MERIKE MAAROOSI sünnipäevapeol Anijal esitletakse kootud peokleite

4214

MERIKE MAAROOS loodab, et TRIINU ALLIPEREGA kahasse valmistatud kleitide müügi abil saab ta jääda edasi Meie Küla Eideks ega pea Soodlast ära kolima.

MERIKE MAAROOS koob pidulikke kleite taaskasutatud materjalist, kahte ühesugust kleiti ei ole.
MERIKE MAAROOS koob pidulikke kleite taaskasutatud materjalist, kahte ühesugust kleiti ei ole.

Merike Maaroos on üks Piibe maantee äärsetes külades tegutsevast Meie Küla Eitedest, keda kodukandis tuntakse pigem Merka nime järgi.
„Kui keegi ütleb Merike, siis ma jään sageli totakalt vaatama ega reageeri kohe: see nimi kõlab küll tuttavalt, kuid endaga ma seda ei seosta,“ sõnab ta.
Soodlas on Merka elanud 15 aastat. Tuli sinna Tallinnast.
„Ave (kunstnik Ave Nahkur – toim) on minu maaletooja,“ ütleb ta ning jutustab, et ajal, mil nad mõlemad elasid veel Tallinnas, oli neil väga palju ühiseid sõpru ning kõik olnud kindlad, küllap on ka nemad omavahel ammused tuttavad. Tegelikult polnud nad kohtunud: „Aga kui me siis Avega lõpuks kokku saime, tundus, nagu oleksime teineteist tundnud juba sada aastat.“
Aknakujundaja
Tallinnas tegeles Merike Maaroos enam-vähem sama asjaga, millega ka Ave Nahkur – kujundas kaupluste vaateaknaid.
„Töötasin kaubandusliku reklaami kombinaadis. Kuna sel ajal polnud mingeid materjale, sai näiteks penoplastist saiu tehtud,“ ütleb ta.
Põhiliselt kujundaski ta reklaame toidukaupluste akendele. Töö kõrvalt õppis kaks aastat kunstiinstituudi õhtuses osakonnas ruumikujundust, kuid siis see osakond kaotati. Päevaõppesse Merike Maaroos minna ei tahtnud, töö tundus liiga põnev, et sellest loobuda: „ Mõtlesin, et kuidas sa lähed, kui maailm on nii põnevaid asju täis. Osalesin siis juba üleliidulistel konkurssidel. Sõbrannaga käisime isegi Baikonuril üht kauplust kujundamas. Ei mäletagi, kuidas sinna sattusime, ilmselt olime enne mõned konkursid võitnud.“
Kosmodroomi juurde rajatud linnas käis Merike Maaroos 1980ndate lõpus või 1990ndate alguses, igatahes siis, kui Nõukogude Liit hakkas juba lagunema: „Iga liiduvabariigi esindajad pidi tegema Baikonurile midagi ilusat. Meie tegime siis kaupluse Tallinn, kuid seal oli näiteks ka Arbat. Kõik see oli üsna koomiline vaatepilt keset sealset kõrbe.“
Unistus raamatute
kujundamisest
Kunstihuvi on Merkas olnud lapsest peale. Joonistanud on ta nii kaua, kui end mäletab, ning lapsena soovis saada lasteraamatute kujundajaks.
„Pinginaaber pidi hakkama neid kirjutama ja mina kujundama. Tema ei ole seni ühtegi raamatut kirjutanud, mina olen veidi kujundanud küll. Näiteks viimaste jõulude ajal said kõik Anija mõisa külastanud lapsed kingiks minu koostatud värviraamatu,“ lausub ta.
Aastatel 1997-1998, kui Toomas Saarepera, kunstnikunimega Sarka kirjutas Eesti Ekspressile „Krõõpa lugusid“, joonistas Merka nende juurde pilte. Akende kujundamisega oli selleks ajaks lõpp.
„1990ndate keskel algasid segased ajad. Pärast krooni tulekut läks kõik nii moodsaks, ka meile jõudsid   maailmakuulsad   kauba­brändid. Omaloomingut ei saanud enam teha, kujundaja ülesanne oli üksnes Hugo Bossi ja teiste brändisiltide üles riputamine. See oli igav, polnud enam töö,“ kahetseb Merike Maaroos.
