Keh­ras ava­ti seal sündinud TIIU VIIE­SE maa­li­näi­tus

Lau­päe­val, 2. no­vemb­ril ava­ti Keh­ra muu­seu­mis ku­na­gi­se keh­ra­la­se Tiiu Viie­se maa­li­näi­tus „Vär­vi ja pee­gel­dust“, kus eks­po­nee­ri­tak­se mul­lu ma­na­la­tee­le läi­nud en­di­se har­ras­tus­kunst­ni­ku 22 pea­mi­selt õli­maa­li.

Tä­na­vu oleks Keh­ras sün­di­nud Tiiu Viies saa­nud 75aas­ta­seks. Tar­tu Üli­koo­lis es­malt ing­li­se keelt õp­pi­nud ja hil­jem ka psüh­ho­loo­gi kut­se oman­da­nud Tiiu Viies te­ge­les roh­kem kui poo­le oma elust ka maa­li­mi­se­ga. Ta on mee­nu­ta­nud, et 16. jaa­nuaril 1985, kui oo­tas oma teist poe­ga, läks raa­ma­tu­poo­di, os­tis sealt pints­li ja vär­vid. Te­ma maa­li­de esi­me­ne näi­tus oli 30 aas­tat hil­jem, lap­se­põl­ve­ko­dus Keh­ras sau­na ja lau­da sein­tel 2015. aas­tal. Siis müüs ta oma esi­me­se maa­li – pil­di or­hi­dee­dest os­tis lap­se­põl­ve­sõ­ber ja naa­ber An­ne Oruaas.
An­ne Oruaas oli ka prae­gu­se näi­tu­se idee au­tor.

„Tund­sin Tiiut sün­di­mi­sest saa­dik. Te­ma näi­tu­si on ol­nud igal pool, on isee­ne­sest­mõis­te­tav, et üks­kord pi­di ka Keh­ras­se jõud­ma,“ üt­les MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam ju­ht.

Tiiu Viie­se õde, muu­si­ka­tead­la­ne Reet Rem­mel rõõ­mus­tas: „On vä­ga to­re, et Tiiu näi­tus on jõud­nud ta­ga­si ko­ju, sest kõik see on­gi ju al­gu­se saa­nud Keh­rast.“

Li­gi 40 aas­ta jook­sul maa­lis Tiiu Viies li­gi 400 pil­ti. Te­ma loo­ming on ol­nud roh­kem kui küm­nel isi­ku­näi­tu­sel Viim­sis ja Tal­lin­nas, maa­li „Ar­le­kiin“ on eks­po­nee­ri­tud ka Kad­rio­ru los­sis. Te­ma maa­le võib nä­ha Tal­lin­nas res­to­ra­nis Võ­ru ja Mu­hu res­to­ra­nis Ka­la.

Keh­ras ava­tud näi­tu­sel on väl­jas maa­lid, mis on te­ma lä­he­das­te ko­du­dest.

„Siin on ai­nult need, mis on mei­le jää­nud. Suu­rem osa te­ma maa­le on teis­te ini­mes­te ko­du­des, sest pal­ju pil­te te­gi ta kin­ki­mi­seks, pal­ju ka tel­li­mi­se pea­le,“ rää­kis Reet Rem­mel.
Tiiu Viies on öel­nud, et te­ma lem­mik­tee­mad olid tan­go­tant­si­jad, lil­led ja eri­ti ii­ri­sed, muu­si­kud pil­le män­gi­mas: „Ku­na vär­vid on ala­ti ol­nud mu lem­mi­kud, siis on loo­dus osu­tu­nud tä­nu­väär­seks ai­ne­seks. Eri­li­selt on mind küt­kes­ta­nud soov ku­ju­ta­da loo­mi, või­ma­li­kult hu­moo­ri­kalt. Üld­se olen unis­ta­nud, et igas pil­dis oleks väi­ke huu­mo­ri­kiiks.“

Reet Rem­mel kin­ni­tas, et õe igas maa­lis on väi­ke na­li sees: „Ta os­kas te­ha mit­me­ki­hi­list nal­ja.“

Lin­na­vaa­de­tes ka­su­tas Tiiu Viies pal­ju pee­gel­dust. Psüh­ho­loo­gi­na tõ­des ta, kui olu­li­ne on ini­me­se ku­ju­ne­mi­sel pee­gel­du­sel ehk mil­list ta­ga­si­si­det saab ta oma te­ge­mis­te­le, kas in­nus­ta­vat või pi­dur­da­vat.

Näi­tu­se ava­mi­sel Keh­ra muu­seu­mis mee­nu­ta­sid Tiiu Viiest ka te­ma Keh­ra-aeg­ne klas­si­ju­ha­ta­ja Mai­re Laht­mets, too­na­ne klas­siõ­de Mar­ju Vaht­ra­mäe ja tei­sed. Kõik mä­le­ta­sid te­da kui vä­ga mit­me­külg­set ini­mest, kes noo­re­na kir­ju­tas ka luu­le­tu­si ja lau­lis Keh­ra an­samb­lis An­ne, õmb­les en­da­le rii­ded.

Poeg Mar­cus Viies, kes sa­mu­ti maa­lib, mär­kis, kui kee­gi lah­kub, jää­dak­se ena­mas­ti lah­ku­mist mee­nu­ta­ma. Te­ma ema Tiiu Viies oli Mar­cus Viie­se sõ­nul ini­me­ne, kel­lest ma­ha­jää­nud loo­min­gu tõt­tu mee­nu­ta­tak­se eel­kõi­ge te­ma elu.

Tiiu Viie­se maa­li­näi­tus on Keh­ra muu­seu­mis ava­tud no­vemb­ri lõ­pu­ni.