Noored grusiinid peavad Kehrat korras linnaks

1951

Gruusia sõjapõgenikud olid kolm nädalat Kehra kogudusel külas.

Juba kolm aastat on Gruusia sõjapõgenike külades elavad noored külastanud suve lõpus kristlike organisatsioonide abiga Eestit. Sel aastal olid siin Nika Kazahisvili, Giorgi Koberidze ning Guram ja Vahtang Petriashvili koos koordinaator Gogita Chiboshviliga. Kui teised omandasid ehituskogemusi Juurus,  külastades Kehrat vaid korra, siis esimesed kaks noormeest viibisid kolm nädalat Kehra koguduses, tutvusid kohalike noorte ja kultuuriga ning abistasid linna heakorratöödes.

Gori lähedal põgenikekülas elavad noored võõrkeeli ei räägi, vaid pisut vene keelt. Sellegipoolest said nad Kehras elavate noortega suhelda.

Nika Kazahsvili: „Olime õhtul pargis ja kohalikud kuulsid meid rääkimas. Pidasid alguses hispaanlasteks või prantslasteks, ehkki me keel meenutas neile rohkem vene keelt. Nad tulid tutvuma. Käte ja jalgade abil saime suheldud ja nüüd teame juba kõiki Kehra noori.“

Kehrat peavad nad väikeseks, kuid puhtaks ja korras linnaks. Noormehed kiitsid, et see on roheline, õdus ja jõgi voolab läbi. Linnapilti said nad anda oma panuse vedades oksi, niites muru, ladudes müüri.

Grusiinid ütlesid, et õppisid Eestis, kuidas mõistusega tööd teha. Kodumaal, kus tehnikat on vähe, tehakse füüsilist tööd sageli lihtsalt toore jõuga.
Eestis sedasi ei saa, vaid on vaja ka mõelda, kuidas kõige otstarbekamalt töötada. Ka hakkasid nad mõistma võõrkeelte õppimise tähtsust.

Nädalavahetustel külastasid noormehed Tallinna, Keilat ja Sillamäed. Suurimaks erinevuseks peavad nad meie ajalugu ja kultuuri, mis tundub Gruusia omaga võrreldes noor.

Tuntav on Eesti oluliselt kõrgem elatustase ja eestlaste tunduvalt rahulikum temperament. Maastikku peavad nad oma mägise kodumaaga võrreldes igavaks, kuid inimesed kaunistavad seda. Eestisse tahaksid nad veel kunagi tagasi tulla ja Kehra tehases sooviks lausa töötada.

„Kuna ma sain siinses kliimas nohu, siis ei tundnud tehase lõhna,“ sõnas Nika Kazahsvili.

Venelastesse suhtuvad hästi
Kodumaal on noored elanud põgenikekülades viimased viis aastat ehk alates 2008. aastast, kui puhkes Venemaa ja Gruusia vaheline sõda Osseetia pärast. Sõjategevuses hävitati grusiinide mitu küla ja mälestused sellest ajast saadavad neid tänini.

Giorgi Koberidze meenutas, kuidas varjas end kaks päeva maaparanduskanalis: „Olime saanud hoiatuse külast ära minna ja elasime tädi juures, aga läksime õega tagasi kodu vaatama. Lennukid hakkasid pommitama, varjusime maaparandus­kraavides, kus oli veel mitu perekonda. See oli nii kohutav, et ei suutnud enam millelegi mõelda. Kõik teed olid suletud. 40 meetri kaugusele meist langesid pommid. Ümberringi oli tulemöll ja maa põles. Õnneks jäid kõik kraavides varjul olnud inimesed ellu.“

Guram Petriashvili jutustas, kuidas nende küla hävitati: „Tšetšeenide pataljon aitas grusiine, ehkki sõdisid ametlikult vaenlaste poolel. Kui venelased sellest teada said, hävitati see pataljon täielikult. Pääsesime külast tulema, sest sugulussidemed on Gruusias tugevad ja onupoeg tuli oma autoga järele. Osseedid tegid meie majad maatasa. Sealsamas kõrval olnud osseetide küla ei puutunud keegi.“

Vaatamata kõigele ei suhtu nad venelastesse halvasti, sest süüdi on sõda ja poliitika, mitte inimesed. Pigem süüdistavad nad osseete, kellega aastaid kõrvuti elati ning kes Gruusia külades marodööritsesid ja lõpuks need hävitasid.

Praegu elavad noored põgenike külades tühermaadel, kuhu riik andis neile majad. Kooli viib koolibuss mitmekümne kilomeetri kaugusele. Praegusesse elukohta paistavad ka endise koduküla tuled, kus alles vaid rusud.

Küsimusele, kuidas nad suhtuvad Gruusia poliitikasse, vastasid noormehed, et president Mihheil Saakašvili ei ole sõjapõgenike heaks midagi teinud. Kas möödunud aastal peaministriks saanud Bidzina Ivanišvilist on rohkem abi, on veel vara öelda. Noored grusiinid aga loodavad, et kunagi tulevikus õnnestub neil oma küladesse naasta ja suhted venelaste ning osseetidega paranevad.