Penin­gi mõis avas aas­ta­küm­ne­te jä­rel taas uk­sed

5187
Oma­ni­kud AR­VO ja AI­KI HAUG ava­sid lau­päe­val Pe­nin­gi mõi­sa uk­sed kõi­gi­le hu­vi­lis­te­le.

„Soo­vi­me sel­lest te­ha kam­mer­li­kus vor­mis kul­tuu­ri­mõi­sa,“ üt­les Pe­nin­gi mõi­sa oma­nik AR­VO HAUG.

Möö­du­nud lau­päe­val, 15. au­gus­til oli Raa­si­ku val­la Pe­nin­gi kü­las asuv mõi­sa­hoo­ne rah­vast nii tul­vil, et üh­te saa­li kõik kü­la­li­sed kor­ra­ga ei mah­tu­nud­ki. Mõi­sao­ma­ni­ke Ar­vo ja Ai­ki Hau­gi ning Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si koos­töös toi­mu­nud Pe­nin­gi mõi­sa ava­tud päev tõi ko­ha­le kor­ral­da­jai­le oo­ta­ma­tult pal­ju uu­dis­ta­jaid. Nen­de seas oli va­ne­maid ini­me­si, kes mee­nu­ta­sid, kui­das käi­sid oma noo­ru­saas­tail Pe­nin­gi mõi­sas ki­nos ja tant­suõh­tu­tel, kuid roh­kem neid, kes olid mõi­sa­hoo­ne poo­le kii­ga­nud vaid sel­lest möö­da sõi­tes, sees pol­nud käi­nud.
Koos Pe­nin­gi mõi­sa prae­gus­te oma­ni­ke­ga olid kü­la­li­si ter­vi­ta­mas Aru­kü­la mõi­sa ku­na­gi­ne oma­nik Pe­ter von Ba­ra­noff, ke­da ke­has­tas Hen­ri Ree­der, ning Pe­nin­gi mõi­sa ühe oma­ni­ku Jo­hann von Ba­ra­nof­fi tüt­reks An­na Bar­ba­raks kos­tü­mee­ri­tud Ga­ri­na Too­min­gas.

„Ava­si­me mõi­sa uk­sed, et näi­da­ta, ku­hu ole­me jõud­nud. Pal­ju on teh­tud, aga vä­ga pal­ju tööd veel ees,“ sõ­nas Ai­ki Haug.

Te­ma abi­kaa­sa Ar­vo Hau­gi 13 aas­tat ta­ga­si os­te­tud la­gu­ne­nud mõi­sa on nad ju­pi­kau­pa re­no­vee­ri­nud üle küm­ne aas­ta ning jõud­nud nii kau­ge­le, et seal saab kü­la­li­si vas­tu võt­ta.
13 aas­tat re­no­vee­ri­mist

Uue­le elu­le är­kav Pe­nin­gi mõis.

 

Pe­nin­gi mõi­sa ka­he­kord­se pea­hoo­ne ehi­ta­sid von Ba­ra­nof­fid 1770nda­tel. 1905 pan­di hoo­ne põ­le­ma. Nõu­ko­gu­de ajal olid mõi­sa­häär­be­ris sov­hoo­si kon­tor ja kool, raa­ma­tu­ko­gu, näi­da­ti ki­no. 1990nda­tel jäi hoo­ne tüh­jaks ning hak­kas la­gu­ne­ma. Kui Raa­si­ku vald mõi­sa ma­ha müüs, va­he­tas see mi­tu kor­da oma­nik­ku, kuid la­gu­nes eda­si.

