Omavalitsused saavad luua võimaluse aiamaade kasutamiseks

1812

Merje Krinal,
maa-ameti kinnisvara haldamise osakonna juhataja

Maareform on jõudnud lõpusirgele, järjest rohkem tuleb tegeleda maadega, millel puuduvad tagastamise, erastamise ja munitsipaal­omandisse andmise taotlused. Sellised vabaks jäänud maad vormistatakse üldjuhul riigi omandisse riigi maareservina.
Nii mõndagi vaba maatükki on aga kohalikud elanikud hakanud pidama eikellegi omaks ja asunud ilma loata erineval eesmärgil kasutama. Kui sellist maad hakatakse riigi omandisse vormistama, võib see olla elanikele ebameeldiv üllatus ja tekitada pahameelt. Nõuab ju riik, kelle esindajana tegutseb üldjuhul maa-amet, valduse vabastamist ning ebaseadusliku maakasutuse lõpetamist.
Iga taolist juhtumit käsitletakse eraldi ja seejuures on maa-amet valmis asja arutama, andma selgitusi ja vajadusel tegema ka mõistlikke kokkuleppeid valduse üleandmise tähtaja ja tingimuste osas. Näiteks kui senine maakasutaja soovib valduse vabastamiseks ja/või korrastamiseks rohkem aega, siis tuleb sellest ametile võimalikult kiiresti teada anda.
Mitmetel juhtudel on omavalitsused andnud kohalikele elanikele nõusolekuid reformimata maid ajutiselt aiamaadena kasutada. Just nimelt ajutiselt, mis tähendab, et maa läheb ikkagi riigi omandisse ja elanikud on nördinud, et ei saa seda senisel viisil edasi kasutada.
Tegelikult on aga köögiviljamaade kavandamine ja nende kasutusse andmise korraldamine täielikult kohalike omavalitsuste võimuses. Saavad ju omavalitsused valla/linna üldplaneeringute koostamisel kavandada ühiskasutuses olevate köögiviljamaade paiknemist oma territooriumil. Üldjuhul kavandatakse sellised maad maatulundus- või sotsiaalmaa juhtotstarbega maadele. Maareformi käigus on selliseid maid võimalik taotleda munitsipaalomandisse, maade andmise omavalitsusele otsustab vabariigi valitsus. Kui maa on munitsipaliseeritud, saab omavalitsus seda maatulundusmaana anda lepingu alusel oma elanikele kasutada.
Kui omavalitsus ei ole valla üldplaneeringu koostamise ja maareformi läbiviimise käigus ette näinud vajadust taotleda oma elanikele köögiviljamaad, siis võibki juhtuda, et varem köögiviljamaana kasutuses olnud maatüki suhtes algavad riigi omandisse jätmise toimingud. Maa riigi omandisse jätmise käigus tõendab valla- või linnavalitsus teiste isikute taotluste puudumist ning annab oma nõusoleku maa riigile jätmiseks. Seega – kõigil kohalikel omavalitsustel on võimalused läbi mõelda oma valla- või linnaelanike köögiviljamaade vajadus ja võimalused.
Tihti on senistele köögiviljamaadele erinevate planeeringutega kavandatud varasemast kasutusest erinev otstarve, näiteks elamumaa. Sellisel juhul tuleb järeldada, et  omavalitsus  ei  pea  pikemas  perspektiivis köögiviljamaa kasutust antud asukohas enam vajalikuks või otstarbekaks. Kui valla või linna strateegilised dokumendid ei näe oma territooriumil elanikele aiamaid ette, siis pole ka riigil võimalik selleks survet avaldada.
Samas on kohalikul omavalitsusel võimalik riigilt aiamaade tarbeks maad taotleda ka siis, kui huvi ja vajadused sellise maakasutuse järele selguvad alles pärast maa riigi omandisse jätmist. Sel juhul saab kaaluda maa valla omandisse andmist, arvestades riigivaraseaduses sätestatud põhimõtteid. Seejuures on siiski oluline, et sellist perspektiivset maakasutust näeksid ette ka omavalitsuse strateegilised dokumendid nagu üldplaneering või arengukava.
Seega on köögiviljamaade küsimuse lahendamisel kõige olulisem see, et kohalikud omavalitsused mõtleksid läbi oma kogukonna vajadused ja neist maa-ametile aegsasti (st juba maa reformimise ajal või vähemalt enne maa müüki panemist) teada annaks. Kui kogukonna püsimise või parema elukeskkonna loomise nimel on vajalik eraldada maad köögiviljakasvatuseks, siis on selleks võimalused olemas, määrav on omavalitsuse tahe.