Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse lektor, Kuusalu vallavolikogu liige MART REIMANN, tulite hiljuti Afganistanist. Miks sinna läksite?
„Olin Afganistanis 2.-10. aprillini seoses Eesti arenguabi projektiga. Eesti annab arenguabi rohkem kui kümnele riigile, enamik neist on Nõukogude Liidu endised liiduvabariigid. Afganistanis on Eestil erinevaid projekte, välisministeerium kuulutab välja igal aastal taotlusvoorud, asutused saavad kandideerida ja taotleda projektide läbiviimiseks rahastust.
Tallinna Ülikool on pikalt teinud koostööd Kabuli Ülikooliga informaatika valdkonnas. Projekti algataja on Kuusalu valla mees Mart Laanpere, Kabuli Ülikooli on üles ehitatud informaatika instituut, mida loetakse Eesti kõige edukamaks arenguabiprojektiks Afganistanis.
Uus suund on rekreatsioon, käisime vaatamas, kas oleks mõtet luua Kabuli Ülikooli ka rekreatsiooni- ja turismi instituut. Tundub, et sellega võib asjaks minna. Minu jaoks oli see tutvumiskäik.
Sõitsime Afganistani kolmekesi. Tallinna Ülikooli informaatikaõppejõud pidas loenguid, tema on seal käinud juba palju kordi. Meiega oli veel projektijuht, kes Tallinna ja Kabuli Ülikooli vahelist koostööd koordineerib, ka tema on afgaanidega palju suhelnud.
Minu arvates on Eesti arenguabi eelis see, et teised riigid panustavad rohkem betooni, ehitavad. Me arendame inimressurssi. Kabuli Ülikoolist on inimesi Tallinna Ülikoolis doktorantuuris.“
Mida rekreatsiooni valdkonnas oleks praegu Afganistanis teha, seal ju sõditakse?
„Minu hinnangul potentsiaali on, 30 aastat tagasi oli Afganistan turismi populaarne sihtkoht, ent tänaseks on Afganistan seni avastamata sihtkoht. Alati on olemas sihtgrupp – inimesed, kes tahavad kogeda midagi uut, käia ekstreemsetes paikades, otsivad kontakte ja soovivad sinna minna.
Afgaanidel on ka huvi siseturismi vastu, välisturistidele veel väga palju ei julgeta loota.
Turism on parim mehhanism kriisijärgse majanduse taastamiseks, sest ei nõua suuri investeeringuid, võimaldab vahetuid ja kiireid rahavooge ning on hea sallivuse edendamisel. Käisin ka kohtades, kus peale nõukogude sõjaväe ei oldud valget inimest nähtud. Poisikesed mängivad tõesti püssidega ja juhuslikult võib ka kuul valla pääseda, aga mida enam nad harjuvad valgete inimestega, seda vähem on negatiivset suhtumist.“
Kuidas Teisse suhtuti?
„Mõnes kohas oldi väga sõbralikud, teises kohas aga vaenulikud, küsiti dokumente ja öeldi, et peame lahkuma. Olime ka kohas, kus paar nädalat varem oli toimunud plahvatus – Taliban ründab Afganistani armeed, on enesetaputerroriste. Afganistan ei ole kunagi olnud riik meie mõistes, seal on omad hõimu- ja võimualad. Meie liikusime põhja pool, seal Talibani ei ole. Põhjas elavad tadžikid, kes on Talibaniga sõjajalal ega taha neid sinna. Taliban on eelkõige pushtude organisatsioon, tegutseb Lõuna-Afganistanis ja Pakistanis.
Autoga sõitsime siis, kui käisime külades, aga rohkem liigutakse seal lennukitega, sest nii on turvalisem. Linnade vahel lendavad lennukid on päris head.“
Rääkisite, et eestlaste renomee on seal kõrge.
„Jah, on. Seal on tööl palju eestlasi – turvafirmades, logistika eest vastutavates firmades. Minu autojuht, kes oli logistikaorganisatsioonist ja lojaalsuse mõttes põhjalikult läbi uuritud, ütles, et tema otsene ülemus on eestlane ning pidi olema parim senistest ülemustest. Autojuht jutustas, et inglise keelt õpetas talle üks eesti poiss, kes oli temaga tubli ja kannatlik.
Eestlaste kohta öeldakse, et nad ei pea afgaane alamateks, suhtlevad nendega kui võrdsetega. Britid ja ameeriklased pidi olema üleolevad, suhtuma kolonialistlikus stiilis. Toredateks peetakse peale eestlaste veel tšehhe, poolakaid, ka teisi rahvusi, kes on olnud raudse eesriide taga ehk Ida-Euroopast. Meil on okupatsioonikogemus, oleme kriisidest läbi tulnud, suhtumine on inimlikum.“
Afganistan on vist päris räämas?
„Olen sealsed ümberkaudsed riigid läbi käinud, Afganistan on paljudest Araabia riikidest puhtam. Jaanuaris olin Jordaanias, see on palju rohkem räämas. Või näiteks Tadžikistan, ka seal on palju korrastamata.
Afganistani voolab sisse välisraha. Nägin Saksamaa üles ehitatud Mazar-E Sharifi linna, kuhu on kõvasti läinud Saksa abi, see on väga korras ja ilus, seal on korralikud uued hooned.
Samas külastasin ka Panjshiri orgu, see on maapiirkond, kuhu on jäänud palju nõukogude tehnikat. Igal pool vedelesid vanad soomukid ja tankid, nii põllu peal kui ka keset jõge. Need on seal tüüpiline maastikuelement – 30 aastaga on puud läbi kasvanud. Räägitakse, et Afganistani sõda viis Nõukogude Liidu lagunemiseni, kui vaadata tohutuid koguseid vana nõukogude sõjatehnikat, tundub, et nii võiski olla. Sõjalised kulutused olid tõenäoliselt väga suured.“
Mis saab rekreatsioonivaldkonnas Afganistanis edasi?
„Välisministeeriumile tuleb esitada uus taotlus. Kui me jätkuprojekti rahastatakse, siis tõenäoliselt läheme sügisel või järgmise aasta kevadel Kabuli Ülikooli rekreatsiooni ja turismimajanduse õppekavasid koostama.“
