Mit­me raa­ma­tu au­tor MA­RIA LEP­MAA: „Soov kir­ju­ta­da on saat­nud mind ko­gu elu.“

2698
MA­RIA LEP­MAA hoiab käes raa­ma­tuid „Ma kuu­len“, „Ma näen“, „Ma tean“. Las­te­raa­ma­tuid on ta an­ne­ta­nud las­te­ri­kas­te pe­re­de lii­tu­de­le, las­te­haig­la­te­le, sün­ni­tus­ma­ja­de­le ja las­teae­da­de­le.

MA­RIA LEP­MAAL on il­mu­nud 7 nais­te­ro­maa­ni, 4 las­te­raa­ma­tut ja ko­gu­mik aja­kir­jas Ko­du­toh­ter aval­da­tud lu­gu­dest.

Hil­jaae­gu tu­li trü­kist Kuu­sa­lu val­la Mäe­pea kü­la ela­ni­ku, Sõ­nu­mi­too­ja kor­rek­to­ri­na töö­ta­va Ma­ria Lep­maa 12. raa­mat – „Ehe elu­jõud“ aja­kir­jas Ko­du­toh­ter ka­he aas­ta jook­sul aval­da­tud ter­ve­ne­mis­lu­gu­de­ga. Ja na­gu ka va­rem, tä­hen­das see au­to­ri jaoks kõi­ge­pealt raa­ma­tu­tes­se au­tog­ram­mi­de kir­ju­ta­mist ning pos­ti­ga saat­mist fän­ni­de­le, kes on oo­tel ja soo­vi­vad need rut­tu kät­te saa­da. Raa­ma­tus „Ehe elu­jõud“ kõ­ne­le­vad oma hai­gus­test ja ter­veks saa­mi­sest 19 ini­mest.

En­ne se­da ko­gu­mik­ku an­dis Ma­ria Lep­maa tä­na­vu väl­ja raa­ma­tu „Oled pa­re­mat väärt“, mis rää­gib nai­sest, kes on ot­sus­ta­nud ela­da iseen­da­le ning mi­da ta eluõh­tul oma elust ar­vab.

Möö­du­nud aas­tal il­mu­sid las­te­raa­ma­tud: „Ma kuu­len“, „Ma näen“ ja „Ma tean“ ning „Kar­jus ja lam­bad“ Tri­loo­gia esi­me­ses raa­ma­tus on bee­bi­tüd­ruk veel ema kõ­hus, tei­ses vast­sün­di­nu ning kol­man­das saa­nud kol­meaas­ta­seks ja lä­heb las­teae­da. „Kar­jus ja lam­bad“ on lu­gu sel­lest, kui­das hunt püüab lam­mast üle ka­val­da­da.

Pil­did on las­te­raa­ma­tu­tes­se joo­nis­ta­nud Lõu­na-Ees­tis elav kunst­nik Ja­na Val­ge, kes teeb koos­tööd kir­jas­tu­se­ga Hea Te­gu. Kir­jas­tus soo­vi­tas, kunst­ni­ku nä­ge­mus so­bis Ma­ria Lep­maa­le. Ta mär­gib, et nä­hes tut­vu­mi­seks saa­de­tud pil­te imes­tas, kui­das Ja­na Val­ge tea­dis nii õi­ges­ti ku­ju­ta­da – na­gu oleks te­ma pä­he näi­nud.

Seit­se nais­te­kat ot­se­kui elust ene­sest
Ma­ria Lep­maa ju­tus­tab, et saa­tis oma esi­me­se raa­ma­tu küm­me­kond aas­tat ta­ga­si kok­ku küm­ne­le kir­jas­tu­se­le, ka­helt sai ei­ta­va vas­tu­se, tei­sed ei vas­ta­nud­ki: „Pet­tu­sin, loo­bu­sin, möö­du­sid kaks aas­tat, siis hak­ka­sin uues­ti kir­ju­ta­ma. Ühel päe­val mär­ka­sin ko­dus laual raa­ma­tu­vir­nas kir­jas­tu­se ni­me Ken­taur ning tund­sin – see on mi­nu või­ma­lus. Sa­mal päe­val saat­sin kä­si­kir­ja kir­jas­tus­se, kol­me päe­va pä­rast vas­ta­ti, et lu­gu meel­dis ja aval­da­tak­se.“
Esi­me­ne raa­mat „Sa­la­du­se jõud“ il­mus 2015. aas­tal. Esial­gu oli mõel­dud ise­seis­va loo­na, aga au­to­ri sõ­nul hak­ka­sid te­ge­la­sed just­kui isee­ne­sest ta mõ­te­tes eda­si te­gut­se­ma ja nii sün­di­sid jär­jest „Sa­la­dus si­nu sees“, „Sa­la­du­se jäl­ge­des“, „Sa­la­dus­te sa­la­dus“.

