
MARIA LEPMAAL on ilmunud 7 naisteromaani, 4 lasteraamatut ja kogumik ajakirjas Kodutohter avaldatud lugudest.
Hiljaaegu tuli trükist Kuusalu valla Mäepea küla elaniku, Sõnumitooja korrektorina töötava Maria Lepmaa 12. raamat – „Ehe elujõud“ ajakirjas Kodutohter kahe aasta jooksul avaldatud tervenemislugudega. Ja nagu ka varem, tähendas see autori jaoks kõigepealt raamatutesse autogrammide kirjutamist ning postiga saatmist fännidele, kes on ootel ja soovivad need ruttu kätte saada. Raamatus „Ehe elujõud“ kõnelevad oma haigustest ja terveks saamisest 19 inimest.
Enne seda kogumikku andis Maria Lepmaa tänavu välja raamatu „Oled paremat väärt“, mis räägib naisest, kes on otsustanud elada iseendale ning mida ta eluõhtul oma elust arvab.
Möödunud aastal ilmusid lasteraamatud: „Ma kuulen“, „Ma näen“ ja „Ma tean“ ning „Karjus ja lambad“ Triloogia esimeses raamatus on beebitüdruk veel ema kõhus, teises vastsündinu ning kolmandas saanud kolmeaastaseks ja läheb lasteaeda. „Karjus ja lambad“ on lugu sellest, kuidas hunt püüab lammast üle kavaldada.
Pildid on lasteraamatutesse joonistanud Lõuna-Eestis elav kunstnik Jana Valge, kes teeb koostööd kirjastusega Hea Tegu. Kirjastus soovitas, kunstniku nägemus sobis Maria Lepmaale. Ta märgib, et nähes tutvumiseks saadetud pilte imestas, kuidas Jana Valge teadis nii õigesti kujutada – nagu oleks tema pähe näinud.
Seitse naistekat otsekui elust enesest
Maria Lepmaa jutustab, et saatis oma esimese raamatu kümmekond aastat tagasi kokku kümnele kirjastusele, kahelt sai eitava vastuse, teised ei vastanudki: „Pettusin, loobusin, möödusid kaks aastat, siis hakkasin uuesti kirjutama. Ühel päeval märkasin kodus laual raamatuvirnas kirjastuse nime Kentaur ning tundsin – see on minu võimalus. Samal päeval saatsin käsikirja kirjastusse, kolme päeva pärast vastati, et lugu meeldis ja avaldatakse.“
Esimene raamat „Saladuse jõud“ ilmus 2015. aastal. Esialgu oli mõeldud iseseisva loona, aga autori sõnul hakkasid tegelased justkui iseenesest ta mõtetes edasi tegutsema ja nii sündisid järjest „Saladus sinu sees“, „Saladuse jälgedes“, „Saladuste saladus“.
Maria Lepmaa: „Tegu on ilukirjanduse ning väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, ent lugejad on saatnud palju heakskiitvat tagasisidet, et need on väga elulised ja oleks nagu täpselt nende elust kirjutatud.“
Järgnesid „Kuu, räägi minuga“ noore naise elumõtte otsingutest ning „Ma olen sinuga“ usu ja uskmatuse, usalduse ja usaldamatuse, tasakaalu ja kahtluste, õnne ja õnnetuse teemadel.
Lugejaid on 30aastastest kuni 80aastaste ja vanemateni. Lugejakirjade järgi arvab autor, et paljud neist on pensionärid. Tuge annab, kui kirjutatakse, et tema raamatud on inimesi aidanud.
Peale lugejakirjade saab tagasisidet ka internetis raamatublogidest. Heli Kirjastuse omanik ja raamatute autor Heli Künnapas on oma blogis kirjutanud „Saladuse jõud“ kohta, et see on mõnus, tempokas ja haarav naistekas, mis sisaldab palju filosofeerivaid mõtisklusi erinevate tegelaste suust elu eri tahkude üle.
