Märt­si­küü­di­ta­mi­se 73. aas­ta­päe­va tä­his­ta­ti mä­les­tus­päe­va­ga

Küü­di­ta­mi­ne on taas reaal­sus, tõ­de­ti 73 aas­tat ta­ga­si toi­mu­nud märt­si­küü­di­ta­mi­se ohv­ri­te mä­les­tus­päe­val Keh­ras, Kuu­sa­lus ja Lok­sal.

Ree­del, 25. märt­sil möö­dus 73 aas­tat märt­si­küü­di­ta­mi­sest. Sel pu­hul toi­mu­sid mä­les­tust­se­re­moo­niad mä­les­tus­mär­ki­de juu­res ja raud­tee­jaa­ma­des, kust 1949. aas­ta va­ra­ke­va­del vii­di ini­me­si loo­ma­va­gu­ni­tes Si­be­ris­se. Mä­les­tu­sü­ri­tu­sed olid sa­mu­ti koh­ta­des, ku­hu ini­me­sed en­ne jaa­ma­des­se sõi­du­ta­mist koon­da­ti.

Keh­ra jaa­mast küü­di­ta­ti 73 aas­tat ta­ga­si Si­be­ris­se 918 ini­mest, kes olid sin­na too­dud pea­mi­selt prae­gus­test Ani­ja, Raa­si­ku, Kuu­sa­lu ja Ko­se val­la kü­la­dest.

Mii­ting Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juu­res
Keh­ra raud­tee­jaa­ma esisel platsil asu­va küü­di­ta­mi­sohv­ri­te mä­les­tus­ki­vi et­te ase­ta­sid pär­jad ja lil­led Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor, rii­gi­ko­gu lii­ge Henn Põl­luaas, MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam esin­da­jad An­ne Oruaas ja Koi­du Treial ning Aru­kü­la Hel­le­ma ta­lu pe­re­nai­ne An­ne Een­pa­lu.
Ees­ti Nais­ko­du­kait­se Pal­dis­ki jaos­kon­na liik­med tõid Keh­ras­se küün­la­tu­le, mis oli süü­da­tud eel­mi­sel õh­tul Haap­sa­lu raud­tee­jaa­mas. Küün­laid ase­ta­sid mä­les­tus­ki­vi juur­de ka ku­na­gi­sed küü­di­ta­tud. Mä­les­tu­sü­ri­tu­sel lau­lis lau­luk­lu­bi He­lin.

Mä­les­tus­mii­tin­gul kõ­ne­le­nud pas­tor Lau­ri Põld pa­lus küü­di­ta­mi­sohv­ri­te­le iga­vest ra­hu ning Ees­ti rii­gi­le va­ba­du­se jät­ku­mist, et me ei peaks enam ku­na­gi ta­lu­ma võõr­või­mu hir­mu­va­lit­sust ega kan­na­ta­ma üle­ko­hut ja vä­gi­val­da.

Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor tõ­des, et ilm­selt ei suu­da me et­te ku­ju­ta­da se­da kur­bust, än­gi ega vi­ha, mi­da pi­did tund­ma need ini­me­sed, kes sun­ni­ti 1949. aas­tal lah­ku­ma tu­han­de­te ki­lo­meet­ri­te ta­ha, jät­tes ma­ha kõik sel­le, mis oli nei­le kal­lis – sõb­rad, tut­ta­vad, ko­du­maa.
„Pal­ju­de ini­mes­te elud kat­kes­ta­ti, saa­tu­sed lõ­hu­ti, pal­jud mur­du­sid ise,“ sõ­nas ta.