Ma­ria Lep­maa: „Te­gu on ilu­kir­jan­du­se ning väl­ja­mõel­dud te­ge­las­te ja sünd­mus­te­ga, ent lu­ge­jad on saat­nud pal­ju heaks­kiit­vat ta­ga­si­si­det, et need on vä­ga elu­li­sed ja oleks na­gu täp­selt nen­de elust kir­ju­ta­tud.“

Järg­ne­sid „Kuu, rää­gi mi­nu­ga“ noo­re nai­se elu­mõt­te ot­sin­gu­test ning „Ma olen si­nu­ga“ usu ja usk­ma­tu­se, usal­du­se ja usal­da­ma­tu­se, ta­sa­kaa­lu ja kaht­lus­te, õn­ne ja õn­ne­tu­se tee­ma­del.

Lu­ge­jaid on 30aas­tas­test ku­ni 80aas­tas­te ja va­ne­ma­te­ni. Lu­ge­ja­kir­ja­de jär­gi ar­vab au­tor, et pal­jud neist on pen­sio­nä­rid. Tu­ge an­nab, kui kir­ju­ta­tak­se, et te­ma raa­ma­tud on ini­me­si ai­da­nud.

Pea­le lu­ge­ja­kir­ja­de saab ta­ga­si­si­det ka in­ter­ne­tis raa­ma­tub­lo­gi­dest. He­li Kir­jas­tu­se oma­nik ja raa­ma­tu­te au­tor He­li Kün­na­pas on oma blo­gis kir­ju­ta­nud „Sa­la­du­se jõud“ koh­ta, et see on mõ­nus, tem­po­kas ja haa­rav nais­te­kas, mis si­sal­dab pal­ju fi­lo­so­fee­ri­vaid mõ­tisk­lu­si eri­ne­va­te te­ge­las­te suust elu eri tah­ku­de üle.

Bri­xie Blo­gi pi­da­ja kir­ju­tab sa­ma raa­ma­tu koh­ta, et see po­le vaid suh­ted­raa­ma­dest, pal­ju tu­leb jut­tu ene­se leid­mi­sest, unis­tus­test ning ene­sear­mas­tu­sest: „An­dis ideid, õpe­tus­sõ­nu ning si­sus­tas ke­nas­ti va­ba aja.“

Ma­ria Lep­maa üt­leb, et las­te­raa­ma­tu­te trü­kiarv on 1000, „Mi­na…“ raa­ma­tuid os­te­tak­se häs­ti. Teis­te raa­ma­tu­te trü­kiarv on 500-800 ek­semp­la­ri. Raa­ma­tut „Sa­la­du­se jõud“ trü­ki­ti es­malt 500, hil­jem teh­ti 300 juur­de ning hak­kab poo­di­dest ot­sa saa­ma. „Kuu, rää­gi mi­nu­ga“ esialg­ne trü­kiarv oli 300, ku­na os­te­ti rut­tu ära, trü­ki­ti 500 li­saks.

„Mõt­teid ja ideid on pal­ju. Prae­gu on uus las­te­raa­mat kir­jas­tu­ses töös ja täis­kas­va­nu­te­le mõel­dud raa­ma­tu kä­si­ki­ri poo­le­li,“ li­sab ta.

Kir­ju­ta­mi­ne meel­dis ju­ba lap­se­na
Ma­ria Lep­maa on Kuu­sa­lu kesk­koo­li vi­list­la­ne, lap­se­põl­ve­ko­du oli Valk­la kü­las.
Ta ju­tus­tab, et va­ja­dust kir­ju­ta­da mä­le­tab es­ma­kord­selt ajast, kui oli seits­meaas­ta­ne ning hoi­dis käes pas­ta­kat ja pa­be­ri­leh­te. Kui kü­si­ti, mi­da ta­hab kir­ja pan­na, vas­tas, et üks­kõik mi­da.

