Neli­pü­had

HEL­VE LO­REI­DA TAM­VE­LIUS

Hom­mi­kul kui är­kan üles,
mõt­len ma, miks kõik nii ke­na?
Päi­ke män­gib roo­sal sei­nal,
köö­gis ta­sa lau­lab ema.

Tõs­tan pea ja vaa­tan rin­gi:
ka­seok­sad kõr­ges vaa­sis,
kul­ler­kup­pe, nur­me­nuk­ke,
pää­su­sil­mi igas klaa­sis.

Hõõ­run sil­mi – mõel­des roh­kem
hak­kab sel­gu­ma kõik üha:
ei­le tõi­me lil­led, ka­sed,
sest et tä­na ne­li­pü­ha.

Laual pu­has val­ge li­na,
tald­ri­kul on saia­vii­lud.
Ja mis toi­te köö­gis nä­ha,
kui sa varg­si sin­na pii­lud,

Ka­la­rul­lid, li­ha­koo­gid,
sa­la­tit on mi­tu sor­ti.
Õde laul­des laua ää­res
lõi­kab lah­ti kol­last tor­ti.

Maits­vaid toi­te et­te tõst­mas,
söö­mas igaüks on maias.
Pä­rast pü­ha pü­hit­se­da
ta­ha­me kõik sur­nuaias.

Ah, mis õhi­nat ja hoo­gu,
ot­si­tak­se suk­ki-sok­ke.
Õde is­tub peeg­li ees ja
kam­mib lah­ti ruu­geid lok­ke.

Ema rät­ti sea­dab pä­he,
isa vik­sib saa­pa­ni­na.
Ven­na­le veel lip­su kae­la
ai­tan kin­ni­ta­da mi­na.

Kui siis kor­da kõik on saa­nud,
kee­ra­tak­se uk­sed luk­ku.
Õues ved­ru­vank­ri ees
hir­na­ta­des oo­tab Ju­ku.

Isa, ema, väi­kest ven­da
is­tu­vad kõik vank­ris koos.
Meie aga õe­ga läh­me
pal­ja­ja­lu hei­na­soost.

Üks on roo­sas, tei­ne val­ges,
kä­si­var­rel ker­ged ja­kid.
Käes on pea­le lil­le­kim­bu
kin­gad, uhiuued la­kid.

Sur­nuaias rah­vast mur­du
õpe­ta­ja mus­tas kuues
jut­lust peab ja ko­gu ümb­rus
oleks na­gu eh­tes uues.

Päi­ke pais­tab, puu­des kuul­da
vi­dist­le­vat ke­vad­lin­du.
Ilus ilm ja ilus kõ­ne
sü­ti­ta­vad eluin­du.

Pä­rast jut­lust su­gu­las­te –
sõp­ra­de­ga kok­ku saa­me.
Lah­ku­nu­te hau­da­del veel
vei­di ae­ga jut­tu a’ame.

Ja siis ko­ju – ah mis hü­va,
et saand kit­sad kin­gad ja­last!
Et saab jäl­le saia süüa,
maits­ta li­ha, maits­ta ka­la.

Raa­ma­tu­ga põõ­sa vi­lus
pea­le sel­le ol­la õdus.
Küll on ne­li­pü­ha ilus
ol­les oma arm­sas ko­dus!