Näitlejad kolisid Anija mõisa

4400
Anija mõisa elanikud: LAURI KALDOJA, EVA KLEMETS, JAANUS LAAGRIKÜLL, KRISTJAN SARV, MARIA UPPIN, ANNE TÜRNPU, HELENA PRUULI ja MARET MORSA.

Möödunud nädalal algasid lavastuse „Tokerjad“ proovid.

Jaanuaris helistas Anija abivallavanem Urmo Sitsi lavastaja Eva Klemetsile ja küsis, kas ta oleks valmis tegema romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ põhjal näidendi. Anija vallas ja mõisas oodati lavastuse sündi mitu aastat.

Eva Klemets pidas nõu lavastaja Anne Türnpuga ja üheskoos võtsid nad töö oma õlule. Selle tulemusena esietendub augusti lõpus Anija mõisa pargis „Tokerjad“ ehk pööramäng Anija meeste mälestuseks.

Üle-eelmisel pühapäeval kolisid näitlejad mõisa ruumidesse – tulid end mõisale tutvustama, nagu nad ise ütlevad. Kohtusin nendega pärastlõunal mõisa terrassil, keset raamatuvirnu.

„Me loeme väga palju. Kõikidel on pidevalt raamatud või tekstid ees. Ammutame uut informatsiooni, arutame omavahel, täiendame tekste rahvaluule toimetistest ja mujalt leituga,“ kirjeldab Eva Klemets, milline näeb välja argipäev Anijal.

Mis puudutab lugemist, siis ühel päeval, kui näitlejatel oli käsil lugu Põhja Konnast ja lohedest, tuli rõdule suur konn ja hüppas sealt mõisa saali nagu peremees kunagi.

Anne Türnpu sõnab, et kui millestki rääkida, võibki see su juurde ilmuda ehk nagu ütleb vanasõna – kus hundist räägid, seal hunt on.

Mõisaelu kohta on näidendi meeskonnal lausuda vaid kiidusõnu. Näitleja Helena Pruuli ütleb, et talle meeldib Anijal väga. Teised täiendavad, et koht on ilus ja kummaliselt rahulik, söök hea, vastuvõtt soe ja nende tuleku ajaks ehitati ka duširuum.

Eva Klemets ja kunstnik Jaanus Laagriküll on Kehrast pärit. Näitleja Kristjan Sarv teatab, et tema on isegi paari Anija mehega kokku puutunud ja kirjeldab neid värvikalt kaaslaste naeru saatel: „Üks oli lühikest kasvu mees, alla 160 sentimeetri, kes tegeles kung-fuga ja käis võlgasid sisse nõudmas. Tema vanaisa ja vanaema elasid siin. Olen neil kunagi külas käinud. Teine, keda tean, ehitab Anijale maja. Esimese maja tegi juba valmis, oma tuttavatele. Praeguse ehitab endale, et siis teab, milliseid vigu esimese maja juures tegi ja enam mitte teha.“

Maarahvas või mõisnikud
Näitlejate päralt on augustijooksul peaaegu kogu mõis. Nagu ise ütlevad, on nad vallutanud kõik ruumid, vaid pööningule pole jõudnud. Soojadel öödel magavad mõned nendest rõdul. Päevad algavad joogaga, järgneb hommikusöök, siis proovid, lõunasöök ja jälle proovid. Kokku tehakse päevas tööd 12 tundi. Kel vaja, käib vahepeal Tallinnas või mujal, kuid püsivalt resideerutakse siiski mõisas.

„Anname endale aega siit lugusid ammutada. Tihti tekib mõisas istudes ja end teenindada lastes küsimus, kas oleme rohkem talurahvas või mõisnikud,“ räägib Anne Türnpu.

