Metsaretk Aruküla loomännikus koos HENDRIK RELVEGA

1435

Pühapäeva pärastlõunal viis metsandusteadlane HENDRIK RELVE huvilised Raasiku vallas Arukülas tutvuma Lääne- ja Põhja-Eestile omasesse, kuid samas harukordsesse loomännikusse.
Metsandusteadlane HENDRIK RELVE nimetas oma lemmikpuuks kadakat.

Matkalised said Ylle Rajasaare korraldusel kokku Nõmme tee otsas kella kahe paiku. Kaasa kästi võtta teetermos ja selga panna soojad matkariided. Sealt suunduti metsa poole, kus Aruküla männikut läbi ja lõhki tundev loodusteadlane Hendrik Relve võttis juhtimise üle.

Algas kolme kilomeetrine matk, mis kestis umbkaudu kaks tundi. 1,5 ruutkilomeetril laiuvas loomännikus oli välja valitud matkarada Nõmme tee algusest kuni Igavere küla piirini. Vahele jäi mitu metsarada. Huvilisi oli kolmekümne ringis, nii noori kui vanu. Informatiivne loodusmatk oli põimitud Hendrik Relve lapsepõlvemälestusega. Arukülas üles kasvanuna tekkis tal väikse poisina huvi looduse vastu.

Hendrik Relve: „Minu vana­isa Poriste talu asus otse Igavere ja Aruküla piirimail põldude ääres. Kuni kooli minekuni oli see mu elukoht, hiljem veetsin siin ainult suved, kuna otsustasin minna linna kooli. Mu vanaisa naaber on tollal tuntud luuletaja Arvi Siig.“

Kohe matka alguses, Nõmme tee ääres keset mände leidis loodusteadlane hobukastani, mis on asukohta arvestades haruldane. „Kas süüdistada lapsi või loomi, ei teagi, aga tuul siin küll mängus ei saa olla,“ sõnas Hendrik Relve ja arvas, et ju see on pärit Aruküla kastanialleelt,  mis oli kõige kaugem piir, kuhu ta kodutalust minna võis.

Matka jooksul sai selgeks, kuidas ära tunda jalakat, mida kasulikku saab teha barbarissipõõsast ning kui Hendrik Relve oleks puu, siis missugune neist. „Eks ikka kadakas. See on selline karune ja meenutab eestlast, sest vanal ajal lõhnasid kõik eestlased kadakaselt,“ sai retke korraldaja Ylle Rajasaar enda küsimusele vastuse. Hendrik Relve pakkus, et kadakas sobiks ideaalselt eesti rahvuspuuks.

Lisaks puude-põõsaste tutvustamisele viis Hendrik Relve kuulajaid kurssi ka Aruküla ja Igavere pinnasega. Männiku äärest jooksev pehmem ala on ainuke, mis oleks põldudele sobiv. Nii jookseb suur rida põlde nagu mustris, ühelpool paene pinnas ja teisel pool jälle raba.

Loomännik on Euroopas haruldane nähtus, sest paekivi laskub igas riigis sügavale mulla alla. Põhja- ja Lääne-Eestis on see aga suhteliselt maapinna lähedal, mistõttu saavad seal puudest kasvada ainult männid. Nii suur ala, kui seda on Arukülas, mujalt maailmast ei leia – männid on tihedalt üksteise kõrval, justkui istutatud.

„Me vaatame nagu inimeste loodud parki, aga ei, siin näeme ainult looduse tehtut ja nii liigirikast. Inimesed paneksid selle alla ilmselt miljoneid eurosid, et taolist pilti saada,“ rääkis Hendrik Relve.

Matkal osalenud vallavanem Aare Ets lubas, et Aruküla loomänniku retk oli üks esimesi aktsioone suurest algatusest, mille eesmärk on kaardistada kõik Raasiku valla matka- ja terviserajad ning ühendada need ühtseks tervikuks.