MARE VILLEMSOO püüab Kehras levitada kunstipisikut

2373
Näitusel on  ka MARE VILLEMSOO hariliku pliiatsiga joonistatud autoportree aastast 1992.
Näitusel on ka MARE VILLEMSOO hariliku pliiatsiga joonistatud autoportree aastast 1992.

Märtsi lõpuni on Kehra rahvamajas avatud kohaliku kunstiõpetaja MARE VILLEMSOO maalinäitus.

Nimed Mare Villemsoo ja Kehra kunstidekool, vähemalt selle kunstiosakond, tunduvad peaaegu sünonüümid – kõikjal, kus on väljas Kehra kunstiõpilaste tööd, nimetatakse enamasti ka Mare Villemsoo nime. Ja nii juba rohkem kui paarkümmend aastat.
Kuid ta ei pane kunsti tegema ja armastama üksnes lapsi. Mare Villemsoo käe all on „pulgajukude“ tegijatena alustanud täiskasvanutest,  kelle hulgas on ka pensionäre, jõudnud mitmed näitustel esinevateks harrastuskunstnikeks.
Õpetajaameti kõrval on ka ta ise harrastuskunstnik, kuu lõpuni saab Kehra rahvamajas näha läbilõiget Mare Villemsoo loomingust aastatel 1990-2014, kokku on väljas 16 erinevates tehnikates tehtud pilti. Ettepaneku näituseks tegi talle kultuurikeskuse juhataja Ruth Lille, kuna veebruaris üles seatud täiskasvanute kunstiringi õpilaste tööde kõrvale nende juhendaja omad ei mahtunud.
„Kahju, et Kehras pole galeriid. Raamatukokku saab veidi pilte üles panna, vallamajja ka, kuid kunstidekoolis pole selleks sobivat seina ja ega seal inimesed eriti käi. Hea vähemalt, et kord aastas on ülevallaline käsitöönäitus, see on ainus koht, kus harrastuskunstnikud saavad ka peale piltide midagi eksponeerida,“ tõdeb Mare Villemsoo.
Kaasasündinud kunstipisikuga
Mare Villemsoo kolis vanemate ja õega Kehrasse Vanasse asulasse, kui oli kaheaastane. Isa sai tehases tööd mehaanikuna, ema oli õpetaja. Millal teda nakatas kunstipisik, praegune kunstiõpetaja ei mäleta.
„Ilmselt on see kaasasündinud, igatahes olen väikesest peale joonistanud. Nii emal kui isal oli selleks kätt, isa suguvõsas on ka kunstiinimesi. Kui olin 7. klassis, vasardas peas üks muinasjutt. Panin selle paberile, kuid mitte teksti, vaid piltidena. See on siiani alles,“ ütleb ta.
Kooliajal käis Mare Villemsoo kunstiringis. Kuna juhendaja oli õppinud skulptuuri, tehti ringis palju monumentaalkunsti, näiteks tuli lastel taguda naelte abil vask­plaatidele reljeefe. Kui oli vaja plakateid, oli Mare Villemsoo alati üks, keda pandi neid tegema.
Pärast Kehra keskkooli lõpetamist läks ta tööle plastmasstoodetevabrikusse Salvo, maalis seal nukkudele selga rahvariideid: „See seelikute triibutamine tegi käe väga kindlaks.“
Tegelikult astus ta sel ajal ka pedagoogikaülikooli, et saada kunstiõpetajaks, kuid lahkus terviseprobleemide tõttu üsna varsti. Tagantjärele on üsna õnnelik, et kõrgkool pooleli jäi: „Sest seal õpetati sel ajal kõike muud rohkem kui kunsti.“
Mare Villemsoo läks hoopis õpetajate täiendusinstituudi juurde loodud kunstikursustele.
„Seal olid koos enamasti kõrgkoolide õppejõud, Kehrast õnnestus meil sinna pääseda kolmekesi – mina ning Enda ja Aini Trubok. Juhendaja oli üks vanahärra, kes oli käinud Jaapanis ja saanud sealt palju ideid, peale selle kutsus ta meile ka teisi lektoreid. Saime väga hea koolituse – ei olnud poliitikat, füüsikat ega matemaatikat, vaid puhas kunst ja palju erinevaid liike: maalimine, graafika, isegi värviõpetus, mida sel ajal õpetati vähe. Kursused kestsid kolm aastat ning lõpetajad said kunstiõpetaja kutse,“ meenutab ta.