„Oli aas­ta 2007. Ühel päe­val kut­sus Ar­vo mind au­to­ga sõit­ma, üt­les, et ta­hab mi­da­gi näi­da­ta, ole­vat ühe as­ja ost­nud. Sõit­si­me lin­nast väl­ja La­ge­di poo­le. Kui ta Jü­ri teeot­sas kor­raks au­to seis­ma jät­tis, käis mul külm jutt lä­bi sü­da­me, sest seal oli la­gu­ne­nud ki­rik. Mõt­le­sin: tae­vas küll, ta on ost­nud ki­ri­ku. Aga sõit­si­me eda­si ning jõud­si­me Pe­nin­gi­le. Oli nä­ha, et se­da koh­ta po­le kee­gi kaua kü­las­ta­nud,“ jutus­tas Ai­ki Haug.

Esi­mes­tel aas­ta­tel lõid Hau­gid lau­da­de­ga kin­ni mõi­sa­ma­ja tüh­jad ak­naa­vad. Se­da tu­li te­ha kor­du­valt, sest lauad ka­du­sid aken­de eest hea küt­te­ma­ter­ja­li­na kii­res­ti. Tee­me Ära esi­me­sel tal­gu­päe­val vee­ti 150 abi­li­se­ga mõi­sast ja sel­le ümb­ru­sest ära mit­me­küm­ne aas­ta jook­sul sin­na tas­si­tud praht.

„Sa­mal ajal, kui ees­uk­sest se­da väl­ja vii­di, too­di ta­gant uk­sest juur­de,“ meenutas Ar­vo Haug.

Kui­gi van­daa­lid ja var­gad on lõh­ku­nud mõi­sa ae­da ja kõi­ke muud, mi­da vä­he­gi või­ma­lik, on te­ma hin­nan­gul olu­kord aas­ta­te­ga tun­du­valt pa­ra­ne­nud. Pa­ra­ne­nud on ka Hau­gi­delt ko­gu va­ba aja ja ra­ha nee­la­va mõi­sa sei­su­kord. Uk­sed-ak­nad on ees, peal soo­jus­ta­tud ka­tus.

Esi­me­ne kor­rus on peaae­gu val­mis – on suur fua­jee, võl­vi­de­ga suu­re­maid ja väik­se­maid ruu­me, mil­le sei­nu ka­ta­vad pea­mi­selt Ba­ra­nof­fi­de fo­tod, on köök, tua­le­tid. Tei­se­le kor­ru­se­le, ku­hu aas­taid ta­ga­si ei pää­se­nud, ku­na va­he­laed olid sis­se kuk­ku­nud, viib uus pui­dust keerdt­repp. Seal on tööd käi­mas, ka­hel saa­lil on uued põ­ran­dad, kõi­gil ruu­mi­del veel mit­te, osa la­gu­ne­nud ki­vi­sei­nu on uu­te­ga asen­da­tud, suu­rem osa oo­ta­vad vii­mist­le­mist.

„Sei­nad on teh­tud nii, na­gu olid va­nas­ti. Taas­ta­sin sel­le jär­gi, mis olid säi­li­nud, kui pol­nud, teen uued. Ena­mus ve­ne ajal teh­tud va­he­sei­nu võt­sin ma­ha, jät­sin ori­gi­naal­sei­nad. Pil­te mõi­sast seest po­le, ar­hii­vi­joo­nis­test po­le ka­su, need on ma­jast vä­lis­vaa­tes. Taas­tan mõi­sa märk­sa liht­sa­ma­tes tin­gi­mus­tes kui Kei­la-Joa mõi­sa oma­nik. Te­ma teeb oma, mi­na oma või­ma­lus­te pii­res. Val­mis ei saa siin mi­da­gi, jää­vad kroh­vi­tud sei­nad, põ­ran­da­le ei pa­ne plaa­ti ega par­ket­ti. Vii­mist­lus jääb järg­mis­te­le põl­ve­de­le,“ rää­kis Ar­vo Haug.

Eel­mi­sel aas­tal sai mõi­sa­häär­ber maa­küt­te, tä­na­vu rõ­du, na­gu oli hoo­nel alg­selt – see toe­tub peauk­se kõr­val nel­ja­le sam­ba­le.