Val­la­va­nem li­sas, kui­gi tun­ne­me, et see on aja­lu­gu, mis ei saa enam kor­du­da, siis nüüd näe­me, kuu­le­me ja loe­me uu­di­seid, et te­ge­li­kult toi­mub küü­di­ta­mi­ne prae­gu siin­sa­mas Eu­roo­pas: „See po­le film, see on reaal­sus. Ehk ära­tab see meid ning pa­neb uues­ti mõt­le­ma ol­nud ae­ga­de ja te­gu­de pea­le. Ai­nult nii saa­me ära hoi­da, et sel­li­ne jul­mus enam ku­na­gi ei kor­du. Me ei to­hi se­da unus­ta­da, pea­me sel­lest rää­ki­ma oma las­te­le.“

Rii­gi­ko­gu lii­ge Henn Põl­lu­aas rää­kis, et 73 aas­tat ta­ga­si är­ka­sid tu­han­ded Ees­ti pe­red püs­si­ka­ba löö­ki­dest uk­se pih­ta ning neil käs­ti as­jad kok­ku pan­na: „Täies­ti hoo­li­ma­tult, jul­malt to­pi­ti nad veoau­to­des­se, vii­di ron­gi­jaa­ma­des­se, ka siia Keh­ras­se. Nad pan­di küt­ma­ta loo­ma­va­gu­ni­tes­se ning prak­ti­li­selt il­ma söö­gi ja joo­gi­ta sõi­du­ta­ti kau­ge­le Si­be­ris­se.“

Ini­me­si küü­di­ta­ti Henn Põl­lu­aa­sa sõ­nul li­saks 1941. ja 1949. aas­ta­le ka 1945. ja 1950. aas­tal, olid ka ar­re­tee­ri­mi­sed ja mõr­va­mi­sed. Ta mär­kis, et kõi­gist, kes oma ko­du­dest ära vii­di, tu­lid ta­ga­si vä­he­sed, pal­jud su­rid van­gi­laag­ri­tes, or­ja­tööl, pi­did ta­lu­ma näl­ga, kül­ma, vä­gi­val­da.

„Ees­tis ei ole üh­te­gi pe­re­kon­da, kes ei oleks nen­de rep­res­sioo­ni­de ja küü­di­ta­mis­te tõt­tu kan­na­ta­nud. Ka mi­nu pe­re küü­di­ta­ti, mu ema oli 13aas­ta­ne, te­ma õde 9aas­ta­ne,“ kõ­ne­les Henn Põl­luaas.

Küü­di­ta­tuid süü­dis­ta­ti, et nad on rah­va­vaen­la­sed, ku­la­kud, ban­dii­ti­de kä­si­la­sed: „Kui­das said ban­dii­ti­de kä­si­la­sed ol­la kol­meaas­ta­sed või veel noo­re­mad lap­sed? Või nai­sed, rau­gad?“

Rii­gi­ko­gu­la­ne mär­kis, et te­gu oli süü­tu­te Ees­ti ini­mes­te­ga, kes ela­sid iga­päe­vast elu. Nen­de ai­nus „ku­ri­te­gu“ oli, et ar­mas­ta­sid oma isa­maad, pi­da­sid kal­liks Ees­ti rii­ki ja va­ba­dust.

Henn Põl­luaas lau­sus, et kui 1950nda­te lõ­pus ha­ka­ti küü­di­ta­tuid taas ko­ju lu­ba­ma, oli oku­pan­ti­de esi­me­ne plaan mit­te lu­ba­da ko­ju alaea­li­si lap­si, neid oli küü­di­ta­tu­te seas tu­han­deid. Meilt ta­he­ti röö­vi­da ter­ve su­gu­põlv, kuid õn­neks nii ei läi­nud, tõ­des ta ning mär­kis, et nüüd ta­pab sa­ma riik, kes aas­ta­küm­neid ta­ga­si süü­tuid ini­me­si Si­be­ris­se küü­di­tas, ke­set Eu­roo­pat va­li­ma­tult tsi­vii­le­la­nik­ke ja küü­di­tab ini­me­si taas Ve­ne­maa­le: „Meie ko­hus­tus on seis­ta sel­le eest, et mi­da­gi sel­list ei saaks enam juh­tu­da. Sõ­da Uk­rai­nas peab kii­res­ti lõp­pe­ma. Kui meid äh­var­da­tak­se, pea­me ole­ma vii­ma­se põl­ve­pik­ku poi­si­ke­se­ni val­mis seis­ma en­da va­ba­du­se ja ise­seis­vu­se eest, sest tea­me, mis juh­tub, kui me se­da ei tee.“

