MARGIT AASMAA tegi nukutrupi Triibik.
MARGIT AASMAA „Punamütsikese“ nukkudega, mille kinkis Lea Sibul-Poola.
Nukutrupi Triibik juht Margit Aasmaa sõnul oli tal pärast Anija valla kultuurikeskuse juhataja kohalt lahkumist juba mõnda aega mõte teha oma nukuteater. Kui eelmisel aastal sai valmis tema ja Maige Ojavee liiklusteemaline lavastus „Kati ja Jeti“, küsis ta sõpradelt ja tuttavatelt, mis trupi nimeks panna. Anija valla noorsootöö spetsialistist Tuuliki Rohtlast sai Triibiku ristiema.
„Minult on tahetud teada, kas Triibik seostub esimeste triibulistega. Ütlen siis, et need on mul veel saamata. Triibik tähendab triibulist kassi,“ selgitab Margit Aasmaa.
Sel aastal registreeris Margit Aasmaa Triibiku MTÜna ning on rahvusvahelise nukuteatrite liidu (UNIMA) liige. Ta teeb praegu monoetendusi. Esimese monolavastusena valmis „Punamütsike“, millega on esinenud Raasiku lasteaias, Lastetare lasteaias ning Kehra Kodus. Sel nädalal mängib ta Viljandis rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil. Teel aga annab ta etendusi veel Aegviidus ning Roosna-Allikul.
Margit Aasmaa alustas nukuteatriga 1978. aastal, kui oli 12aastane. Tema õpetaja oli Kehra Nuku asutaja Lea Sibul-Poola. Sellest ajast on ta nukuteatriga püsivalt tegelenud ning ütleb, et ei oskagi ilma olla. Talle meeldib lastele esineda, sest nende emotsioonid on siirad.
Triibiku tekkeloo kohta räägib ta, et kui ta enam Kehra Nukus ei mänginud, ei kadunud vajadus teatrit teha kuhugi. Koos noorsoopolitseinik Maige Ojaveega, oli tahtmine nukkudega mängida ja sündis liiklusõppe lavastus „Kati ja Jeti“.“ Sellest saigi alguse teatritrupp Triibik, millega nad käisid möödunud aastal mängimas kõikides Ida-Harjumaa lasteaedades ning käivad ka edaspidi.
„Uuel trupil ei ole kerge välja tulla. Nukutruppe on palju, kuid tegelikult jagub esinemiskohti kõikidele. „Kati ja Jeti“ võeti möödunud aastal Viljandis väga hästi vastu. Sel aastal mängin „Punamütsikest“,“ jutustab Margit Aasmaa.
„Punamütsikese“ jaoks kinkis talle oma nukud Lea Sibul-Poola. Margit Aasmaa sõnul käivad nad tänu nukuteatrile endise õpetajaga päris tihedalt läbi.
„Rääkisin Leale oma plaanidest ja ta andis mulle oma nukud. Tänu nukuteatrile käime Leaga tihedalt läbi. Helistan talle, kui mul on vaja mingit nõuannet. Ta aitab alati,“ jutustab Margit Aasmaa. Sel sügisel kavatseb Margit Aasmaa tuua lavale veel ühe etenduse nimega „Jonnakas Maie“.
Küsimusele, kas edaspidi on kavas truppi suurendada vastab ta, et mõte inimesi juurde värvata on olemas, kuid sellisel juhul oleks vaja ka suuremaid ruume. Monoetenduse teeb raskeks see, et üksi tuleb kõigega hakkama saada – oled autojuht, lavameister, helitehnik, valgustaja, kasutad palju erinevaid hääli ja keskendud korraga nii publikule kui nukule. Praegused monotükid valmivad tal kodus. Etendusteks on tal spetsiaalne oma valmistatud kostüüm kübara ja rohelise põllega, mis sobitub sama värvi laudlinaga. Kuna „Punamütsikest“ mängib ta laual, saab festivaliks valmis ka spetsiaalne tellitud laud ja tulevasteks lavastusteks sirmikarkass, mille tegemist toetab Eesti kultuurkapital.
Mõtteid on Margit Aasmaal teisigi. Näiteks on ta kaalunud võimalust pakkuda lasteaialastele esinemise õpet: „Ma ei pea silmas, et nad peaksid päris teatrit hakkama tegema, pigem võiks neid õpetada kõnelema, liikuma, istuma ja astuma. Rohkem avalikku esinemist. Lasteaia vanemad rühmad on selleks parajas eas. Koolis on lastel juba palju kohustusi, aga lasteaias on nad hästi vastuvõtlikud ja paindlikud. Usun, et läbi teatri saab lastele õpetada hoolivust ja headust, teineteisega arvestamist, mida ühiskonnas vähemaks on jäänud.“
Ta lisab, et praegu on tegu ainult plaaniga, mis vajab on sügavamat järele mõelda ja leida rahastuseks võimalus: „Kui lapsevanemad peaksid selle kinni maksma, siis ei saaks kõik seda kindlasti endale lubada. Mulle aga ei meeldi mõte, et mõned lapsed jäävad ilma seetõttu, et nende vanematel pole suurt rahakotti.“