„Koo­lis loe­ti sa­ge­li et­te mi­nu kir­jan­deid, õpe­ta­ja küll ni­me ei öel­nud. Ku­ni 17aas­ta­se­ni kir­ju­ta­sin sa­la­päe­vi­ku­tes­se luu­le­tu­si ja päe­va­mõt­teid. Pu­ber­tee­dieas lu­ge­sin nais­tea­ja­kir­ju ja saat­sin toi­me­tus­tes­se lu­ge­ja­kir­ju. Rõõm oli suur, kui ena­mik neist aval­da­ti, sain nii jul­gus­tust eda­si kir­ju­ta­da. Ot­si­sin hu­vi­ta­vaid ini­me­si, hak­ka­sin saat­ma pi­ke­maid ar­tik­leid aja­kir­ja­le Ter­vis Pluss, need­ki aval­da­ti. Hil­jem kir­ju­ta­sin Ees­ti Nai­se­le ja ka Ko­du­toht­ris­se, mil­le kaas­töö­li­ne olen siia­ni,“ kõ­ne­leb Ma­ria Lep­maa.

Ta nen­dib, et pä­rast kesk­koo­li ei osa­nud va­li­da elu­kut­set ega min­na eda­si õp­pi­ma, ku­na tun­dus, et po­le­gi ame­tit, mi­da ta­haks pi­da­da. Õp­pis sek­re­tä­riks, jät­tis koo­li poo­le­li, töö­tas Tal­lin­nas toi­du­poes, siis Valk­la kaup­lu­ses ja Eksp­ress Hot­li­ne`s. Jõu­dis tööot­sin­gu­te­ga Valk­la hool­de­ko­dus­se, kus oli li­gi küm­me aas­tat te­ge­vus­ju­hen­da­ja – ku­ni koon­da­mi­se­ni. Sõ­nu­mi­too­jas­se sat­tus Töö­tu­kas­sa kau­du, kui tu­li lei­da koo­li­tus­koht ja toi­me­tus ot­sis sel ajal kor­rek­to­ri asen­da­jat.

Ma­ria Lep­maa: „Töö toi­du­poo­di­des, eri­ti kü­la­poes, oli ot­se­kui et­te­val­mis­tu­saeg raa­ma­tu­te kir­ju­ta­mi­seks. Väi­ke­ses ko­has rää­gi­ti kaup­lu­ses en­da mu­re­dest, elu oma mit­me­ke­si­su­ses tu­li isee­ne­sest mul­le kät­te. Hool­de­ko­du oli omaet­te psüh­ho­loo­gia­kool, õp­pi­sin nii poes kui hool­de­ko­dus ini­me­si vaat­le­ma ja jä­rel­du­si te­ge­ma.“

Ideed te­ki­vad isee­ne­sest
„Tih­ti­pea­le kir­ju­ta­ma asu­des po­le ai­mu­gi, mis eda­si saab. Va­hel on ole­mas vaid peal­ki­ri ja õh­kõrn idee, aga tead­mist, mil­lest täp­selt kir­ju­ta­da, veel mit­te. Kir­ju­ta­des hak­kab lu­gu lah­ti rul­lu­ma. Va­hel näen fil­mi­na sil­me ees, tei­ne­kord teks­ti­na, mi­da siis just­kui ma­ha kir­ju­tan. See on na­gu põ­nev mäng, ei pea eri­li­selt pin­gu­ta­ma, et lu­gu­sid väl­ja mõel­da, vaid an­tak­se na­gu kan­di­kul et­te, mi­nu vaev on kir­ja pan­na,“ kir­jel­dab ta, kui­das ideed te­ki­vad ot­se­kui isee­ne­sest.

Ka­he po­ja, kuuen­da klas­si õpi­la­se ning pea­gi ka­he aas­ta­seks saa­va mu­di­la­se, ema­na on päe­va­ka­va ti­he, ük­si ole­mi­seks ae­ga na­pib. Nii on head mõt­ted sün­di­nud tei­ne­kord õh­tul ma­ga­ma min­nes või ke­set ööd är­ga­tes ja siis tu­leb märk­med ko­he kir­ja pan­na.

Ma­ria Lep­maa sõ­nab veel, et te­da hu­vi­tab ka teis­te kir­ja­pan­du, lap­se­põl­vest saa­dik on ta ko­gu aeg raa­ma­tuid lu­ge­nud, Kuu­sa­lu raa­ma­tu­ko­gus on sa­ge kü­la­li­ne: „Mind kõ­ne­tab, kui­das mõ­ned ini­me­sed on tul­nud ras­ke­test olu­dest ja jõud­nud vä­ga kau­ge­le, nad on leid­nud vii­se, kui­das soo­vi­tud si­hid tõeks te­ha.“

Eelmine artikkelViha­soo mem­me­de tant­su­rühm pi­das 20. sün­ni­päe­va pi­du
Järgmine artikkelAru­kü­la koo­li 3. klas­si õpi­las­te vi­deo või­tis KI­Ki kon­kur­sil esi­ko­ha