Nõu­ko­gu lõ­pe­tas le­pin­gu Ani­ja mõi­sa te­gev­ju­hi­ga

Siht­a­su­tu­se Ani­ja Mõi­sa Hal­dus nõu­ko­gu kut­su­s ju­ha­tu­se liik­me ko­halt ta­ga­si Lii­si Tük­sam­me­li, kes oli töö­le võe­tud tä­na­vu juu­lis.

SA nõu­ko­gu esi­mees Kai­sa Tam­ki­vi põh­jen­das, et neil pol­nud te­gev­ju­hi­le ot­se­seid et­te­hei­teid, et ta oleks mi­da­gi tei­nud va­les­ti, kuid koos­töö ei toi­mi­nud kõi­ges ideaal­selt.

„Mõis on ühest kül­jest äriet­te­võ­te, mis tä­hen­dab, et olu­li­ne on ka­su­mit tee­ni­da. Sel­le üles­an­de nõu­ko­gu te­gev­ju­hi­le an­dis, sest Ani­ja mõi­sa tu­lud on vii­mas­tel aas­ta­tel vä­he­ne­nud. Sa­mas on mõis val­la oma ning see­tõt­tu on sel­le juh­ti­mi­sel vä­ga olu­li­ne ka kaa­sa­mi­ne ehk kok­ku­lep­pe saa­vu­ta­mi­ne ko­gu­kon­na­ga ja laia­pin­na­li­sem kon­sen­sus. Sel­les osas te­ki­tas mõi­sas toi­muv mõist­ma­tust ja pa­ha­meelt. See, et muu­da­tu­sed tun­du­vad eba­mu­ga­vad, on aeg-ajalt pa­ra­ta­ma­tu, siis­ki on olu­li­ne muu­tu­si juh­ti­da nii, et osa­pool­te­le oleks mõis­te­tav, miks min­gi ot­sus sai teh­tud,“ sel­gi­tas Kai­sa Tam­ki­vi.

Ta tõi näi­teks, et ka val­la­vo­li­ko­gu osa­des liik­me­tes te­ki­tas pa­ha­meelt te­gev­ju­hi ot­sus lik­vi­dee­ri­da mõi­sast Keh­ra pa­be­ri­te­ha­se aja­lu­gu tut­vus­tav väl­ja­pa­nek ja ha­ka­ta vä­hen­da­ma pü­si­näi­tust: „Lii­si Tük­sam­mel pa­nus­tas mõi­sa ko­gu hin­gest, ole­me sel­le eest vä­ga tä­nu­li­kud, siis­ki on mit­me­te vas­tuo­lu­de tõt­tu tal kee­ru­li­ne mõi­sa sel­li­sel vii­sil eda­si aren­da­da.“

Lii­si Tük­sam­me­li sõ­nul tu­li nõu­ko­gu ot­sus tal­le täies­ti oota­ma­tult, sest min­git vih­jet rik­ku­mi­se­le või ta­ga­si­kut­su­mi­se­le ei teh­tud: „Kui mind töö­le võe­ti, pa­lu­ti mõel­da kas­tist väl­ja ja luua vi­sioon, kuid nüüd mõ­ne päe­va­ga jär­sult se­da st­ra­tee­giat muu­de­ti. Kui tööd alus­ta­sin, sain eh­ma­ta­va tõ­sias­ja­na tea­da, et mõis on suu­res kah­ju­mis. Soo­vi­sin kah­ju­mist väl­ja tuua, aga tu­leb väl­ja, et see pol­nud­ki enam ees­märk.“

Ta li­sas, et jõu­dis lü­hi­ke­se aja­ga mõi­sa­le siis­ki tu­lu tuua, luua põ­ne­va kul­tuu­rip­rog­ram­mi ja alus­ta­da ma­ju­tusp­laa­ni­de el­lu­vii­mist: „Nii na­gu om­let­ti po­le või­ma­lik te­ha mu­na­sid lõh­ku­ma­ta, ei ole või­ma­lik muu­tu­si lä­bi viia kõi­ki­de­le mee­le jä­re­le ol­les. Mõi­sa ma­jan­da­mi­sel ei ole es­ma­täh­tis po­lii­ti­li­selt tur­va­lis­te ot­sus­te lan­ge­ta­mi­ne, vaid mõi­sa pa­re­ma tu­le­vi­ku eest seis­mi­ne, mis tä­hen­dab ka ko­gu­kon­na eest seis­mist. Usun, et ko­gu­kond kan­na­taks vä­ga, kui mõis ma­jan­dus­li­kel põh­jus­tel su­le­tak­se või müüak­se – just sel­le väl­ti­mi­ne on kõi­ge olu­li­sem. Muu­tus­te juh­ti­mi­ne on kee­ru­li­ne prot­sess, mis nõuab sel­gi­tus­tööd ja kaa­sa­mist, kuid ka ot­sus­te lan­ge­ta­mist. Se­da ma ka te­gin, aga puu­du jäi usal­du­sest mit­te nii­võrd nõu­ko­gu, vaid ju­ha­tu­se poolt. Olen ko­ge­nud mi­nu au­to­ri­tee­ti õõ­nes­ta­vat te­ge­vust, mis ei läh­tu­nud ühi­sest soo­vist mõi­sa pa­re­ma­le jär­je­le viia. Ani­ja mõi­sal on vä­ga suur po­tent­siaal, kuid sin­na on va­ja ka pal­ju pa­nus­ta­da. Sel­leks on va­ja vi­sioo­ni, jul­gust ja aja­ga kaa­sas käi­mist, pa­ra­ku eel­da­tak­se juht­kon­nas pi­gem et­te­vaat­li­kkust ja tur­va­li­si ot­su­seid.“