MIHKEL TIKERPALU ja trupp tegid Viinistu paadikuurist lava

5088
Paadikuurist sai merevaatega lava, mida lavastaja HELEN REKKOR ja produtsent MIHKEL TIKERPALU hoiavad enne esietendust saladuses.

Viinistult pärit näitleja MIHKEL TIKERPALU valmistab oma kodukülas ette visuaalteatriõhtut, kus tal on täita produtsendiroll.

Alates juunist võib näha Viinistu külas  kirjut seltskonda – professionaalsed näitlejad üle Eesti on seadnud end rannakülas sisse, koguvad inspiratsiooni merest ja tuulest ning harjutavad paadikuuris uuslavastust „Laineid lausudes“, mis räägib müütilise loo hüljesolevustest, kes maale jõudes heidavad oma nahad ning nendest saavad inimesed.
31. juulil etendub Viinistul 2 lavastust – möödunud aastal valminud varjuteatrilavastus „Üle vee“, mida mängitakse katlamajas, ning uuslavastus „Laineid lausudes“ vanasse paadikuuri ehitatud laval.
Näitetrupis on lisaks eestlastele austraallanna Shannon Quinn, kes õpib eesti keelt ning on Viinistul toimuvast nii vaimustunud, et plaanib Eestisse kauemaks jääda. Seltskonda hoiavad koos lavastaja Helen Rekkor ning visuaalteatriõhtu produtsent, Viinistult pärit Mihkel Tikerpalu, kes majutas näitetrupi oma vanematekoju.
Mihkel Tikerpalu, kes on pärit Viinistult, Loksa gümnaasiumi vilistlane, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näitleja ning tuntud sarjast „Õnne 13“ rääkis, et on ammu tahtnud midagi loomingulist just Viinistul korraldada: „Alates teatrikooli minekust ja Tallinnasse kolimisest muutus elu nii, et side kodukoha, sõprade ja tuttavatega hakkas kärisema. Tuleb aga ise leida võimalusi ja tulla tagasi. Praegu on esimene suvi, kus saan olla nii palju Viinistul, pidin selle olukorra ise tekitama.“
Ta jutustas, et Viinistu vanad hooned on talle väga tuttavad: „Kui siin polnud veel kunstimuuseumit ega restorani, vaid kalatööstus ja austerservikute kasvatus, olime sõbraga abitöölised, koristasime ja tassisime. Kui hakati ehitama kunstimuuseumit, aitasime vana külmhoone tühjaks tassida. Võib öelda, et minu käsi on olnud siin kõigel küljes. Keskkooliajal olin rannarestoranis suviti kelner ja grillitelgis leti taga.”
Selle kohta, kuidas visuaalteater Viinistule jõudis, on tal rääkida eellugu: „Plaanisin teha Viinistul tükki küla ajaloost ning pidin olema selle lavastaja. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu jäi see siiski ära. Kuna Viinistul olid aga kuupäevad juba broneeritud. ei tahtnud neid käest lasta.“
Ta jutustas, et kohtus Viinistu kultuuri- ja konverentsikeskuse tegevjuhi Raido Roostaluga, kes soovitas, et võiks teha midagi teistsugust ja huvitavat. Kuna Mihkel Tikerpalu oli käinud vaatamas Vabal Laval varjuteatrilavastust „Üle vee“, pakkus ta seda: „Kuna see tükk kestab aga alla tunni, otsustasime, et midagi peaks veel olema. Ainult tunnipikkuse tüki näitamine poleks olnud nii ahvatlev, sest sõit Viinistule veniks pikemaks kui tükk ise. Seetõttu pakkusin lavastaja Helen Rekkorile idee teha seda pikemaks, lisades teise vaatuse või arendada samal teemal midagi juurde.“
Helen Rekkor jutustas, et talle on Viinistu seondunud alati teatriga: „Olen käinud siin paari etendust vaatamas, nendeta poleks ilmselt teadnud, mis Viinistul üldse on.“
Prooviperioodil on talle sügavat muljet avaldanud meri: „Meenuvad juuniööd, kui päike peaaegu ei läinudki looja, vaid oli oranži kerana silmapiiril. Toredad on ka kohalikud kassid, kes tassivad oma poegi ühest kohast teise.“
Uuslavastuse ettevalmistus on jõudnud praeguseks lõpusirgele: „Viinistu on olnud proovideks ainuõige valik. Pole mõtet Tallinnas proovi teha, kui kohapeal saame harjutada mere ja tuulega. Kuuri kasutamine oli Mihkli idee ja mina  sain kuuri nägemisest inspiratsiooni ja leidsin loo, mis võiks seal elada. Meetod, kuidas lavastusi loon, sõltub sellest, kellega koos seda teen. Visuaalteatriõhtuks oli näiteseltskond ja idee, lugu sündis koos tehtud etüüdidest, millest sõelusime välja materjali, mis ei rääkinud loole kaasa.“
Produtsendi kohta on tal vaid kiidusõnu: „Ta on võimekas ja meie eest nii hästi hoolitsenud. Ta ei ütle, et ei saa, pole võimalik. Mul oli vaja 40 tonni liiva, mõni teine oleks arvanud, et olen hulluks läinud. Mihkel tõi kohale aga 54 tonni. On turvaline teha proovi, kui korralduslik külg on paigas ja saan keskenduda loomingule.“
Mihkel Tikerpalu rääkis, et esimese hooga tulebki öelda kõigile hulludele ideedele jah. Selle pärast, kuidas lavastus välja kukub, ta ei muretse: „Üks tükk on saanud palju positiivset tagasisidet, ka uuslavastusele olen jõudnud  pilgu peale heita ning süda on rahul.“
Visuaalteatriõhtul on ta lahendanud ka transpordiprobleemi: „Kuulsin siit ja sealt mõtteid, et oleks vaja käima panna teatribuss Viinistu suunal, mis tooks publikut Tallinnast ja Rakverest.“
Mihkel Tikerpalu sõnas, et saab visuaalteatriõhtu korraldamisega hea produtsendikogemuse: „Olen olnud projektijuht ning Rahvusvahelise Nukuteatrite Ühenduse UNIMA Eesti keskuse juhatuse aseesimees, kuid produtsenditöö kogemust mul siiani polnud. Teatri olen nüüd Viinistule toonud. Ise pole veel siin ühtegi lavarolli teinud, aga küll tuleb ka selleks aeg.“