Kolga rahvatantsijad olid tantsupeol kahe koosseisuga, juhendaja KARIN SOOSALU kuulus peo lavastusmeeskonda.
Kolga rahvatantsurühma juhendaja Karin Soosalu oli tantsupeol B1 tantsurühmade liigijuhi assistent ning oma Kolga rahvatantsijatega sai proovide ja etenduste ajal vähe koos olla.
B1 tähendab nooremaid segarühmi ehk neid tantsijaid, kes sel tantsupeol „Puudutus“ olid emade-isade rollis. Kolga tantsijad kuuluvad samasse seltskonda. „B1 rühmad on rahvatantsijatena kõige toredamas eas – kogenud ja tantsusammud jalgades ning jaksu jätkub,“ kirjeldab Karin Soosalu.
Ta oli tantsupeol liigijuhi assistendina viiendat korda, alustas kümme aastat tagasi. Kolga rühma on juhendanud 16 aastat.
Kolga rahvatantsijad oli üks vähestest maapiirkondade rühmadest, kes osales peol kahe rühma jagu tantsijatega. Esmakordselt jäid peolt kõrvale nende kõige staažikamad, esimesest koosseisust alates tantsinud Mare ja Väino Veersalu, kuid see-eest oli nende pereliikmeid kõige enam. Aastaid on rühmas tantsinud tütar Ulla Moks koos abikaasa Andrus Moksiga, Liis Veersalu on kaasa teinud 11 aastat, poeg Priidu Veersalu liitus kuus aastat tagasi ning tema elukaaslane Kädi Kröönkvist kahe aasta eest.
Mare ja Väino Veersalu käisid etendust vaatamas pühapäeva hommikul ning rääkisid, et alates 2010. aasta sügisest nad tantsutrennides ei käi, kuid seltsitegevusest võtavad osa. Kolga rühm on moodustanud MTÜ Kolga Rahva Tantsu Seltsi.
Seltskond on super
Mis vägi see on, mis seda rahvatantsurühma aina suuremaks teeb samas, kui mõnedki segarühmad on hädas tantsijate kokkusaamisega?
Ligi veerandsajandit tagasi Kolga rühmaga alustanud Aivar Hinn lausus, et hea seltskond on see, mis koos hoiab.
Eve Kaljurand sõnas, et vanad ei lähe eest ära, nende lapsed tulevad juurde, nii on rühm kasvanud.
Ain Kaljurand: „Tants on põhjus, mis meid kokku tõi, aga seob muu asi veel ja see on siin (paneb käe südamele – toim). Tõnu Lindvet oli see, kes meid käima tõmbas. Ja ta suutis endale leida uskumatult hea asendaja, kes meid liidab.“
Suru küla juurtega Tarmo Allemann, kes samuti sõidab Tallinnast Kolka tantsuproovidele: „Seltskond on super, see on põhiline.“
Karin Soosalu: „Igaüks leiab oma põhjuse, miks me rühmas käib, aga kindlasti ei saa meiega tantsimist võtta kui hobi, vaid see on elustiil. Saab igapäevatööst ja pereelu juurest astuda välja. See on nagu tingimusteta armastus, oleme täpselt sellised, nagu me oleme – sõpruskond. Ei lähe nädalatki, kui me kedagi enda omadest ei näeks. Suhtleme perekonniti, käime sünnipäevadel, aitame teine-teisel suuremaid töid teha.“
Selle tantsupeo lugu
Ljudmilla Loss-Maiberg jutustas, et Tõnu Lindveti sõber, legendaarne tantsujuht Henn Tiivel käis seegi kord neid tantsupeo ülevaatuste-eelsel ajal trennis juhendamas, aitas „Tuljakut“ harjutada ning kommenteeris, et rühmal arenemisruumi on.
„Henn Tiivel, kes on meid mitmeid kordi õpetamas käinud, suutis ka ise üllatada. Tal oli uusi võtteid ja harjutusi, väga hea trenn oli,“ kõneles Ljudmilla Loss-Maiberg.
Tantsupeo tantsude kohta märkis ta, et „Leib jahtub“ oli kõige tehnilisem, see nõudis lihvimist: „Palju on emotsionaalset. Läksime Urmas Samelseljaga laupäevasel etendusel nii hoogu, tantsisime oma tantsu, teised ütlesid, et mida te teete. Aina rohkem hakkas kogu selle peo lugu kohale jõudma – kuidas vanaemad-vanaisad moodustasid liivakella, et aeg tiksub. Või kuidas emad seisid, tegid lastele pai. „Ootuse lugu“ tantsisime pisarad silmas.“
Tantsupeo liigijuhi assistendi töö
Karin Soosalu kirjeldab, et liigijuhi assistent on algusest peale kogu tantsupeo protsessi juures. See algas kaks ja pool aastat tagasi, alates ideekonkursist. Kunstiline juht paneb meeskonna kokku, algab mõtlemine, millised tantsud ja rollid tulevad. Kinnitatakse repertuaar, et tantsijad saaksid hakata õppima. Järgnevad muusika sissemängimised, seminarid tantsujuhtidele.
Peol esitatud „Kogu pere labajala“ autorite reas on ka Karin Soosalu nimi. Ta meenutab, et tants sündis ühe õhtuga: „Kunstiline juht Maido Saar ütles, et vaja on toredat labajalga, kus kogu pere saab tantsida. Läksime Kalev Järvela kodutalu hoovile, kuulasime muusikat ja panime õhtu jooksul üheskoos liikumised paika.“
Tantsupeo ajal elab lavastusmeeskond lauluväljaku kõrval Oru hotellis. Pidevalt peetakse aru ja püütakse tantsijaid sättida paremini, et peol oleks kõik parimal moel paigas. Õhtuti olid koosolekud. Kui tantsuväljakult hilja õhtul hotelli jõuti, algas öötöö – igas toas ja lauanurgal peeti aru, et tulemus tuleks parim.