„Õn­neks ei ole see mõis ar­hi­tek­tuu­ri­mä­les­tis ning ole­me saa­nud ka­su­ta­da kaa­saeg­seid ma­ter­ja­le, mis on ol­nud tun­du­valt oda­va­mad,“ lau­sus Ai­ki Haug.

En­ne pea­hoo­ne kal­la­le asu­mist te­gid oma­ni­kud kor­da Pe­nin­gi mõi­sa aed­ni­ku­ma­ja, pu­has­ta­sid pra­hist ja võ­sast 4 hek­ta­ri suu­ru­se kait­sea­lu­se mõi­sa­par­gi, ku­hu on ra­ja­tud teid ja pan­dud val­gus­teid.

Hool­de­ko­du ase­mel kul­tuu­ri­mõis
Kui Ar­vo Haug Pe­nin­gi mõi­sa os­tis, oli tal soov te­ha sin­na hool­de­ko­du. Ta üt­les, et tel­lis sel­leks ise­gi pro­jek­ti, ku­lu­tas ra­ha, kuid amet­nik, kes esi­me­se as­ja­na pro­jek­ti nõu­dis, ei taht­nud se­da ise­gi nä­ha: „Raa­si­ku val­la ühel aren­gu­ka­va koo­so­le­kul kü­sis kee­gi, miks on Pe­nin­gi mõi­sa hool­de­ko­du ra­ja­mi­ne val­la aren­gu­ka­vas. Lõ­puks ot­sus­tas rah­vas sel­le oma saa­di­ku­te kau­du sealt väl­ja hää­le­ta­da, ku­na kee­gi ar­vas, et te­ma ta­hab ise hool­de­ko­du te­ha. Mi­nu jaoks tä­hen­das see, et enam pol­nud või­ma­lik taot­le­da ehi­ta­mi­seks toe­tust.“

Ku­na mõi­sa­hoo­ne hool­de­ko­duks ehi­ta­mi­se mõ­te tu­li ma­ha mat­ta, aru­ta­sid Hau­gid, mi­da sel­le­ga te­ha. Sel­les olid nad kind­lad, et ma­ha ei müü ning ka äri seal ei tee.

HEN­RI REE­DER Pe­ter von Ba­ra­nof­fi­na Pe­nin­gi mõi­sa kla­ve­rit män­gi­mas.

„Siis hak­kas meid köit­ma idee kam­mer­li­kus vor­mis kul­tuu­ri­mõi­sast. Ai­ki oli oo­pe­ri­laul­ja ja meie tut­vus­ring­kon­nas on pal­ju muu­si­kuid. Mõ­te on sel­les, et meie an­na­me ruu­mid ja kõik, kes soo­vi­vad siin esi­ne­da, hu­mo­ris­tid, pia­nis­tid, kam­mer­muu­si­kud ja tei­sed, saa­vad siin oma loo­min­gust rõõ­mu tun­da ja se­da le­vi­ta­da. Teh­ku siin ki­no või teat­rit, kuid ne­mad ise pea­vad too­ma kü­las­ta­jad,“ lau­sus Ar­vo Haug.

Ava­tud mõi­sa­päe­val esi­ne­sid Pe­nin­gil Aru­kü­la mee­san­sam­bel Lüü-Türr, ud­mur­di an­sam­bel Oš­mes, mil­le lii­ge on ka Ai­ki Haug, Aru­kü­la mem­me­de rühm Pih­la­ko­bar. Ar­vo Haug kõ­ne­les oma elust, ta­us­taks kõ­la­sid plaa­dilt te­ma esitatud lau­lud, ku­na­gi­se mõis­ni­ku rol­lis Hen­ri Ree­der ju­tus­tas lu­gu­sid Pe­nin­gi mõi­sa aja­loost.

Eelmine artikkelKas len­nu­rei­si­ja teab oma õi­gu­si?
Järgmine artikkelKuu­sa­lu Rat­tak­lu­bi sai TTP Noor­te­tuu­ril au­hin­na­koh­ti