Kui reklaamitootmiskombinaat lagunes, püüdis ta sama asjaga edasi tegeleda omas firmas, kuid siis kohtus Ave Nahkuriga ning koos otsustati: „Läheme maale ja hakkame turismi arendama!“
Ave Nahkuril oli Vikipalus vanaisa talu, naised tegid selle puhtaks, aga turismi arendamiseni ei jõudnudki: „Ave tutvus oma mehe Impsuga (Imre Toltsberg – toim) ja nad ostsid Raudoja vana kõrtsihoone.  Mina plaanisin esialgu linna tagasi kolida, kuid  siinsed uued sõbrad aitasid mul leida Soodlas oma kodu.“
Seal elab Merike Maaroos siiani, kuid kauaks sinna enam jääda ei saa.
Maale-jäämise tuluõhtu
Kolmapäeval, 25. märtsil saab Merike Maaroos 55aastaseks. Sel puhul korraldab ta laupäeval, 28. märtsil Anija mõisas sõpradele tantsu ja tralliga peo, tuluõhtu „Elu jätkamiseks maal & uue kodu heaks“. Lähiajal peab ta oma senisest kodust välja kolima. Taas sõprade abiga on leidnud läheduses majaosa, kuhu rajada uus kodu, kuid osa ostusummast on veel puudu.
„Siin maal on mul nii head sõbrad, kohe lausa pere eest, et ma ei saa lihtsalt ära minna. Ühel hommikul mõtlesin, et sünnipäev on tulemas, teeks pisut kärtsu-mürtsu. Et olen kogu aeg kleite kudunud, tuli idee teha nende näitus-müük. Sain Triinu kampa ja nüüd pole meil enam hoo ega hoobi vahet,“ jutustab juubilar.
Käsitööd on Merike Maaroos teinud kogu elu, sellega tegelesid ka mõlemad tema vanaemad ja ema. Tema enda „leivanumber“ on kudumine: ta on kudunud peeneid kleite näiteks Kristina Viirpalule ning  tuntud moekunstniku nime all on neid jõudnud mitmele poole üle maailma.
„Osa minu kootud asju on Ave juures ning turistid ostavad neid, aeg-ajalt olen kudunud ka tellimise peale,“ räägib ta.
Poelõnga kõrval saavad Merike Maaroosi käe all kleidina uue elu ka vanad kampsunid.
„Merkal on silma, ta ostab second handist selliseid asju, mida keegi ei taha, ja teeb nendega imet,“ kiidab Triinu Allipere, kelle pulmakleidi valmistamisest mullu suvel sai alguse nende koostöö kleitide tegemisel.
Naised tõdevad, et hämmastavalt palju väärt materjali visatakse lihtsalt minema. Nende tähelepanu köitsid seekord sädelevad lõngad. Tuluõhtuks on nad koos valmis saanud pidulike kleitide kollektsiooni.
„Meie koostöö sujub hästi – mina koon ja Triinu õmbleb. Kui müük läheb hästi, võime jäädagi kleitide tegemise juurde. See on nii tore töö, et me võiksime teha kogu maailma ilusaks,“ arvab Merike Maaroos.
Kahte ühesugust kleiti naised ei tee, kõik on ainueksemplarid, mis kaunistatakse pärlite ja heegeldatud motiividega, iga komplekti  juurde heegeldab Merike Maaroos ka sobivad kõrvarõngad ja üht-teist muud.
Tuluõhtul on kavas kleitide moesõu, kus modellid on Meie Küla Eided. Peaproov on juba toimunud – möödunud nädalal panid teised Meie Küla Eided äsjavalminud peokleidid selga ja poseerisid fotograaf Sandra Urvakule, kes 2011. aastal avaldas koos Krista Kivisaluga raamatu „Meie Küla Eided peavad pidu“. Pole välistatud, et raamat saab järje Meie Küla Eitede uute tegemiste kohta.
„Kui tuluõhtu tuleb hästi välja, korraldame järgmine kord selle kellegi teise heaks. Sellest võiks saada tore traditsioon – lahendada muresid rõõmsalt üheskoos,“ ütleb Merike Maaroos.
Kleidinäitus jääb Anija mõisa aprilli keskpaigani.

Eelmine artikkelKehra kergliiklustee on ministeeriumi reservnimekirjas
Järgmine artikkelRaasiku vald plaanib kaunistada objekte grafitiga