Aru­kü­la Hel­le­ma ta­lu pe­re­nai­ne, Si­be­ris sün­di­nud An­ne Een­pa­lu esi­tas Lä­ti sar­jast „Pikk tee düü­ni­des“ tun­tud une­lau­lu, mi­da lau­lis fil­mis Si­be­ris­se saa­de­tud ema oma väi­ke­se­le po­ja­le. Li­saks Ees­ti­le küü­di­ta­ti meie naa­ber­rii­ki­dest Lä­tist ja Lee­dust veel roh­kem ini­me­si, sõ­nas ta.

An­ne Een­pa­lu ju­tus­tas, et märt­si­küü­di­ta­mi­sel oli üle 22 000 ohv­ri: „Sur­ma­tee­le vii­di pea­mi­selt maai­ni­me­sed. Sel­leks, et saa­da kät­te elus ja elu­ta in­ven­tar kõi­gilt, kel mi­da­gi oli, sest Mosk­vast oli an­tud kor­ral­dus luua kol­mes Bal­ti rii­gis kol­hoo­sid ja sov­hoo­sid.“

Ta mee­nu­tas ka, et neil, kes jäid el­lu ja said aas­ta­te jä­rel naas­ta ko­du­maa­le, ei lu­ba­tud ela­ma asu­da en­dis­te­le ko­du­pai­ka­de­le lä­he­ma­le kui kolm ki­lo­meet­rit.

Pal­dis­ki nais­ko­du­kaits­ja­te al­ga­tus
Keh­ra mä­les­tus­mii­tin­gul osa­le­sid Nais­ko­du­kait­se Pal­dis­ki jaos­kon­na liik­med. Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juur­de pan­dud küü­nlad süüdati tu­le­ga, mil­le olid eel­mi­sel õh­tul Haap­sa­lu raud­tee­jaa­mas süü­da­nud Sir­je Tar­ve ja Mar­tin Alp. Sir­je Tar­ve oli 1949. aas­tal kol­me-, Mar­tin Alp kuueaas­ta­ne, kui pe­re­ga Si­be­ris­se sõi­du­ta­ti. Haap­sa­lust vii­sid nais­ko­du­kaits­jad küün­la­tu­le Ris­ti­le, sealt Rii­si­per­re. 25. märt­si hom­mi­kul jõud­sid Pal­dis­ki jaos­kon­na nais­ko­du­kaits­jad küün­la­tu­le­ga küü­di­ta­tu­te mä­les­tus­mär­gi juur­de Pal­dis­kis, see­jä­rel Kei­las­se ja Saue­le, kust sõit­sid Keh­ras­se. Keh­rast eda­si min­di Ta­pa­le, Nar­va ning õh­tul Tal­lin­nas­se Maar­ja­mäe me­mo­riaa­li juur­de.

Nais­ko­du­kait­se Pal­dis­ki jaos­kon­na esi­nai­ne La­ris­sa Sar­man üt­les Sõ­nu­mi­too­ja­le, et nad on küü­di­ta­mis­te aas­ta­päe­va­del ala­ti käi­nud Pal­dis­kis 2009. aas­tal pai­gal­da­tud mä­les­tus­ki­vi juu­res, 2012. aas­tast ka Kei­la mä­les­tus­ki­vi juu­res. Idee lä­bi­da kõik Põh­ja-Ees­ti ko­had, kust ini­me­si Si­be­ris­se küü­di­ta­ti, tek­ki­nud ühel nen­de jaos­kon­na nai­sel: „Te­ma ei ole enam meie­ga, aga and­sin tal­le sõ­na, et võ­ta­me sel­le tee­kon­na et­te. Taht­si­me ring­sõi­du te­ha eel­mi­sel aas­tal, aga siis se­gas pan­dee­mia ning käi­si­me nii märt­si- kui juu­ni­küü­di­ta­mi­se aas­ta­päe­val vaid Pal­dis­kis, Kei­las, Sauel ja Maar­ja­mäel. See­jä­rel ot­sus­ta­si­me kaa­sa­ta ka Nais­ko­du­kait­se tei­sed ring­kon­nad ja jaos­kon­nad, kõik nad üle Ees­ti tee­vad tä­na sa­mu­ti mä­les­tu­sü­ri­tu­si.“

