Möödus 25 aastat Vabadussõja ausamba taastamisest Voosel

1871
Voose-Saia liini ausamba taastamisel osalenud 25 aastat hiljem: KRISTA LIMPERK, MARE ELM, URVE ja HANS ISKÜLL, EVALD ARU ja PEETER KUUSMANN.

„See oli Voose rahva väga julge ettevõtmine, sest 25 aastat tagasi ei teadnud keegi, mis saab homme  – võibolla on meil rohkem tanke ja võõrväge,“ märkis Anija vallavolikogu esimees JAANUS KALEV.

Voose toonane külavanem Mare Elm ütles pühapäeval, 21. augustil Voose-Saia liini ausamba taastamise aastapäeva tähistamisel, et korraks oli 25 aastat tagasi hirm küll, kui samba taastamise initsiaatori, Arnold Kuusmanni naine Olga Kuusmann talle 1991. aasta ärevatel augustipäevadel rattaga vastu kihutas ja värisedes teatas: „Jumal, Mare – raadios öeldi, et tankid tulevad! Lähen ütlen meestele, et mingu ausamba juurest minema.“
Üks samba taastamisel osalenu, Arnold Kuusmanni poeg Peeter Kuusmann jutustas, et isa võtnud asja rahulikult: „Tema oli vene ajal olnud vangis ja ütles, et kui vaja, istume veel 13 aastat. Nii viisimegi oma töö lõpuni.“
Taastatud ausammas avati 24. augustil 1991, mil toimus Voose esimene kodukandipäev. Sellega tähistati ühtlasi küla 750. aastapäeva.
„Tanke ei tulnud, õnneks pole siiani ning loodame, et ei tule ka edaspidi,“ lausus Mare Elm.
Ka mälestussamba juurde kogunenud rahvast Anija vallavolikogu ja vallavalitsuse nimel tervitanud Jaanus Kalev meenutas augustiputši ning tänas Voose rahvast selle eest, et nad on Vabadussõja taastatud mälestussammast hästi hoidnud ja kaitsnud: „Tänu sellele mäletame ja anname oma lastele edasi meenutused, mis on ka järeltulevatele põlvedele õpetuseks ja suunanäitajaks.“
Voosel elav riigikogu liige Tanel Talve rääkis, et sai 1991. aasta suvel 15aastaseks: „Olin oma nooremate vendadega kogu aeg Voosel, kuid panin tähele, et neil ärevatel aegadel hakkas maale tulema ka päris palju neid inimesi, keda siin tavaliselt polnud. Nii olevat olnud üle Eesti – inimesed läksid linnadest maale, kus oli turvaline. Kui arutletakse, kas maaelu on üldse vaja, siis tegelikult on väga tähtis, et ärevatel aegadel on võimalik minna kusagile, kust  saab  varju  ja  on  turvalisem.“
Ta tänas oma koduküla rahvast, et nad on oma kohaolekuga andnud maaelule jõudu juurde, ning juhtis tähelepanu sellele, et peale eri aegadel Eesti eest võidelnute väärivad mäletamist ka 25 aastat tagasi Ülemnõukogus olnud inimesed, kes võtsid julguse kokku ja kuulutasid Eesti iseseisvaks.
Vabadussõja murdelahinguid meenutasid Anija valla koduloo-uurija Ants Miidla ja Voose küla mees Ago Papp. Meenutuste vahele mängis Ants Miidla lapselaps Getter Mägi viiulit, Voose noored Annabel ja Alice Nilisk lugesid luuletusi.
Esimest korda avati 1930. aastal
1918. aasta hilissügisel alanud Vabadussõja olulised murdelahingud toimusid 1919. aasta alguses ka Voosel ja Vetlas, kus Eestit kaitses 1. diviisi 5. polk. Ants Miidla jutustas, et sealkandis juhtunud Vabadussõjas üks erakordne lugu: nii 5. polgule kui ka Eesti poolel võidelnud peamiselt baltisakslastest koosnevale Balti pataljonile oli antud käsk vabastada Külvandu. Selleks ajaks, kui Balti pataljon läks rünnakule, oli 5. polk Külvandu juba vabastanud ning tekkis hoopis omavaheline lahing, kus langes Balti pataljoni kolm meest ja kolm sai haavata.
