Anija valda Pikva külla kabeli kõrvale püstitatud kellatorn on kavas pühitseda kevadel.
MIKA ORAVA on rahul – kellatorn on kuus aastat tagasi Pikvasse toodud kabeli kõrval peaaegu valmis.
Pikva mõisa omanik Mika Orava räägib, et kellatorni mõte oli juba kuus aastat tagasi, kui Pikva mõisa parki sai püsti pandud puitkabel.
„Sakraalehitise juures on kellatorn vajalik,” põhjendab ta.
Pickwa Miikaeli kabel, mis on Anija valla ainus sakraalehitis ning töötab Kose koguduse abikirikuna, toodi Pikvasse Tallinnast Pärnu maanteelt Magdaleena haigla kõrvalt, kus see jäi ette kinnisvaraarendusele. Tegu on diakonisside endise haigla kabeliga, mis ehitati 19. sajandi lõpus haiglatöötajate palveruumiks.
Ka diakooniahaigla juures oli kabelil kellatorn, kuid keegi ei tea, milline. Ühtki fotot ega joonist pole säilinud. Seetõttu on Pikva kellatorn päris uus ehitis, kuid arhitekt on sama, kes aitas kabeli restaureerimisel – aasta tagasi manalateele läinud Illar Kannelmäe. Kellatorni teine projekteerija on Velli Rajangu.
Selle loomisel võtsid nad historistlikust, kuid teravate kaartega akendega kabelist palju malli.
Ehitamine algas suvel
Kopp kellatorni vundamendi rajamiseks löödi maasse juuni keskel. Eelmisel nädalal sai kellatorn enam-vähem valmis, paigaldamata on veel torni luugid, mis peaksid töökojast tulema talvel ning torn vajab värvimist. Seda tehakse kevadel, siis on kavas ka haljastustööd. Kellatorni ette tulevad samasugused kivid, nagu on kabeli ees.
Torni ehitas põhiliselt üks mees, hiidlane Gert Murro.
„99,9 protsenti on Gert ehitanud üksi. Füüsiliselt on see töö väga raske. Juba vundamendi tegemine on keeruline. Seinapalgid on pikad ning need tuli panna tappidesse, et kellatorn säiliks ka järgmistele põlvkondadele. Gert sai kõigega hakkama, mina olen ise kaks-kolm korda aidanud juppe tõsta,” kinnitab Mika Orava.
Kui kolmekordse kellatorni seinad valmis, tõsteti oktoobrikuu keskpaigas kraanaga oma kohale 200 kilogrammi kaaluv kell. Selle ajalugu pole täpselt teada, küll aga arvavad spetsialistid, et on üks viimastest Eestis tehtud kelladest. Pikvale toodi kell Märjamaalt, kus oli mõnda aega olnud kellatorni tipus, kuid enam ei kasutatud.
Kella peale tõsteti tornikatus ehk kiiver samamoodi kraanaga. Ka kiivri aluse sarikad on kinnitatud tappidega, selle keskel on tugirist, peal laudis ja plekk. Pikva kellatorni kiiver kaalub 900-1000 kilo.
„Nii et kella ei saa varastada ilma torni lammutamata,” muigab Mika Orava.
Kui palju torni ehitamine maksma läks, ei oska ta täpselt öelda. Esialgne eelarve oli ligi 18 000 eurot (280 000 krooni), kuid osa materjalist anti sponsorluse korras tasuta. Rahaliselt toetas ka siseministeeriumi usuasjade osakond.
Pühitsemine jääb kevadeks
Pühapäeval, 6. novembril toimunud jumalateenistusega tähistati Pikva kabeli 6. sünnipäeva – peapiiskop Andres Põder pühitses kabeli 2. novembril 2005. aastal. Mika Orava sõnul oli kabeli sünnipäeval rahvast jumalateenistusele tulnud rohkem kui tavaliselt, kabel oli inimesi täis.
Kuigi kellatorn on niivõrd valmis, et kord kuus Pikvas toimuvatel jumalateenistustel võiks juba kella helistada, ei tohi seda omaniku sõnul teha enne, kui kell on pühitsetud. Et oleks võimalik jõulude ajal helistada Pikva kabeli kella, on omanikul soov õnnistada see veel enne pühi. Kellatorni pühitsemine on kavas tuleval kevadel. Praeguste plaanide kohaselt tulevad kellatorni õnnistama samad inimesed, kes avasid kuus aastat tagasi Pikva kabeli – peapiiskop, Ida-Harju praost ja mitu kirikuõpetajat, kindlasti ka Kose koguduse õpetaja Mare Palgi, kes on algusest peale viinud Pikvas läbi jumalateenistusi.
Pikva kellalööjaks ehk kohalikuks Libleks, nagu Mika Orava naljatamisi ütleb, saab arvatavasti Heldur Söönurm.
„Tema ja ta abikaasa Salme Söönurm võtsid kabeli juba alguses oma hoole alla. Kuna mina ei ole alati kohal, teeb Salme enne jumalateenistusi kabeli uksed lahti, võtab inimesed vastu, pärast lukustab uksed,” räägib kabeli peremees.