Nais­ko­du­kait­se Keh­ra jaos­kon­na lii­ge In­ga Koit­la tä­nas Pal­dis­ki nais­ko­du­kaits­jaid, kes sõit­sid mitmele poole küü­di­ta­tuid mä­les­ta­ma. Ta rõõ­mus­tas, et Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juu­res oli tä­na­vu märt­si­küü­di­ta­mi­se aas­ta­päe­val pal­ju roh­kem ini­me­si kui ta­va­li­selt: „Ma loo­dan, et järg­mis­tel aas­ta­tel li­san­dub neid veel ja on ka noo­ri, kes tu­le­vad ja se­da päe­va mee­les pea­vad.“

Kuu­sa­lus mä­les­tus­ki­vi ja süm­bool­se te­le­fo­ni juu­res
Kuu­sa­lus mä­les­ta­ti 25. märt­sil küü­di­ta­tuid ale­vi­ku kal­mis­tu­le pai­gal­da­tud oku­pat­sioo­niohv­ri­te mä­les­tus­ki­vi juu­res. Ko­hal olid mõ­ned küü­di­ta­tud ja nen­de pe­re­liik­med. Sõ­na võt­tis kait­se­liit­la­ne Pee­ter Pae­nurm. Kuu­sa­lu val­la­va­nem Ter­je Kraan­velt ja kant­se­leis­pet­sia­list Ve­ro­ni­ka Laen­de ase­ta­sid ki­vi juur­de mä­les­tus­kim­bu. Nad pa­nid tei­se kim­bu Kesk­väl­ja­ku­le ku­na­gi­se kü­la­nõu­ko­gu vas­tu mu­rup­lat­si­le sea­tud te­le­fo­ni­mä­les­tus­mär­gi juur­de. Seal võt­tis sõ­na Mur­tud Ruk­ki­lil­le Ühin­gu juht En­no Ui­bo.

Pee­ter Pae­nurm tõ­des sõ­na­võ­tus, et märt­si­küü­di­ta­mi­se mä­les­tu­sü­ri­tus­tel on iga kord rõ­hu­ta­tud, kui­das sel­lest tu­leb rää­ki­da, et ku­na­gi enam ei ko­rduks, kuid nüüd, 21. sa­jan­dil, ik­ka­gi kor­dus – Uk­rai­nas: „Pä­rast Teist maail­ma­sõ­da pi­did saks­la­sed lä­bi te­ge­ma mee­le­pa­ran­du­se ja läk­sid elu­ga eda­si. Ve­ne­maal oli 1980nda­tel aas­ta­tel või­ma­lus kee­ra­ta uus le­he­külg, min­na eda­si uue meel­su­se­ga, kuid ei lei­tud si­se­mist jõu­du. Uk­rai­na käes on prae­gu või­ma­lus ai­da­ta ka ve­ne rah­val aja­loo taa­gast va­ba­ne­da.“

Küün­lad Lok­sa ki­ri­kuaial
Lok­sal oli mä­les­tu­sü­ri­tus ki­ri­kuaias asuval oku­pat­sioo­niohv­ri­te mä­les­tus­ki­vi juu­res. Ko­hal olid ko­du­tüt­red, noor­kot­kad ja kait­se­liit­la­sed, en­di­sed küü­di­ta­tud. Sõ­na võtsid lin­na­pea Vär­ner Loots­mann, diakon Ahti Udam ja küüditatu Riina Juhkami. Ki­vi juu­re pan­di pärg. Kul­tuu­ri­kes­ku­se eest­ve­da­mi­sel süü­da­ti ki­ri­kuaia ki­vi­müü­ril 73 küü­nalt ja küün­laid li­sa­sid ka tei­sed osa­le­nud.