Tallinnas omavalitsusjuhtidega kohtunud ministrid ütlesid, et igas vallas ja linnas peaks sündima lähikuudel otsus, kas on pagulasi võimalik vastu võtta või mitte.
Siseministri Hanno Pevkuri ning sotsiaalkaitseministri Margus Tsahkna pagulasteemalisi kohtumisi on hakatud meedias kutsuma suvetuuriks. Viimane esinemine oli neil Tallinnas, kus räägiti Harju- ja Raplamaa omavalitsusjuhtidega. Ministrid ütlesid, et esimesed pagulased võivad hakata saabuma juba sügisel, kuid ainult siis, kui kohalikud kogukonnad on nende vastuvõtuks valmis.
Tallinna kohtumisel kolmapäeval, 22. juulil ministrid omavalitsusjuhtidelt veel pagulaste osas kindlat seisukohta ei küsinud, küll aga tuleks nende sõnul võimalikult ruttu välja selgitada vabade elamispindade olemasolu. Ida-Harjust osales kohtumisel Anija vallavanem Arvi Karotam.
Iga omavalitsus saab ise otsustada, kas, kui palju, millal pagulasi vastu võtta. Ministrid rõhutasid, et kuigi aega on 2 aastat, tuleks saavutada valmisolek kiiresti, et oleks võimalus pagulaslaagrites ise valida, kes Eestisse elama tuuakse. Hindamine toimub Itaalia ja Kreeka pagulaslaagrites.
Anija, Kuusalu, Raasiku vallas pole pagulaste teemat seni tõsisemalt arutatud, omavalitsusjuhid on aga öelnud, et vabu sotsiaalpindu pakkuda pole. Loksal on räägitud linna külje all olevatest Suurpea küla tühjadest kortermajadest.
Metsatalud elamiseks ei sobi
Margus Tsahkna sõnas, et kohtumised omvalitsusjuhtidega on olnud kasulikud, võtnud maha ühiskonnas tekkinud pingeid ja hirme ning andnud kinnitust, et ollakse valmis pagulasi aitama: „Just vallavanemad, linnapead ja volikoguliikmed on need, kelle arvamust võetakse omavalitsustes kuulda. Nad elavad ise kogukondades, kuhu pagulased saabuvad.“
Ta rõhutas, et ära on vaja jagada kahe aasta jooksul 150 pagulast ehk iga maakonna peale üks-kaks peret: „Kindlasti pole plaanis paigutada neid pagulaslaagritesse ega ühte omavalitsusse kokku, vaid jagada nad omavalitsuste vahel, kus on kättesaadavad eluks vajalikud teenused ning toetav kogukond. Seega üksikud metsatalud pole elamiseks parim variant, mis suurendab võimalust, et pagulased ei jää sinna püsima ning koonduvad Tallinnasse. Seda hirmu pole, et ei leidu piisavalt omavalitsusi, kes oleks nõus pagulasi vastu võtma.“
„Kui need inimesed jõuavad Eestisse, ei peaks keegi teada saama, et saabus pagulane. Suurt vastuvõttu pole plaanis korraldada. Pered sõidavad rahulikult oma uude elukohta, usume, et nad leiavad kiiresti töö, pole ühiskonnale koormaks, vaid panustavad Eesti arengusse,“ ütles Hanno Pevkur.
Omavalitsusjuhid tundsid huvi, mis hakkavad olema nende ülesanded ning mida pakub riik – ministeerium koolitab tugiisikuid ja -peresid, kes hakkavad elama pagulaste lähedal. Neid on praegu koolitatud 36. Kui pagulane tuleb Eestisse, saab ta elamisloaga kaasnevad õigused ning võimaluse tööle asuda. Riik tagab keeleõppe ning elukoha. Iga pagulasega antakse riigile 6000-10 000 eurot, mida saab kasutada ka eluruumide korrastamiseks, näiteks ühendamiseks elektrivõrguga, hädapärase mööbli soetamiseks.
Hanno Pevkur rõhutas, et eriti tähtis on keeleõpe, mis toimub nii keeletundides kui kogukonnas suhtlemise abil: „Võtame pagulased oma kultuuriruumi ja traditsioonide sisse, tegeleme nendega kohe algusest peale.“
Omavalitsuse ülesandeks jääb välja pakkuda eluruumid ning vastutada sotsiaalhoolekande eest – kui pagulane tööd ei leia, saab ta vajaduspõhiseid sotsiaaltoetusi samadel alustel nagu kohalikud.
Hanno Pevkurile ning Margus Tsahknale olid kohtumisel abiks kultuuri-, sotsiaal-, haridus- ja teadus- ning sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes aitasid vastata omavalitsusjuhtide küsimustele.
Tsahkna: viha on normaalne reaktsioon
Hanno Pevkur rääkis, mis on tekitanud rahva hulgas hirmuküsimusi: „Arvatakse, et meile tulevad täisjõus mehed, kes tahavad paremat elu. Tuleb aga eristada, et nemad on majanduspagulased. Neid Eestisse vastu ei võeta. Vahemere kriisi lahendamisel räägime aga põgenikest, kes ei saa minna oma koduriiki tagasi, sest seal on sõda, nad on tagakiusatud või kuriteo ohvrid, kes otsivad turvalist elupaika.“
Ta kirjeldas, et kriis on tõepoolest tõsine ning sõjapõgenike arv on kümmekonna aastaga kahekordistunud, pagulasi on maailmas praegu 60 miljonit.
