, mi­da nen­de tü­ki­ga te­hak­se. Ar­vo ei käi­nud ühes­ki proo­vis,“ ju­tus­tas ta.

Ar­vo Haug sõnas, et oli proo­vi­pe­rioo­dil Pe­nin­gil, kuid te­ge­les oma as­ja­de­ga, teat­ri te­ge­mis­tes­se hoi­dus sek­ku­mast.

„Kui neil tek­kis hu­vi sel­le näi­den­di eten­da­mi­se vas­tu, siis mi­nul tek­kis hu­vi nä­ha, mi­da nad sel­lest tee­vad. Mi­nu jaoks oli see kaks­teist aas­tat va­na töö, mul ei oleks ol­nud sel­le­le enam mi­da­gi juur­de an­da,“ põh­jen­das ta.

Au­tor tun­nis­tas, et oli ku­ni la­vas­tu­se val­mi­mi­se­ni üks suur oo­tus: „Ma oo­ta­sin pal­ju, sest kes siis ei loo­da oma lap­sest pal­ju. Aga ma sain veel roh­kem kui loot­sin.“

Esi­mest kor­da vaa­tas ta oma näi­den­dit Sal­me Teat­ri la­vas­tu­ses päev en­ne esie­ten­dust toi­mu­nud kont­rol­le­ten­du­sel. Siis oli Ar­vo Hau­gi hin­nan­gul veel nä­ha, et näit­le­jad te­gid tööd, päev hil­jem toi­mu­nud esie­ten­du­sel tund­sid ju­ba män­gust rõõmu.

„Ma ei us­ku­nud en­ne, et ühe la­vas­tu­se­ga tu­leb te­ha nii pal­ju tööd, kui ne­mad siin te­gid ja see­juu­res te­gid nad se­da rõõ­mu­ga,“ kii­tis Ar­vo Haug ja mär­kis, et võr­rel­des „Mats­mõis­ni­ku­ga“, mi­da ta aas­taid ta­ga­si Rii­da­jal nä­gi, oli Sal­me Teat­ri la­vas­tus just­kui hoo­pis uus näi­te­mäng: „See on teh­tud sü­da­me­ga. Loo­dan, et nad saa­vad sel­le eest pal­ju pree­miaid.“
Ain­sa kut­se­li­se näit­le­ja­na „Mats­mõis­ni­kus“ osa­lev Ee­ro Sp­riit kin­ni­tas, et proo­vi­pe­riood har­ras­tus­näit­le­ja­te­ga oli vä­ga to­re. Ta kii­tis Sal­me Teat­ri trup­pi kui vä­ga en­tu­siast­lik­ku, po­si­tiiv­set ja teo­tah­te­list selts­kon­da.

„Tu­le­ta­sid mul­le meel­de, kui­das noo­ru­ses teat­ris­se us­ku­sin ja taht­sin se­da kan­ges­ti te­ha. Sel su­vel möö­dus mul la­va­kuns­ti­ka­teed­ris­se as­tu­mi­sest ju­ba 50 aas­tat ning sel­le aja jook­sul olin unus­ta­nud, et tea­ter on mi­da­gi roh­ke­mat kui töö­koht,“ lau­sus ta.

Kui­gi Ar­vo ja Ai­ki Hau­gi­ga on Ee­ro Sp­riit va­ra­se­mast tut­tav, tei­nud nen­de­ga ka koos­tööd, ei ol­nud ta nei­le kuu­lu­vas Pe­nin­gi mõi­sas en­ne „Mats­mõis­ni­ku“ proo­vi­pe­rioo­di käi­nud: „Vä­ga ar­mas koht ja re­mon­di­töö­de­ga just sel­li­ses eta­pis, et saa­li res­tau­ree­ri­ma­ta sei­nad ja kõik muu on na­gu val­mis de­ko­rat­sioo­nid, vih­ja­vad vä­ga häs­ti sõ­jao­lu­kor­ra­le, mis oli Põh­ja­sõ­ja lõ­pus.“

Krahv Ba­ra­nof­fi osa­täit­ja mär­kis veel, et Sal­me Tea­ter te­gi ot­su­se oma 75. sün­ni­päe­va just sel­le näi­den­di­ga tä­his­ta­da en­ne, kui al­gas sõ­da Uk­rai­nas: „Vaa­da­ke, kui­das see tükk prae­gu­ses olu­kor­ras mõ­jub, kõik toi­mub ju sa­ma­moo­di.“

La­vas­ta­ja Krist­jan Aru­nurm li­sas: „Ka­va­le­hel on Pee­ter Esi­me­se tes­ta­ment, mi­da osad pea­vad võlt­sin­guks, kuid see on ole­mas Prant­sus­maa riik­li­kus ar­hii­vis ning on suur tõe­näo­sus, et Pee­ter kir­ju­tas sel­le ise. See tes­ta­ment on tä­na­päe­va kon­teks­tis üs­na hoia­tav, just­kui üks-ühe­le Ve­ne­maa prae­gus­te maail­ma­val­lu­tusp­laa­ni­de­ga.“

Sal­me Tea­ter män­gib „Mats­mõis­nik­ku“ Pe­nin­gil au­gus­tis kok­ku 8 kor­da.