Pärast Vabadussõja lõppu püstitati edukate lahingute paikadesse mälestusmärgid. Anija vallas pandi need Priske lahinguvälja juurde, Lahinguväljal toimunud Kehra lahingu asukohta, ka Vetlasse ja Voosele. Voose-Saia liini mälestusmärk ehitati Kaitseliidu ja tuletõrjeühingu eestvõttel. Kohaliku tuletõrjeühingu esimees oli Vetla veski omanik Hugo Pärnamägi, aseesimees Velta metsaülem Ants Anderson ning Kaitseliidu kompaniiülem Peeter Kruusement. Külamehed vedasid hobustega kivid kohale, Tallinnast kutsuti meister  kohalikke  töömehi  juhendama.
Voose-Saia ausammas kujutas endast kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud kividest kaljut. Aluse nurkades olid mürsud ning samba tippu müüriti Vabadussõja-aegse kahuri toru, mis oli suunatud itta. Sambale kinnitati plaat, millele oli trükitähtedes tekst: „Siia maani ja mitte enam hüüdsid tuhanded eestlaste huuled 1918-1920“.
Mälestussamba avamine oli 20. juulil 1930, kui Voose tuletõrjeühingu seltsimaja juurest mindi rongkäiguga samba asupaika, mida rahvasuus nimetatakse käepidemete mäeks. Voose-Saia mälestussamba avas riigivanem Jaan Teemant, õnnistas Kose kirikuõpetaja Richard Jõgis. Kümme aastat hiljem, 13. oktoobril 1940, lasid Kose kommunistid samba õhku.
Taastatud sammas avati 1991
1991. aasta suvel otsustasid Voose küla mehed samba võimalikult esialgsel kujul taastada.
„Saime Arnold Kuusmannilt pildi, mille järgi tegime. Kuna samba vana alus oli puruks lastud, valasime uue. Osa kive vedeles siinsamas, osa olid lõhkamisega lennanud jõkke, mõned tõime põllult või kivihunnikust. Mina traktoriga tõin ja tõstsin. Ka maa silusin ära, siin oli võsa ja rämps. Umbes paar kuud tegime, vahepeal töö seisis, tsement pidi kivistuma,“ jutustas ausamba üks taastajatest, Evald Aru.
Peale tema ja nüüd juba surnud Arnold Kuusmanni olid samba juures ametis Arnold Kuusmanni pojad Peeter ja Tiit Kuusmann, Hans-Ernst Isküll, Arvo Limperk, Arvi ja Aivar Kant, Endel Jansu. Ümbruse korrastamisel olid abiks Mare Elm ja Urve Isküll.
Arvo Limperki abikaasa Krista Limperki sõnul ei tahtnud tema mees alguses osaleda, kuid Arnold Kuusmann palunud teda appi, kuna tal olevat ainsana kunstimeelt.
„Arvo sättis kohaletoodud kivisid paika, kuid neid jäi puudu. Mul on nõrkus korjata igasugu teistmoodi kive, tahtsin neist teha kiviktaimla. Mees palus, et annaksin need samba jaoks. Ütlesin, et hea küll, loovutan,“ meenutas Krista Limperk.
Tsemendist mürsud samba nurkades on Arvo Limperki tehtud. Samba tipus olev kahur on osaliselt originaal – ka see leiti jõepõhjast, Kose mees Endel Väli oli sellele valanud vaid uue otsa. Endel Väli tegi ka sambale uue plaadi, millel on sama tekst, mis originaalil. Künkal asuva samba ette viiv tsemendist trepp on originaal, see kaevati välja mulla ja kivihunniku alt.
„Kangidega otsisime. Mäletan, et isa ütles esialgu vale koha, otsisime alguses veidi eemalt,“ ütles Peeter Kuusmann.
Ka taastatud ausamba avamine 24. augustil 1991 algas rongkäiguga rahvamaja juurest. Kohal oli palju inimesi, samba avas Endel Väli, õnnistas Kose kirikuõpetaja Randar Tasmuth.
Esimese mälestussamba aluse tükid on praeguse lähedal puu all. Samba ümbrus on hoolitsetud – naabruses elavad Urve ja Hans Isküll niidavad muru, toovad lilli. Voose rahvas käib koos mälestussamba juures enamasti Eesti riigi või oma küla jaoks olulistel päevadel.