Brixie Blogi pidaja kirjutab sama raamatu kohta, et see pole vaid suhtedraamadest, palju tuleb juttu enese leidmisest, unistustest ning enesearmastusest: „Andis ideid, õpetussõnu ning sisustas kenasti vaba aja.“
Maria Lepmaa ütleb, et lasteraamatute trükiarv on 1000, „Mina…“ raamatuid ostetakse hästi. Teiste raamatute trükiarv on 500-800 eksemplari. Raamatut „Saladuse jõud“ trükiti esmalt 500, hiljem tehti 300 juurde ning hakkab poodidest otsa saama. „Kuu, räägi minuga“ esialgne trükiarv oli 300, kuna osteti ruttu ära, trükiti 500 lisaks.
„Mõtteid ja ideid on palju. Praegu on uus lasteraamat kirjastuses töös ja täiskasvanutele mõeldud raamatu käsikiri pooleli,“ lisab ta.
Kirjutamine meeldis juba lapsena
Maria Lepmaa on Kuusalu keskkooli vilistlane, lapsepõlvekodu oli Valkla külas.
Ta jutustab, et vajadust kirjutada mäletab esmakordselt ajast, kui oli seitsmeaastane ning hoidis käes pastakat ja paberilehte. Kui küsiti, mida tahab kirja panna, vastas, et ükskõik mida.
„Koolis loeti sageli ette minu kirjandeid, õpetaja küll nime ei öelnud. Kuni 17aastaseni kirjutasin salapäevikutesse luuletusi ja päevamõtteid. Puberteedieas lugesin naisteajakirju ja saatsin toimetustesse lugejakirju. Rõõm oli suur, kui enamik neist avaldati, sain nii julgustust edasi kirjutada. Otsisin huvitavaid inimesi, hakkasin saatma pikemaid artikleid ajakirjale Tervis Pluss, needki avaldati. Hiljem kirjutasin Eesti Naisele ja ka Kodutohtrisse, mille kaastööline olen siiani,“ kõneleb Maria Lepmaa.
Ta nendib, et pärast keskkooli ei osanud valida elukutset ega minna edasi õppima, kuna tundus, et polegi ametit, mida tahaks pidada. Õppis sekretäriks, jättis kooli pooleli, töötas Tallinnas toidupoes, siis Valkla kaupluses ja Ekspress Hotline`s. Jõudis tööotsingutega Valkla hooldekodusse, kus oli ligi kümme aastat tegevusjuhendaja – kuni koondamiseni. Sõnumitoojasse sattus Töötukassa kaudu, kui tuli leida koolituskoht ja toimetus otsis sel ajal korrektori asendajat.
Maria Lepmaa: „Töö toidupoodides, eriti külapoes, oli otsekui ettevalmistusaeg raamatute kirjutamiseks. Väikeses kohas räägiti kaupluses enda muredest, elu oma mitmekesisuses tuli iseenesest mulle kätte. Hooldekodu oli omaette psühholoogiakool, õppisin nii poes kui hooldekodus inimesi vaatlema ja järeldusi tegema.“
Ideed tekivad iseenesest
„Tihtipeale kirjutama asudes pole aimugi, mis edasi saab. Vahel on olemas vaid pealkiri ja õhkõrn idee, aga teadmist, millest täpselt kirjutada, veel mitte. Kirjutades hakkab lugu lahti rulluma. Vahel näen filmina silme ees, teinekord tekstina, mida siis justkui maha kirjutan. See on nagu põnev mäng, ei pea eriliselt pingutama, et lugusid välja mõelda, vaid antakse nagu kandikul ette, minu vaev on kirja panna,“ kirjeldab ta, kuidas ideed tekivad otsekui iseenesest.
Kahe poja, kuuenda klassi õpilase ning peagi kahe aastaseks saava mudilase, emana on päevakava tihe, üksi olemiseks aega napib. Nii on head mõtted sündinud teinekord õhtul magama minnes või keset ööd ärgates ja siis tuleb märkmed kohe kirja panna.
Maria Lepmaa sõnab veel, et teda huvitab ka teiste kirjapandu, lapsepõlvest saadik on ta kogu aeg raamatuid lugenud, Kuusalu raamatukogus on sage külaline: „Mind kõnetab, kuidas mõned inimesed on tulnud rasketest oludest ja jõudnud väga kaugele, nad on leidnud viise, kuidas soovitud sihid tõeks teha.“