Kristjan Sarv sõnab, et meie ei ole enam samad eestlased, kes 19. sajandi ühiskonnas:  „Tänapäeva eestlane on hübriid – segu maarahvast ja mõisnikust.“

Jaanus Laagriküll: „Kõik liinid, mida hakkame aruteludes ajama, jooksevad tänapäeva välja. Tahetakse saada mõisnikeks – juhtideks. Kui kõik linna arvutite taha jooksevad, kuidas nad siis süüa saavad?“

Anne Türnpu täiendab, et näidendi toimumise ajastut on üsna keeruline mõista. Et mitte suruda peale kaasaegseid tunde- või mõttemalle, püüavad nad läbi töötada erinevaid arusaamu ja ajastuid omavahel suhestada. Tuleb välja, et väga paljud hoiakud on praegu samad, mis 19. sajandil, või saanud sealt alguse.

Eva Klemets arvab, et näidendist saab aru ka teatripublik, kes ei ole Eduard Vilde teost lugenud. Anne Türnpu lisab, et raamatut tasub siiski lugeda, sest lugemisharjumust peab kasvatama ja teos on põnev.

Ootavad rekvisiite
Näidendit ei mängita Anija mõisa ruumides, esimene vaatus tuleb hoopis pargis tammede all ja teine aidas. Mängu kohad said lõplikult paika kevadel Teeme Ära talgute ajal.

„Esimest korda käisime mõisa vaatamas talvel. Siis oli väljas natuke trööstitu. Iga kord, kui uuesti tulime, mõtlesime ümber, et kus me täpselt mängime. Kevadel saime praegused kohad viimaks paika. Proovi ei ole nendes veel teinud. Aida vaatasime korra üle,“ jutustas Eva Klemets.

Teeme Ära talgutel Anija mõisas, kus rõdu eest võeti ära vanad lauad, käisid teiste seas abiks ka koori Vox Populi liikmed, kes osalevad lavastuses.

Näidendi üks mõte oli kaasata selle lavale jõudmisse võimalikult palju kohalikku kogukonda. Inimesed on varustanud toiduainetega, Kehra gümnaasium toitlustab, mõisa rahvas ja vallavalitsus on olnud abis.

„Kui teatris tegeleb selliste asjadega suur meeskond, siis siin teevad suuri asju vähesed inimesed. Publik ainult tulgu,“ kiitis Eva Klemets.

Näitlejad algatasid rekvisiitide kogumise, et inimesed, kellel on 19. sajandile omaseid esemeid, neid tooksid.

Jaanus Laagrikülli sõnul ei ole kogumine veel suurt hoogu sisse saanud: „Väga oodatud on kõikvõimalikud riided – kasukad, mütsid, töökitlid. Kooris on 40 inimest, neile oleks vaja.  Võib­olla on kellelgi selliseid asju kodus, aga ei tule selle pealegi, et võiks kusagil kasutada.“

Teised loetlevad veel vajaminevaid asju,  näiteks mõned toolid ja laud, mis poleks 1960ndatest pärit vineermööbel, vaid ikka ajastutruu. Näitlejad lubavad, et kui inimesed soovivad pärast oma asju tagasi, siis nad need tervelt tagasi saavad. Tuua võib lisaks eelpool mainitutele ka muid esemeid. Kas ja kuidas midagi kasutatakse, selgub siis, kui etendused lähemale jõuavad.

Näitlejad naljatavad, et kui kohalikud tahavad neile veel kuidagi abis olla, võiksid nad vabatahtlikult mõisa ette kaevata ühe tiigi või teha purskkaevu, kus ujuda saaks: „Me polegi koos ujumas käinud ega midagi muud toredat ette võtnud. Ainult loeme üheskoos.“

Kristjan Sarv ütleb omalt poolt vihjeks nendele, kes plaanivad „Tokerjaid“ vaatama tulla, et kes on näinud Quentin Tarantino filmi „Vabastatud Django“ võivad sealt leida seoseid ja kellele see film meeldis, nendele meeldib tõenäoliselt ka Anija mõisa lavastus.

Eelmine artikkelKaunissaare külas põles maja
Järgmine artikkelMinister JUHAN PARTS käis Kehra tehast õnnitlemas