PIRET HARTMAN,
kultuuriminister
Uhkusega saab öelda, et Eesti on raamatukogude maa. Meil on üle 800 raamatukogu, sealhulgas 513 rahvaraamatukogu, mis on väikeriigi kohta muljetavaldav number. Ajal, kui paljudes väiksemates kohtades on kool, postkontor ja apteek kinni pandud ning ka pood hingusele läinud, on raamatukogudest saanud piirkonna keskused, külaelu tugipunktid. Nii mõnigi omavalitsus on hoidnud kohaliku kogukonna jaoks vähemalt raamatukogu lahti.
Juba ammu on raamatukogud midagi märksa enamat kui kohad, kus raamatuid laenata ning ajalehti ja ajakirju lugeda. Nad on sidusa ühiskonna ja elukestva avastamise keskused – aken informatsiooni, teadmiste ja kultuuri juurde. Enam kui kaks kümnendit on neis tagatud ligipääs arvutitele ja tasuta internetile. Uusi rolle ja ülesandeid on aina juurde tulnud. On kohtumised kirjanikega, väikesed kontserdid ja erinevad õpitoad. On rahvaraamatukogusid, kus saab postmarke osta, pakke ja kirju saata, kaugtööd teha, aga ka laua- ja õuemänge või muusikariistu laenutada.
Raamatukogutöötajad aitavad inimestel e-riigiga suhelda, digitaalses maailmas hakkama saada, tõendeid ja muid pabereid välja printida, vajadusel ka isiklikke mobiile seadistada. Ilma selleta oleksid tuhanded püsti hädas ning tunneksid, et Eesti riik muudkui kaugeneb neist. E-riigi areng ei tohi tähendada seda, et ametiasutustel on õigus nõuda meilt kõigilt digipädevust. Ainuüksi viletsam silmanägemine või kangeks jäänud sõrmed võivad siin takistuseks saada. Nii on raamatukogud väga paljude jaoks lähim tee riigini, koht, kust abi saada.
Ei saa alahinnata raamatukogude sotsiaalset rolli, sealhulgas üksinduse leevendamisel ja netisõltuvuse peletamisel. Just maal elavate vanemate inimeste jaoks on raamatukogu sageli ainus võimalus teisi näha ning juttu puhuda. Raamatukogudel on suur potentsiaal saada paikadeks, kus inimestel on võimalus kohtuda, mõtteid vahetada ja ka üksteiselt õppida ning maailmapilti avardada. Meil on arvukalt lapsi ja noori, aga ka keskealisi, kes on „uppunud“ sotsiaalmeediasse ning sealsetesse kõlakodadesse. Paljud neist ihkavad sisimas silmast silma suhtlemist, ühiseid ettevõtmisi ja arutelusid.
Kadunud ei ole ka raamatukogu traditsioonilised rollid. Nad teevad tänuväärset tööd laste lugemisharjumuste ja -eelistuste kujundamisel. Koroonaajal, kui ühiskond oli paljuski lukus, näitasid raamatukogud oma elujõulisust, pakkusid leidlikke lahendusi raamatute kontaktivabaks laenutamiseks. Meie raamatukogudes töötavad pühendunud ja nutikad inimesed.
Ometi on üleval murepilved. On karm tõsiasi, et omavalitsused suudavad küll raamatukogusid üleval pidada, kuid napib raha hoogsaks arenguks. Raamatukogude sisustus ja tehnoloogia on vananenud, töötajate palk väike. Hädasti on vaja arenguhüpet, et pakkuda paremaid ja ka uusi teenuseid, sealhulgas neid, mis toetavad kohalikke ettevõtjaid, näiteks kaugtöökontorite laiendamine.
Kultuuriministrina soovin käivitada rahvaraamatukogude reformi, mis toetab raamatukogude säilimist maapiirkondades ja külades ning tugevdab raamatukogude terviklikku võrgustikku. Kui praegu piirdub riigi tugi teavikute soetamise ja maakonnaraamatukogu töötajate palkade tasumisega, siis uuest aastast lisandub täiendav tugi innovatsioonifondi kaudu. Ministeerium käivitab fondi, mis toetab linnu ja valdasid raamatukogude kaasajastamisel 500 000 euroga aastas.
Meil tuleb ühiselt pingutada, et raamatukogud püsiksid ning Eesti jääks ka 21. sajandi uutel kümnenditel raamatukogude maaks. Leidke ikka tee raamatukogusse ja head raamatukoguaasta jätku!