Pärast kahte tööaastat Salvos oli Mare Villemsoo kolm aastat reklaamikunstnik Klementi õmblusvabrikus, kujundas erinevaid suveniirideks mõeldud tooteid – käterätikuid, kandikuid ja muud. Paralleelselt läbis kirjakunstikursused, õppis erinevatel koolitustel näituste kujundamist ja reklaamkunsti ning käis Soomes Põhjamaade kunstikoolis õppimas aktimaali.
Kehrasse „kulturnikuks“
1989. aastal vabanes toonases Kehra tehase klubis kunstilise juhi koht ning nukuteatri eestvedaja Lea Sibul-Poola kutsus sinna Mare Villemsoo. Kolm aastat tegi ta klubis kunstiringi nii lastele kui täiskasvanuile, kuni 1991. aastal pakkus Kehra kunstidekooli asutanud Aita Arike, et tulgu sinna lapsi õpetama.
Kunstidekoolis töötab Mare Villemsoo siiani. Aastakümnete jooksul on ta tutvustanud lastele erinevaid kunstiliike ja tehnikaid, praegu õpetab vormiõpetust, põhiliselt savist voolimist.
„Vahepeal olin ühe aasta koolist eemal, sest tekkis rutiin ja oli tunne, et mul pole lastele enam midagi anda. Aga siis tulin tagasi ja jälle on tore,“ ütleb ta.
Õpetaja rõõmustab, et möödunud sügisel tuli Kehra kunstidekooli väga palju lapsi: „Kui vahel on probleem, et ei saa kokku piisavalt lapsi, et avada ühte kunstiklassi, siis sel aastal on meil koguni kaks esimest klassi.“
Esimest aastat on kunstidekoolis ka eksperimentaalklass, kus käivad 5-6aastased, kes on õpetaja hinnangul väga vahetud ja rikkumata: „Nemad ei küsi, kas võivad mõnda asja teha just nii, nagu soovivad, nemad teevad, suuremad juba küsivad.“
Mare Villemsoo eesmärk on süstida lastesse kunstipisik. Enamasti see õnnestub, paljud tema õpilased on läinud kunsti ka edasi õppima. Kopli kunstikooli saavad Kehra kunstidekooli lõpetajad enamasti kõik sisse, pärast seda on osa jätkanud õpinguid ka Eesti Kunstiakadeemias.
Maalimine on õpitav
Mare Villemsoo kinnitab, et kunstiga tegelemiseks ei pea olema annet, tähtis on tahe.
„Ka täiskasvanud inimene võib hakata maalima. Muidugi, oluline on õppida värve segama, teada, kuidas erinevad tehnikad käivad, aga andekus on väga suhteline, mitte kellegi kohta ei saa öelda, et tal pole annet. Kõige tähtsam on, et inimene ise oma tööd naudiks,“ räägib ta.
Laste õpetamise kõrval on Mare Villemsoo aastaid juhendanud ka täiskasvanute kunstiringe ning tema sõnul pole vahet, kas õpetada lapsi või täiskasvanuid: „Muidugi on endal lihtsam, kui alustad varem. Isegi, kui kunstihuvi vahepeal kaob, siis oskused jäävad alles ning kui kunagi uuesti huvi tekib, on lihtsam taas alustada.“
Aastaid juhendas ta Kehras ka puuetega inimeste kunstiringi ning kiidab, et see oli väga vahva seltskond, kes ei virisenud kunagi, koos käidi üle-eestilistes kunstilaagrites, mis olid lõpuks ka rahvusvahelised.
Teiste õpetamise kõrval jätkab Mare Villemsoo ka ise õppimist.
„Kui pidevalt juurde õpid ja suudad veel imestada, siis püsid noorena ning suudad ka teistele midagi jagada. Kui käisin akvarelli kursustel, olin väga imestunud, kui palju on akvarellis erinevaid tehnikaid,“ sõnab ta.
Akvarell meeldibki talle praegu kõige rohkem, kuigi Mare Villemsoo on teinud ka söejoonistusi, õli-, akrüüli- ja pastellmaale ja muud. Kodus ta siiski enam pintslit kätte võtta ei taha: „Kui vahel tunnen vajadust midagi teha, siis mõtlen, et kuhu ma selle panen – ainult kapi taha on veel panna. Nii jääbki tegemata.“
Teist aastat käib Mare Villemsoo Tallinnas Telliskivi loomelinnakus asuvas Loovalas professionaalide juures keraamikat õppimas.
„See on nii põnev, sest keraamikast ei teadnud ma varem midagi. Olen õppinud palju uusi võtteid, saanud proovida erinevaid savisid, näiteks portselansavi,“ jutustab ta.