Küsimusele, kust tulevad 150 põgenikku Eestisse, vastas minister, et eelkõige Süüriast, kus pole praegu valitsust, kellega pidada läbirääkimisi, teha rahvusvahelisi kokkuleppeid. Teised kriisikolded on Afganistanis, Kosovos, Eritreas. Aasta esimese viie kuuga on tulnud põgenikke üle Vahemere üle 100 000, jõutakse peamiselt Itaaliasse ja Kreekasse.
Minister rääkis, et Eestisse pole seni palju pagulasi tulnud, küll aga tuleb riiki igal aastal 5000-7000 välismaalast, tullakse õppima, tööle, elukaaslase juurde: „Nad käivad tänaval, me ei tee neist eraldi välja. Samasugune osa ühiskonnast hakkavad olema sõjapõgenikud.“
Ta selgitas ka, kuidas jagunesid arvud Euroopa Liidu liikmesriikide vahel: „Suurima hulga pagulasi võtab Saksamaa, Eestist vähem võtavad Island, Malta ning Liechtenstein. 150 on Eesti aus ja õiglane panus.“
Margus Tsahka tõdes, et vastasseis pagulaste sissetoomisele on rahva hulgas suur: „Kui räägiti sundkvoodist, oli viha normaalne reaktsioon sellele, et keegi kusagilt kaugelt ütleb, mida tegema peame. Aastasadu on see olnud me rahvale vastuvõetamatu. Vabatahtlik panustamine näitab solidaarsust, oleme Euroopa Liidult vastu saanud nii raha kui julgeoleku.“
Probleem on tema sõnul tõsine ning praegune lahendus ühekordne meede, et olukorda leevendada: „Vahemere kriis on muutunud suuremõõtmeliseks inimkaubanduseks, me ei tea, kaugele niidid viivad, võib-olla poliitiliste tasanditele välja. Kurtmise asemel tuleb meil võtta ise kontroll, otsustada, kes meile tulevad, protsessi juhtida, sulandada pagulasi keeleõppe, töö ning aktiivse ühiskonnaeluga. Nii ei teki meil suurriikide probleeme, kus sisseränne on massiline, hoomamatu ning on tekkinud getod.“
Pagulaste järellainet, niiöelda Pandora laeka avamist ta ei usu: „Saame võtta terviklikke perekondi, sarnase kultuuritaustaga. Saavad tulla vanemad ning nende alaealised lapsed. Pole nii, et kogu suguvõsa tuleb järele. Kui mehel on mitu naist, saab kaasa võtta ikkagi ainult ühe, sest elama peab hakkama meie seaduste järgi.“
Kohtumisel uuriti, mis saab, kui pagulased ikkagi Eestis ära ei harju. Ministrid rääkisid, et pagulaslaagrisse kedagi tagasi ei viida: „Eeldame, et need on inimesed, kes on võtnud ette ränga tee, et saada turvalist elupaika. Kui keegi otsustab minna mujale Euroopasse, ei saa me kätt ette panna. Kui ta aga sealt avastatakse, saadetakse tagasi oma kodumaale.“
Mis seis Ida-Harjus?
Anija vallavanem Arvi Karotam rääkis, et Euroopa Liit on hakanud tegelema probleemi algpõhjustega, kuidas piir turvaliseks muuta ja põgenikke vähem tuleks.
Ta ütles, et Anija vallas pole plaanis pagulaste teemat augustikuu volikogu päevakorda panna: „Kindlasti tuleb see teema jutuks volikoguliikmetel omavahelises suhtluses, kuid valla tasandil keskendume praegu oma vallaelanike sotsiaalmaja renoveerimisele.“
Raasiku vallavanem Raivo Uukkivi lausus, pagulaste teemat on plaanis puudutada volikogu järgmisel istungil: „Reaalsete pindade puudumine aga jätab selle teema ikkagi vaid arutlemise tasandile. Kindlasti on omavalitsusi, kus on pinnad olemas, et paar hädasolijat lahedalt ära paigutada. Raasiku vallas elupindasid pakkuda pole ning l ähiaja l ka ei teki.“
Praegust lahendust peab ta Eestile rahuldavaks: „Kui esialgsest arvust jäi järele 150 pagulast, siis suurt pilti vaadates ei ole olukord paha. Rahulolematus tuleb tagasi siis, kui hakatakse uuesti suuremaid kvoote Eestile suruma. Kui vaadata uudiseid ja jätkuvat põgenikevoogu, millega Itaalia ja Kreeka silmitsi, siis ega see surve uute kohustuslike vastuvõtunumbrite osas tulemata jää.“
Pagulaste teemal pole arenguid ka Kuusalu vallas, sotsiaalvaldkonna abivallavanema Aare Etsi sõnul pole pagulastest viimasel ajal vallavalitsuses juttu olnud. Enne jaanipäeva, kui pagulaste teema aktuaalseks muutus, kommenteeris vallavanem Urmas Kirtsi, et Kuusalu vallal vabu sotsiaalpindu pakkuda pole.
Ka Loksa linnavalitsus pole seisukohta pagulaste vastuvõtmise kohta veel kujundanud, küll aga on linnas tühjaks jäänud elamispindu ning Suurpea külas tühje maju.
