
„Soovime sellest teha kammerlikus vormis kultuurimõisa,“ ütles Peningi mõisa omanik ARVO HAUG.
Möödunud laupäeval, 15. augustil oli Raasiku valla Peningi külas asuv mõisahoone rahvast nii tulvil, et ühte saali kõik külalised korraga ei mahtunudki. Mõisaomanike Arvo ja Aiki Haugi ning Aruküla Kultuuriseltsi koostöös toimunud Peningi mõisa avatud päev tõi kohale korraldajaile ootamatult palju uudistajaid. Nende seas oli vanemaid inimesi, kes meenutasid, kuidas käisid oma noorusaastail Peningi mõisas kinos ja tantsuõhtutel, kuid rohkem neid, kes olid mõisahoone poole kiiganud vaid sellest mööda sõites, sees polnud käinud.
Koos Peningi mõisa praeguste omanikega olid külalisi tervitamas Aruküla mõisa kunagine omanik Peter von Baranoff, keda kehastas Henri Reeder, ning Peningi mõisa ühe omaniku Johann von Baranoffi tütreks Anna Barbaraks kostümeeritud Garina Toomingas.
„Avasime mõisa uksed, et näidata, kuhu oleme jõudnud. Palju on tehtud, aga väga palju tööd veel ees,“ sõnas Aiki Haug.
Tema abikaasa Arvo Haugi 13 aastat tagasi ostetud lagunenud mõisa on nad jupikaupa renoveerinud üle kümne aasta ning jõudnud nii kaugele, et seal saab külalisi vastu võtta.
13 aastat renoveerimist

Peningi mõisa kahekordse peahoone ehitasid von Baranoffid 1770ndatel. 1905 pandi hoone põlema. Nõukogude ajal olid mõisahäärberis sovhoosi kontor ja kool, raamatukogu, näidati kino. 1990ndatel jäi hoone tühjaks ning hakkas lagunema. Kui Raasiku vald mõisa maha müüs, vahetas see mitu korda omanikku, kuid lagunes edasi.
„Oli aasta 2007. Ühel päeval kutsus Arvo mind autoga sõitma, ütles, et tahab midagi näidata, olevat ühe asja ostnud. Sõitsime linnast välja Lagedi poole. Kui ta Jüri teeotsas korraks auto seisma jättis, käis mul külm jutt läbi südame, sest seal oli lagunenud kirik. Mõtlesin: taevas küll, ta on ostnud kiriku. Aga sõitsime edasi ning jõudsime Peningile. Oli näha, et seda kohta pole keegi kaua külastanud,“ jutustas Aiki Haug.
Esimestel aastatel lõid Haugid laudadega kinni mõisamaja tühjad aknaavad. Seda tuli teha korduvalt, sest lauad kadusid akende eest hea küttematerjalina kiiresti. Teeme Ära esimesel talgupäeval veeti 150 abilisega mõisast ja selle ümbrusest ära mitmekümne aasta jooksul sinna tassitud praht.
„Samal ajal, kui eesuksest seda välja viidi, toodi tagant uksest juurde,“ meenutas Arvo Haug.
Kuigi vandaalid ja vargad on lõhkunud mõisa aeda ja kõike muud, mida vähegi võimalik, on tema hinnangul olukord aastatega tunduvalt paranenud. Paranenud on ka Haugidelt kogu vaba aja ja raha neelava mõisa seisukord. Uksed-aknad on ees, peal soojustatud katus.
Esimene korrus on peaaegu valmis – on suur fuajee, võlvidega suuremaid ja väiksemaid ruume, mille seinu katavad peamiselt Baranoffide fotod, on köök, tualetid. Teisele korrusele, kuhu aastaid tagasi ei pääsenud, kuna vahelaed olid sisse kukkunud, viib uus puidust keerdtrepp. Seal on tööd käimas, kahel saalil on uued põrandad, kõigil ruumidel veel mitte, osa lagunenud kiviseinu on uutega asendatud, suurem osa ootavad viimistlemist.
„Seinad on tehtud nii, nagu olid vanasti. Taastasin selle järgi, mis olid säilinud, kui polnud, teen uued. Enamus vene ajal tehtud vaheseinu võtsin maha, jätsin originaalseinad. Pilte mõisast seest pole, arhiivijoonistest pole kasu, need on majast välisvaates. Taastan mõisa märksa lihtsamates tingimustes kui Keila-Joa mõisa omanik. Tema teeb oma, mina oma võimaluste piires. Valmis ei saa siin midagi, jäävad krohvitud seinad, põrandale ei pane plaati ega parketti. Viimistlus jääb järgmistele põlvedele,“ rääkis Arvo Haug.
Eelmisel aastal sai mõisahäärber maakütte, tänavu rõdu, nagu oli hoonel algselt – see toetub peaukse kõrval neljale sambale.
„Õnneks ei ole see mõis arhitektuurimälestis ning oleme saanud kasutada kaasaegseid materjale, mis on olnud tunduvalt odavamad,“ lausus Aiki Haug.
Enne peahoone kallale asumist tegid omanikud korda Peningi mõisa aednikumaja, puhastasid prahist ja võsast 4 hektari suuruse kaitsealuse mõisapargi, kuhu on rajatud teid ja pandud valgusteid.
Hooldekodu asemel kultuurimõis
Kui Arvo Haug Peningi mõisa ostis, oli tal soov teha sinna hooldekodu. Ta ütles, et tellis selleks isegi projekti, kulutas raha, kuid ametnik, kes esimese asjana projekti nõudis, ei tahtnud seda isegi näha: „Raasiku valla ühel arengukava koosolekul küsis keegi, miks on Peningi mõisa hooldekodu rajamine valla arengukavas. Lõpuks otsustas rahvas selle oma saadikute kaudu sealt välja hääletada, kuna keegi arvas, et tema tahab ise hooldekodu teha. Minu jaoks tähendas see, et enam polnud võimalik taotleda ehitamiseks toetust.“
Kuna mõisahoone hooldekoduks ehitamise mõte tuli maha matta, arutasid Haugid, mida sellega teha. Selles olid nad kindlad, et maha ei müü ning ka äri seal ei tee.

„Siis hakkas meid köitma idee kammerlikus vormis kultuurimõisast. Aiki oli ooperilaulja ja meie tutvusringkonnas on palju muusikuid. Mõte on selles, et meie anname ruumid ja kõik, kes soovivad siin esineda, humoristid, pianistid, kammermuusikud ja teised, saavad siin oma loomingust rõõmu tunda ja seda levitada. Tehku siin kino või teatrit, kuid nemad ise peavad tooma külastajad,“ lausus Arvo Haug.
Avatud mõisapäeval esinesid Peningil Aruküla meesansambel Lüü-Türr, udmurdi ansambel Ošmes, mille liige on ka Aiki Haug, Aruküla memmede rühm Pihlakobar. Arvo Haug kõneles oma elust, taustaks kõlasid plaadilt tema esitatud laulud, kunagise mõisniku rollis Henri Reeder jutustas lugusid Peningi mõisa ajaloost.