Peningi kauplus püüab šašlõkibaari abil ellu jääda

3553

Kord kuus pakutakse kaupluses pensionäridele tasuta kohvi.


Peningi kaupluse omanikud Svetlana Stešenko ja Samig Azgirov ning müüja Aleksandra Bugrova.

Raasiku vallas Aruküla alevikust kümnekonna kilomeetri kaugusel asub vähem kui 200 inimesega Peningi küla. Ajal, mil paljud külapoed on uksed sulgenud ja olemasolevad võitlevad allesjäämise nimel, tegid Peningi kaupluse omanikud Samig Azgirov ja Svetlana Stešenko poele lisaks šašlõkibaari.

Uuele söögikohale nad reklaami teinud ei ole, kuuldus levib inimeselt inimesele. Kui poodi külastavad põhiliselt kohalikud elanikud ja mõnikord möödasõitjad, siis söögikohta väisavad ka Pikavere ja Aruküla inimesed, peamiselt noored. Samig Azgirovi sõnul ei vii šašlõkibaar kohe kauplust plussi, kuid aitab olukorda parandada.

Peningi kauplus on olnud aastaid sama koha peal. Omanikud on külas elanud kümme aastat. Kuigi nad polnud äriga varem tegelenud, ostsid nad kaupluse 2005. aastal eelmistelt, Arukülas elavatelt omanikelt. Varem politseis töötanud Samig Azgirov hakkas ettevõtet OÜ Asaliin ehk Peningi kauplust pidama pensionipõlves.

„Majandusliku tõusu aastatel läks Peningi kauplusel hästi, kuid kriis andis meilegi valusa löögi. Vahepeal oli mõttes pood sulgeda,“ rääkis peremees.

Omanik lisas, et vahepeal tuli poe pidamiseks oma taskust juurde maksta, kuid praegu tullakse enamvähem toime. Töötatakse kolmekesi, perenaisele ja peremehele lisaks on kaupluses müüjanna Aleksandra Bugrova. Kui majandusolud peaksid paranema ja pood ellu jääb, loodavad omanikud võtta tööle veel ühe inimese.

Palju kaupluses külastajaid päevas käib, ei oska omanikud öelda – see sõltub täielikult päevast, aga neid on silmnähtavalt vähem kui majanduslikult headel aastatel. Kes töötavad Tallinnas, toovad toidu sealt. Olukorra muudavad raskemaks valla ketipoed, mis müüvad kaupa odavamalt ja valik on suurem.
Raasiku Konsumil on võimalus osta suuri kaubakoguseid, mida Peningi kauplus ei saa endale lubada.

Värske kaup tuleb sinna üle päeva ja korraga palju ei tellita. Mõnikord toovad poepidajad kraami ise kohale.

Svetlana Stešenko kurtis, et kauba kohaletoimetamine on väga kulukas: „Tallinna piires on nad veel valmis väikeseid koguseid niisama transportima, aga pealinnast väljapoole mitte. Kütusekulud tuleb tellijal kinni maksta. Inimesed arvavad sageli, et külapoes on toit kallis, sest pood tahab suurt kasumit.
Tegelikult jõuab meile juba kaupmeeste müüdud ja toodud kallis kaup. Kahjuks ei saa me müüa täpselt sama hinnaga, millega ise sisse ostame.“

Lisaks sellele on tõusnud kommunaal- ja telefonitasud, pank võtab kaardimaksetelt suure protsendi. Taara äraandmine on muutunud keerulisemaks ja raha tagasisaamine aeglasemaks.

„Kui varem tehti viidud taara eest kohe raha ülekanne, siis nüüd saame raha tagasi alles kahe-kolme kuu pärast. Taarat viimata jätta ei tohi,“ selgitas kaupluse perenaine.

Nagu külapoodides ikka, antakse Peningi kaupluses kohalikele elanikele mõnikord võlgu, kuid on kindlad reeglid – suurt võlga tekitada ei lasta.

„Kaupa saavad võlgu, kellel seda tõesti vaja on ehk pensionärid ja lastega pered. Kui lepime kokku, mis ajaks võlg makstud saab, peab selleks ajaks ka makstud olema,“ lausus Svetlana Stešenko.

Zookauplus ja purskkaev
Omanikel on söögipoolist ja esmatarbekaupu müüva kauplusega uued plaanid. Kavas on avada zoo-osakond, sest sealkandis teist loomapoodi ei ole.
Perenaise kinnitusel on peremees suur loomasõber. Praegu on kaupluses kalad ja mitut sorti puurilinde.

Poe juurde on plaan teha purskkaev, mille juures saaksid kohalikud elanikud istuda, lapsed mängida ja meeldivalt aega veeta ning mis pakuks silmailu. Selle ehituseks oodatakse Raasiku vallavalitsuselt heakskiitu. Raha purskkaevu rajamiseks poepidajad kusagilt ei taotle.

Samig Azgirov ütles, et ta ei saa kahjuks luua suurt ja laulvat purskkaevu nagu Bakuus, kuid arvab, et midagi ilusat võiks Peningis olla, ja usub, et ka rahvale meeldib.

Ta lisab, et tahaks ja peaks poe juures palju rohkem tegema. Maja vajab uut fassaadi, vahetama peaks uksed ja aknad ning maja ees võiks asfaldi asemel olla kivid.

Toitlustuskoha avamisega hakkasid omanikud tegema väikest ettevõtmist pensionäridele. Peningi külas on neid 15. Kord kuus pakutakse pensionäridele omanike kulul kohvi ja suupisteid.

Nad lubavad, et see jääb traditsiooniks kuni pood alles on: „Pensionäridel ei ole ju palju võimalusi kuhugi minna ja midagi teha. Teeme seda sellepärast, et ühel päeval oleme ka meie nii vanad ja soovime, et meidki austatakse.“

Praegu tuleb aga püüda kauplus säilitada ja vaadata, mis edasi saab. Poepidajad teavad, et kui kogu riigis ei ole kõige paremad ajad, siis ei ole üksikisikud võimelised viima ellu kõike, mida sooviksid.

„Kui USAst saab alguse uus majanduskriis, siis ei tea mis juhtuda võib, kuid me oleme optimistid ja loodame, et läheb hästi.“